N, 1003. päev: nüüdse Euroopa juhid viiendat korda

Saabub esmaspäeval ostetud Office (koduskasutamise litsents, töökohal on leping, et töötajad saaksid kodus uut versiooni harjutada). Algul muidugi kaalusin, kas peaksin ostma eestikeelse, aga siis mõtlesin Office'i väga halva eesti tõlke peale (sageli selline, mille peale ma tööl või õppetöös kirjutaksin tagasisideks, et kirjutage ikka eesti keeles, mitte eesti sõnadega inglise keeles, ning midagi selle kohta, et eesti lugejad ei taha teada, mis sõnad seisid inglise originaalis) ning kontrollisin lausa kaks korda, et ma kogemata eesti versiooni ei valinud. Ma tahan seda rahus kasutada, mitte ärrituda selle peale, kui sügavale võivad tõlkijad langeda (muidugi juhul, kui seda üldse tõlgivad tõlkijad, milles mõnikord võib tugevasti kahelda).

Koosolek uute tõlkijate juhendi ajakohastamise teemadel. Nagu ikka, on see palju keerukam kui kõlab. Võtan ajakohastada toimetamise peatüki.

Täna saabub esimene valimiskandidaadi meil stiilis „vali mind ja anna mulle raha”. No kui enne võis tal väike lootus olla, siis nüüd just teda ei vali, raha ei anna ka. Ma ei taha teada, kust ta minu õige meiliaadressi sai (see ei olnud see, millele tavaliselt tuleb taolist spämmi).

Valimiseelne olukord Eesti poliitikaelus, eriti prominentide hõivamine parteidesse on mulle hakanud meenutama juhtumit, kui ma viie-kuueaastasena leidsin maalt raamatukapist siin blogis juba neli korda mainitud raamatu „Nüüdse Euroopa juhid” (1939, ingl originaal Inside Europe, 1938. a väljaanne, autor Ameerika ajakirjanik John Gunther), mille ainsad pildid on Euroopa poliitikute fotod ja Euroopa kaart. Esimene foto kujutab Hitlerit kõnet pidamas, käsi õieli. Küsisin vanematelt, kes see Hitler on. „Oli kunagi üks väga paha mees,” sain teada – ning kohe järgmisel päeval joonistasin pildi, kuidas Hitler peab kõnet nõidadele ja kollidele. Kui mu vanemad seda pilti nägid, sattusid nad hirmsasse paanikasse ja veensid, et ma enam kunagi Hitlerit ei joonistaks.

Mis omakorda meenutab algkoolist, kuidas pidime kohustusliku kirjandusena lugema mingit Lenini-teemalist lasteraamatut, mis nimestikus oli Bontš-Brujevitši „Lenin ja lapsed”, aga võis olla ka muu, nagu meil olnud „Lenini elu” (autor Nadežda Priležajeva), mis oopus oli meil sel ainsal põhjusel, et seda müüdi omal ajal Brežnevi pakis koos täpselt sama suure defitsiitraamatuga „Piilupart, Miki ja teised”. Läbiloetud raamatute kohta pidime pidama lugemispäevikut, kuhu pidime kirjutama pealkirja, autori, tegelased ja joonistama pildi; hiljem pidime pildi asemel kirjutama kahe tegelase iseloomustuse ja kirjutama ümber katkendi. Kas seda pärast algkooli pidime pidama või mitte, ma ei tea, aga kahtlen, sest kuigi ma pidasin seda umbes VII klassini, ei kontrollitud seda kunagi, sest siis oleks õpetaja märganud, et kõik mu tekstinäited olid erandita koomilised. (Jah, isegi „Anne Franki päevikust” leidsin.) Vat siis Lenini-raamatust joonistas praegugi kunstiteemadel tegutsev klassiõde oktoobrilapse märgi järgi väikese Volodja Uljanovi portree, mille peale õpetaja teda viisakalt noomis, et „Leninit tohivad joonistada ainult väga suured kunstnikud”. Tagantjärele mõeldes oleks võidud mu joonisest lugeda välja hirmsat riigivastasust, kuivõrd mu pilt kujutas kellegi saabumist hommikul kooli – tõllaga, teener põlvitamas tõllatrepi ees. Allkirjata, et see oli vaese ja viksi Lenini mõisnikuvõsust klassivend... Aga ju see on perekondlik, sest mu isa olla juba koolieelikuna mõistnud, et ju on olemas seos selle vahel, et valitseb Stalin ja et tema isa viidi jäljetult sõtta, ning seda siis tänaval kuulutanud. Kuid õnneks ei olnud kogu Eesti nurgatagused ja põrandapraod täis koputajaid, nagu mitte ka teise vanaema tööl, kus Stalini portree oli üleöö dekoreeritud surnud rottidega.

Ent lõpukergenduseks viimase aja parimaid leide Photoshop Disasterist: kappab, kappab kiirelt sälg, sälu nimi Kuldajalg, kappab tuhatnelja, jalgu palju all tal.