28.2.17

T, 3607. päev: kured ja luugid

Kaart, 2,5 mm laisulg töötab jälle.

Ilus päikseline hommik, aga pärastlõunal sajab lörtsi. Hommikul näen jaama kohal sookurgi, u 40 tk, tulevad edelast, tiirlevad. Juhuse pimedal tahtel on töö-toanaabril täna täpselt samasugune pusa kui mul.

Täna kl 10.00 avanevad kontserdisaali virtuaalsed kassaluugid ja müüki tulevad piletid kuu aja pärast toimuvale muusikadraamale, kus John Malkovich peab diktaatori viimse kõne, mis teose tellis Elbphilharmonie umbes möödunud aastal, aga möödunud aastast on maailm palju muutunud ja teos saanud vägagi ajakohaseks (re: il Donald). Mul on piletid kella 10.10-ks ostetud (mis ajaks on saalist pärast palju kohti juba müüdud), misjärel märkan, et homsele sümfooniakontserdile (Sibelius ja Sostakovitš), kuhu minekust oli üksvahe juttu, aga siis unustasin, on veel mõni koht vaba, ning E telefoni ei saa kätte, niisiis venib nende ostmine veerand tundi. Need ostetud, läheb poole üheteistkümnest piletikassas õige madinaks, sest tuleb seniolematu teade, et piletikassas on hirmus koormus, oodake. Lõuna ajaks on välja müüdud neli viiendikku saalist (1300 kohast on vaba ainult 284).

27.2.17

E, 3606. päev: uus semester

Algab uus kursus, tundi minekul on hirmus äike ja vihm.

Huvitavamatest elukutsetest on rühmas praegu teatrilavastaja, anestesioloog ja antibiootikume uuriv mikrobioloog.

26.2.17

P, 3605. päev: jazz 100

Täna, täpselt 100 a pärast seda, kui bänd nimega Original Dixieland Jass Band sõitis New Yorgis Victor Talking Machine Company hoones 46 West 38th Street liftiga ülemisele, 12. korrusele ja tekitas seal naljalugu  Livery Stable Blues plaadistades ajaloo esimese jazzsalvestise (link), särab päike ja on soe. Käime hommikul poes (käruga) ja kohe pärast seda koertega metsas, sama marsruuti pidi kui nädal tagasi.

Täna tuleb karbist välja kasutusele ka ultrahelipuhasti. Puhtamaks saavad ehted, E vanad prillid, mu Swisschamp, kirjutussuled.

* * *

Terve õhtu joonestan, nii et selg kange. Algul konstrueerin Kuressaare Pika Hermanni ehk vahitorni I korruse [veidi eksliku] põhiplaani järgi kõigi korruste plaanid (ah küll on mõnus, praegu guugelda telefonist, saab kohe välisvaated kätte, ei ole vaja arvutit avadagi), siis alustan itta vaatava püstlõike joonestamist. Et torni läänenurga veerand oleks nagu ära võetud. Aluve pidas väikest torni linnuse vanimaks osaks ja seetõttu ilmutas raamatus selle kõikvõimalike ehitusosade mõõtmeid, aitäh ja suur tänu! (Kuigi üks argument, miks ta sedasi arvas, oli, et torni ehituskvaliteet olla igas ilmakaares selline, nagu oleks see määratud seisma üksi, ilma muu linnuseta, aga seletamatul kombel jäi tal kahe silma vahele seesama „ehituskvaliteet” muust linnusest varjatud osas, isolatsioonišahtis, mida vähemalt torni ukseava mõõtmisel pidanuks nägema. Või kasvõi filmis, kus Gabriel püüab august välja ronida, augu üks sein on Pika Hermanni oma.) Aluve mainib näiteks torni moonalao (keldri) mõõtmeid ja saab teada, et keldri põhi (Aluve puhastas välja selle keskaegse põranda, mida oli eelmine kord puhastatud hiljemalt XX saj I poolel) on isolatsioonišahti põhjast 2 m kõrgemal! Mul on varem jäänud mulje, et sama kõrgel. Kesse nii täpselt sügavusse vahtida oskab. Ja moonalao põranda all on torniseintega monoliitne müüritis, mis tähendab, et moonalao põhi on ligikaudu praeguse maapinna kõrgusel, aga keldrikorruse vahelduva kõrgusega põrandast veidi kõrgemal.

