K, 996. päev: palju kiitusi, tõrvatilk ja konnakatku puhul öeldu

Põnev vestlus, mis algab soome keele raskete sõnade meeldejätmisest ja lõpeb koduloomade hügieeni küsimustega (vahepealsed teemad on raudrüüd (mis sai alguse sellest, et ma kunagi ajasin segamini sõnad haarniska ja haarukka, kuigi soome kolleeg lohutas, et haarniska on väga spetsiifiline sõna, nii et selle unustamises ei ole midagi koledat), sellele järgneb loomulikult püssirohu tootmine ja et püssirohuveskites saadi kaaliumnitraati sõnnikut keetes, järgneb sellele omakorda keskaegse linna lõhna küsimus). Seejärel satub tuppa kolmaski kolleeg, kes salamisi soome keelt oskab, ja meenutasin taas tuntud Beavise ja Buttheadi lugu (esmaspäeval oli nn Soome Butthead bussis kaks pinki minust eespool, aga kas ta kaaslane oli tollane Beavis, ma ei tea; oli suuremaks saanud ja enam nii huvitavat juttu ei rääkinud kui 2006) ning Gucci kummitaldade lugu.

Neljapäevaste peopiltide avaldamine lõuna alguses, esimese kolmveerand tunniga on külastuskordade arvu järgi vaadanud albumit pooled maja töötajad. Saan meilitsi viis korda tänatud (ja paljud muud tänavad suuliselt). Isegi direktorilt tuleb tänumeil. Toanaaber tänab selle eest, et ma teda suurplaanis pildile ei jätnud (mida ta varem soovis). Üks lõunamaine kolleeg küsib pilti, mida enam alles ei ole; luban uurida, kas õnnestub taastada.

Prantsuse keeles saame kätte kontrolltööd, olen saanud 67% ja minu kirjandilaused sisustavad tervelt veerandi (4/16) harjutusest „Mis siin on valesti?”, mida teeme üheskoos tunni algul. Paar korda on tunne, et lõpuks on tulnud hetk prantsuse keele lusikas nurka visata. Rehkendan, kui palju aega on mul prantsuse keeles kaotsi läinud, muu stress peale selle. Armas on vaid see, et mõtlikud vaikusehetked on kogu rühma laiused ja paaris kohas tean vastust ainult mina. Harjutustest, millest ma eelmine nädal aru ei saanud, ei saa ma aru ikka; usutavasti hakkab prantsuse keele tase jõudma piirini, mis mulle enam külge ei hakka.

Kui prantususe keelest päeval lahtiunustatud arvutit sulgema naasen, kohtun kella juures Ida-Euroopa kolleegiga, kes on pahur nagu kõuepilv ja vihast värisedes sisistab, kas ma juba tean. Mida, küsin. Kas sa oled olnud terve pärastlõuna ära, küsib. Jah, vastan. Ütleb, et lugegu ma meili ja kindlasti võtku maha see pilt, kus ta sööb, et talle olevat kõik öelnud, et ta ühe pildi peal sööb. (Kui peol on söök ja on inimesed, siis kardetavasti ongi kuskil pildil keegi, kes sööb, on mu mõte, aga ei ütle.) Meilis on talt ülitige kiri ja siis tunni pärast on tulnud teine. Muu hulgas küsib, et mis seekord juhtus, et „tavaliselt” [„tavaliselt” jah, nagu teaks ta mu pilte aastaid – olen pildistanud 27 aastat ja umbkaudu 60 000–70 000 pilti, aga praeguse töökoha pidudel 4 korraga kokku ainult midagi nii 250 pilti ehk üldtoodangust 0,4%] mu pildid ei olevat sellised – millele ma ei kavatse vastata, sest vastus on „kunstilised erimeelsused” (mu arust on tavaline peofoto, ülevalgustatud nägudega mustal taustal irvitavad inimesed, talumatu õudus, poseeritud pildid ka, aga sel pildil oli dünaamikat ja oli näha, et inimene tunneb mõnu ning pealegi oli ta ainult pildi paremas servas, mitte keskel), aga see midagi ei lahendaks. Ei lahendaks ka kirjeldus, mis põhjustel läks 80% pilte hävitamisele (liikumisudu, inimesed seljaga, veidrate nägudega, tagant pime või kollane, näod varjus, igav pilt jne – ehk siis sellel pildil neist midagi ei olnud), nagu ei lahendanud seekordne kaaskiri, et loodetavasti on kõik rahul (meenutades talvist pilditüli, kui ühe prantsuse kolleegi pildil oli direktoril mikrofon ninas). Ei lahendaks ka selle kirjeldus, kui hoolega valisin kehakaalutundlike inimeste puhul pilte, kus nad näivad võttenurga järgi suisa kiitsakad. Et mind on ka suvepeole pildistama palutud, tuleks siis äkki võtta inimestelt kirjalik luba jääda pildile ja pärast mitte kobiseda? Või pildistama üldse ainult hekis kumalasi, pärast väites, et keegi ei öelnud selge sõnaga, et ma pean pildistama peol inimesi?

Aga mu piltidest vähemalt räägiti, nii et võin olla uhke nagu Andrus Kõresaar Viljandi bussis (sest teisi maju kui Fahle maja mutikesed ei sarjanud). Õhtuks on albumit statistika järgi vaadanud kogu majarahvas.