Ärkan selle peale, et vasak jalg läheb krampi. Eelmisel teisipäeval vastu lauaäärt äestatud jalg hakkab paranema, enam kärn ka ei kisu nagu nädala algul.
Halvasti magatud öö järel olen valmis mõelnud selgituse, mida pakkuda, kui eilne tüli suure kella külge riputatakse (mida ma ei usu, aga kes teab). Nimelt et rahulolematuse põhjused jagunevad pildiks ja selleks, et ma ei olnud pärast avaldamist majas. Viimases võtan süü täiesti omaks ja palun vabandust. Pilt aga jaguneb omakorda kaheks, tehniliseks ja kunstiliseks pooleks, esimene on objektiivne ja teine subjektiivne [pagan, peaaegu kirjutasin „subjunktiivne”]. Tehniline pool on korras ja kunstilised erimeelsused on subjektiivne maitseküsimus, mida lahendada ei saa. Pilt säilis läbi kolme karmi sortimisvooru ja seega oli minu jaoks pildil kõik korras, nii objektiivne tehniline pool kui ka subjektiivne sisu.
Bussi tuleb mu peatusest ema saatel koolieelikust portugali tüdrukutirts, kes vehib tähesõjaliku valgusmõõgaga. Tõsi, see ei põle ega sumise.
Tööl on kõik eile õhtuga võrreldes rahulik; paistab, et ühe pildi ümber olnud ühe inimese jama ei kandunud üle kogu maja. Käib korruse soome keele huviliste nurgakese kolmas liige S arutamas H-ga tulevase keskkonnateadlikkuse plakati teksti ja H pakub, et sinna võiks panna minu konnapildi (mille väike väljaprint on mul laua peal), mis trükitehnika poolest siiski ei ole võimalik. Keegi neist siis arvab, et selle mõtte võiks siiski kõrva taha panna prantsuse peo jaoks – et see peaks olema neile eriti südamelähedane – ja kui naer on vaibunud, siis H palub vabandust, et sellised naljad. S lausub, et ei ole viga, tema võib konnanaljade peale naerda küll, sest ta ei ole prantslane, vaid belglane!
On äike ja kallab vihma.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Ütle, et oli kaasaegne kunst ja osa suuremast projektist, ja küsi, kas nad äkki ei saa aru või mis :)
Post a Comment