25.2.17

L, 3604. päev: repro

Käime naaberlinnas söömas. Ostan antikvariaadist dtv atlaste sarja muusikaajaloo (3 €, I kd, süstemaatiline üldosa ja ajalugu kuni renessansini). Üldosas on näiteks üksipulgi seletatud, mis on ühegi pilli sees ja kuidas tekib selles heli.

* * *

Tegin paar nädalat tagasi 9 × 6 cm laifilmikaadri ümberpildistamise raami, täna õhtul jõuan siis pildistamise endani.

Aastail 1989–1991 pildistasin 12 filmi (à 8 kdr, kokku 96 võtet) vanaisa lõõtsfotokaga, mille piltidega on kurb seis, et neist ei olnud seniajani täpset ülevaadet. Fotoka säriaegadest töötas enam-vähem korralikult ainult üks (u 1/15 s), teravustamine oli ebatäpne (ja nagu filmifotokaga ikka, sai tulemust näha alles mitme nädala pärast) ning alati tuli meeles pidada, et keeraks filmi pärast võtet ikka edasi. Ilmutada tuli käsitsi; laifilmi servas perforatsiooni ei ole, kaader on peaaegu filmi servani, kahel filmil ei ole ilmuti ulatunud päris paagi laeni, kaadri ülaserv on kadunud (juhuslikult on film olnud niipidi).

Täpset ülevaadet ei ole sellepärast:
  • Mu enda suurendi tegi ainult 36 × 24 mm, 24 × 18 mm ja 13 × 18 mm kaadrit ning sinna laifilm sisse ei mahtunudki.
  • Umbes samal ajal hooldasin fotograafist sõbra fotolaborit, kus oli profisuurendi Krokus, mis tegi kuni 6 × 6 cm kaadrit, nii et kui nendest laifilmikaadritest üldse on paberipilte, on need kas kaadri 6 × 6 cm osast või kontaktkoopiad.
  • Ka skanneriga ei saanud nii suurt kaadrit skannida normaalselt: skanneril on filmilt skannimiseks eraldi lamp, mis valgustab u 40 × 28 mm ala; skannisin siis niisama skanneri klaasilt, eraldi lambita, valge paber kaadri taga, valgus käis skanneri klaasi alt skanneri tavalisest lambist seega kaks korda läbi emulsiooni. Alavalgustatud (hõredad) ja normaalse säriga kaadrid sai skannida niimoodi täitsa OK, aga ülevalgustatud (tihedaid) kaadreid mitte.
Algne kava: raam püsti, fotokas statiivi otsa selle ette. Raami taha u 10 cm kaugusele kalkapaber. Selle taha seinale kirjapaber, kalka- ja kirjapaberi vahele kaks Traumfliegeri orivälku, vaatega seina poole, ees kalkapaberist hajutid. Tulemus: mitte s…gi ei paista (välgud on liiga nõrgad).

Teine katse: keeran välgud kaamera poole. Ikka ei paista midagi. Kaadris on veidraid varje. Kustutan kolikambris lambi ära – krt, kaader on üldse pime!! Selge, välgud ei aita üldse.

Kolmas katse: keeran seljataguse seinalambi välja, võtan välgud ära. Valgustus on siis sedasi, et seinal olevat kirjapaberit valgustab küljelt tagant ülalt seinalamp, sealt tuleb valgus läbi kalkapaberi ja läbi negatiivi fotokasse. Tühjalt proovides näib olevat valgus ühtlane.

Ava f/8, säri mõõtmine kaadri keskelt, säriaeg selle järgi, et kaader tuleks normaalse säriga (kontrollin histogrammilt). Säri mõõtmiseks ja pildistamiseks panen üle objektiivi ja negatiiviraami musta papi. Umbes poole pealt täheldan, et peegeldun ise paremale tumedale kaadriosale peale; võtan need kaadrid uuesti, hoides objektiivi kõrval kummalgi pool musti pappe. Kaabelpäästikut ei viitsi otsida, autoknips 10 s.

Objektiiv on EF-S 17–55 f/2.8, sellel selle pikk varjuk, teravustan käsitsi (ekraanilt, suurendusega, sageli emulsioonikriimude järgi!), teravaid kaadreid on negatiividel vähe, peamiselt on värisenud. Kaader minimaalkaugusel on pisut suurem kui 9 × 6 cm kaader, nähtava raamiosa järgi saab hiljem väänata pildi sirgu.

Nõndaviisi saan siis ümber võtta kõik kaadrid, ka ülevalgustatud. Kahest, millest märkmeis ja digikoopiate juures on sisuks „TÜHI”, saab pisut isegi aru, mis ja kus.

24.2.17

R, 3603. päev: toidumüüdid, haruldane laul

Vaatan enne lõunale minekut igaks juhuks söökla menüüd; seal on nüüd loetletud söökide allergeenid, 14 tk, kohe nr 1 on moeallergeen gluteen (edasi vähid; muna; kala; maapähkel; soja; laktoos; muud pähklid; seller; sinep; seesamiseemned; sulfitid ja väävelanhüdriidid; lupiin; limused). Jah, on tõesti tõenäoline, et söökla teeninduspiirkonna tuhandete inimeste seas töötab paarkümmend, kellel on tsöliaakia, aga kõik söökla lähedal töötavad inimesed ei käi ju sööklas (ise olen sel aastal käinud kaks või kõige rohkem kolm korda, lähemad kolleegid veel vähem), nii et võib-olla sööklasse iga päev neid inimesi ei satugi, kelle jaoks on asi tõsine. Tsöliaakiaga inimeste enda teatel on nende suhtumine praegusesse gluteenivaenamisse kahetine: ühelt poolt on tore, et eridieeditooteid on rohkem, aga teisalt on kole, et teemat lahjendatakse – asjast, mis protsendile inimestest on eluliselt tähtis, tehakse üleüldine umbluu. Asjalikku lugemist:
  • USA elanikest on toiduallergiaga hinnanguliselt 3,5…4%, maapähkliallergiaga 0,6% ja muu pähkliallergiaga 0,5% (1999), vähiallergiaga 1,9% ja kalaallergiaga 0,4% (2004), ülejäänu on piima-, muna-, soja-, nisuallergia, peamiselt imikutel ja väikelastel. Uuritud kahe küsitlusega (viited on siin lõpus, Prevalence of food allergies).
  • Allergiakliinikute patsientide järgi on toiduallergiad imikutel ja väikelastel sagedamad kui täiskasvanuil, alla 3-aastastel lastel u 5…8%. Topeltpimeda ja platseebokontrolliga toiduallergiatestiga (DBPCFC) oli toiduallergiaid 1987 teatud alla 3-aastaste laste valimis Colorados 8%, neist lehmapiimale 2,3%. Taanis 1985 teatud haigla vastsündinutel 2,2%. Rootsis vastsündinutel 1979 1,9%. 1993 Hollandi imikutel 2,8%. 1997 Austraalia vastsündinutel toiduallergiaid üldse 8,5%, mõnel võis olla mitu allergiat: munale 3,2%, piimale 2,0%, maapähklile 1,9%, seesamiseemneile 0,42%.
  • Euroopas on nisuallergiat (millest ainult osa on gluteeniallergia) 0,1…0,6%, maailmas 0,5…9%. Wighti saarel 2016 10–11-aastastel lastel 0,48% (viide), Jaapani täiskasvanuil 2012 0,21% (viide).
* * *

Pärastlõunal on aasta esimene äiksepilv. Üldiselt laulab hommikuti musträstas; 28. I kuulsin maja taga laulmas pasknääri (väga haruldane, ütleb raamat). Et uksest väljudes kuulsin alguses senikuulmatut vidinat, mõtlesin, et äkki on papagoi, käisin nii kaua edasi-tagasi, kuni nägin, kes laulab.

23.2.17

N, 3602. päev: tornid jätkuvad

Sitalaga on toas ka hommikul, astun kuseloigu sisse.

Tööl meenub, et unustasin hommikul NaOH kraanikaussi (pidi ootama pool tundi, nüüd läheb siis ligi neli); lähen lõunaks koju, et vesi peale lasta ja et ka äkki õnnestub õhtune sitalaga ennetada. Ei õnnestu, laga on tekkinud vähem kui nelja tunniga. Aga õhtul uut enam ei ole.

Kursuse ettevalmistused jätkuvad, kursus algab homme hommikul. Eelmise aasta failidest näen, et eelmine aasta algas 23. II (mäletasin valesti, et juba 15. II, aga alati algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama).

* * *

Eesti muuseumide veebiväravas* saab otsida säilikuid kõigist muuseumidest ja paljudest säilikutest on olemas ka pilt, mis on eriti kasulik fotode otsimisel ja enda tarbeks kopimisel. Selgub, et eks muidugi Kuressaare linnuse tornide sisemus ole nii eksootiline teema, et sellest pilte ei ole. Saaremaa Muuseumi fotokogus on kümnete kaupa fotosid muuseumi ekspositsioonist ja konvendihoone restaureerimisest 1970–1985, aga ilma pildita liideses. Pean minema kunagi fotokogusse vaatama (ehkki mõne küsimuse saab siis lahendada palju kiiremini – lossis endas vaadates).

* Muiste, nii 1990. aastate lõpus töötas üks tudengiaegne sõber mingis „portaalis”. Teadsin seda sõna kunstiajaloost ja imestasin: „Portaal? Nagu suur ilus uks või?”

Kaevan oma fotoarhiivi, kus tänu põhjalikele märksõnadele saab Sturvolti sees (kaitsetornis) võetud pildid leida mõne klõpsuga. Uurin, kust läheb uks või trepp kuhu (selliseid pilte on vähe), täiendan ja parandan märksõnu. Selgub, et Sturvolti seitse korrust on sellised:
  • I korrus (konvendihoone keldris) on algse võlvlaega, mis on suurima sildega võlv konvendihoones; seal on loodusosakond ja toa keskel kapis on, kui mäletan õigesti, põdra topis.
  • II korrus taastati Seuberlichi ajal Buxhoevdeni kabinetiks, selle tolleaegne kujundus on üldjoontes säilitatud (v.a 1980. aastate keskel ehitatud raudbetoontrepp, mis läheb läbi toa endise puittrepi). Filmis „Malev” on seal templirüütlite peakorter, kus tehakse suuri plaane („Tuleb asutada Euroopa Konnaühendus!”) ja kus noviits Jean-Pierre sureb äkki konnakatku. 
  • III korrusel on piirivalvuri ja koera topis, installatsioon „Viktor Kingissepa mitu palet” (viis väga eriilmelist büsti, mis kõik kujutavat Kingisseppa), muu poliitiline jamps Stalini pildist pioneeritränani ning rahvaste sõprusest rahvaste vanglani.
  • IV korrusel on paat ja traktor ehk väljapanek elust kaluri- ja rannakolhoosides. Siit algab järsk pikk trepp VI korrusele.
  • V korrusel on 1960. aastate tüüpkorteri tüüpsisustus: sama sektsioonkapp, sama pulkadega voodi, põrandal sama põrandalamp, riiulis samad raamatud, seinal sama seinariiul, kapi peal sama puust Kalevipoeg. On ka WC ja n-ö Roberti ämma köök. Siit korruselt pääseb kaitsekäikudele.
  • VI korrusel on taasiseseisvumisaeg ja Vene vägede äraminek ning aknalauda müüritud piscina ehk keskaegne kätepesunõu.
  • VII korrusel on kohvik ja vaade.
Korruste numeratsioon on omajagu tüsilik. Konvendihoones on üldiselt kolm korrust, esimene ehitatud algselt maapinna kõrgusele (mis nähtavasti ei olnud tasane), aga on nüüd poolenisti maa (kultuurkihi) sees. Aluve on nimetanud korruseid keldriks, peakorruseks ja II korruseks; mõni muu autor I, II ja III korruseks, keegi ülemist korrust ka koguni pööninguks, ehkki pööning on tegelikult ülakorruse peal ja restaureerimisel kavatseti asendada ülakorruse XIX saj alguse puitlaed raudbetoonlagedega (nende all butafoorsed puitlaed) tuleohutuse pärast ja arvestusega, et kui muuseum soovib kunagi laieneda pööningule, on vajalikud põrandad juba olemas.

Seevastu Sturvolti korruste numeratsioon on kõikjal olnud sedamoodi, et I korrus on keldris ja peakorrusel on on II korrus. Vahitorniga on asi veel keerulisem, sest Aluve nimetab torni kaevutaolist moonaladu keldriks ja kõrgsissekäiguga korrust I korruseks, kuigi see on sama kõrgel kui enamik konvendihoone ülakorrust. Selle kohal on torni II korrus jne.

Siis peale selle on konvendihoone kagutiivas erakordselt kõrged keldriruumid (köök ja abiruumid), mille tõttu on tiiva peakorrus muust peakorrusest kõrgemal, mistõttu on peakorruse kohal ülakorrus ülakorruse ristikäigust veel kõrgemal kui ülakorruse muud ruumid, mis samuti on ristikäigust kõrgemal. Väravakäigu kohal on ülestikku kaks ruumi, millest alumine on peakorruse ja ülakorruse vahel, trepiga peakorruse ristikäigust, ülemine ülakorruse kõrgusel, sinna pääseb Sturvolti III korruselt ja pääses ka ülakorruse ristikäigust. Ukseava kagutiivas vahitorni kõrval, seesmisele ringmüürile viinud sillale, on pea- ja ülakorruse vahel, mõnel plaanil on see kujutatud peakorruse juures (jättes kujutamata ukse all peakorruse kõrgusel oleva danskrikäigu), mõnel ülakorruse juures.

Selgus, miks üks trepikäik on teistega võrreldes tagurpidi (kõik tõusevad vasakule üles, see paremale üles): see V on korruselt VI korrusele, alaosa on XIX saj algul, ülaosa 1900. a paiku taastatud torniosas.

Veel ei ole mul peaaegu üldse muuseumiruumide üldvaateid (seinad, uksed, aknad, trepid); tuleb kunagi kord teha.

Aga plaanidelt puudunud asjadest ühe leian: kuidas on ühendatud ülemine ruum väravakäigu kohal kirdetiiva suure ruumiga (kas nendevaheline uks on seina keskel või mitte; ei ole keskel, on välisseinast nii meetri kaugusel ainult). Ei leia fotodelt, kus on ülakorrusel kagutiiva ruumi uks ja kas ülakorruse loodetiiva ristikäigus on umbes Martin Körberi ja Oskar Kallase stendi kohal vaheseina (mälu ütleb, et ei ole, aga vaja on pilti).

Aga otsingu käigus selgus ka (Saaremaa Muuseumi kodulehelt, muuseumi kronoloogiast) ammuseks legendiks peetud loo aeg ja isik. Et mäletasin hämaralt lapsepõlves kuuldud pajatust, nagu olnuks millalgi (Eesti ajal?) üritanud lossihoovi kasarmus sõdur põgeneda kartsast laia mantelkorstna kaudu ja jäi sinna kinni, nii et korsten tuli lammutada. Võib-olla muidugi juhtus selline lugu ka Eesti ajal, aga uuemal ajal juhtus see 5. V 1982, kui muuseumi kantseleihoone korstnasse jäi kinni piirvalvelipnik Farhad Mustajev. Aga hoopis lõbusam on leitud pärimuslugu poliitik Mihkel Nepsi (1890–1937) ristimisest Kuressaare linnuses. (Neps – Riigikogu I ja II koosseisu liige ning kauaaegne Saare maavanem – käis karkudega, oli lõbus joomar ja hirmus kakleja, alati lõi esimesena, solvangute peale, ja alati võitis, sest lõi karguga ja kark on pikem kui käsi.)

22.2.17

K, 3601. päev: tornid ja tornitrepid

Uurin fotoarhiivi ega saa targemaks: mul on Kuressaare Sturvolti sisemusest ja selle müüritreppidest eraldi märksõnad, aga ega korruste üldvaateid ei ole. Mõtlen paberil üldiselt välja, kus seinas kulgevad kõik trepid (nt kuidas IV korruselt läheb trepp otse VI korrusele), kõik nagu klapiks, trepid tõusevad kõik vasakule üles, aga siis on üks pilt, kuidas trepp langeb vasakule alla. Mäletan, et pilt on võetud torni S-nurgas, trepp läheb järelikult SO-seinas ja loomulikult ei saa minna teisest trepist läbi. Ja seda ka ma välja ei mõtle, kuidas läheb IV/V ja V/VI korruse trepp, sest nende uksed on praegu ekspositsiooni taga.

Saaremaa Muuseumi ingliskeelne veebileht Kuressaare linnuse arhitektuuri kohta (link) lõpeb sellise lausega (piscina on iidne keskaegne kätepesunõu, mis on müüritud 7-korruselise Sturvolti VI korrusel aknalauda):
It is not impossible that the piscina was at this spot, if the room served as a temporary church (but then the Defence Tower must be older than the Watchtower).
Kena küll, aga tegelikult lammutati Sturvolti kaks ülemist korrust XVIII sajandil ja ehitati üles alles 20. sajandi algusaastail.

Muidu käin poes, toas on õhtul sitalaga, uuendan kursusematerjale.

21.2.17

T, 3600. päev: vares ja laul

Vares tuleb ja ütleb, et tahab juustu.

Unustan minna keeletunnist poodi. Õhtul on toas maas 14 junni ja lugematu arv väikesi sitaplekke (tekkinud sisseastumise tõttu). Lugemine läheb 26 juures segi. Põrand auruga üle.
 
Padjaraamat on inglise tenori Ian Bostridge’i Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession. Põhjalik uurimus, 528 lk. Peatükid jagunevad tsükli laulude järgi.
  • I lugu on koduõpetajatest ja nende äraajamisest.
  • II lugu on teemal „Schubert ja naised”, sh abiellumisloast.
  • III lugu on Napoleoni talvisest sõjakäigust Venemaale (milles tagasitulekul oli prantslasi alla poole, austerlasi palju, mis siis jättis 1820. aastateks talveteemadele teistsuguse pitseri).
  • jne

Autor mainib, et kuigi kontserdil publik paistab ja ta on Winterreise’t laulnud üle saja korra, on ta näinud publikus avalikult nutvat kuulajat ainult korra, 2010 Venemaal. Ja tsükli mulje oleks teistsugune, kui see esitataks mitte mugavas soojas kontserdisaalis, vaid külmas. (Ja lisame omast käest juurde, et oleks veel teistsugusem, kui ka metsas hangede vahel.)

20.2.17

E, 3599. päev: loen

Loen enne magamajäämist läbi kõik, mida Aluve 1980. ja Vaga 1957. aasta raamat räägivad Kuressaare konvendihoone põrandate kõrgusest. Seda on väga vähe. Saab teada, et peakorruse kagutiiva põrand on ülejäänud korrusest 1,2 m kõrgemal (seda tean ise ka, ükskord just mõõtsin oma naba suhtes) [tegelikult on rohkem ja eri ruumid eripalju, üks koguni 1,85 m] ning et Pika Hermanni Aluve-eelse restaureerimise eelne väliskõrgus oli Aluve järgi ainult 10 cm erinev kõrgusest, mida võis mõõta Vaga ümberjoonistatud Seuberlichi jooniselt, ning et Aluve mainitud Pika Hermanni I korruse kõrgus 10,1 m on mõõdetud isolatsioonišahti põhjast ja et praegusest linnuse köögist tuli välja üle meetri XIX saj ladenenud pinnast. Uurime edasi.

19.2.17

P, 3598. päev: emaherilane, lõiked takerduvad

Näeme kobakat herilast, kes on mitte vapsik (vapsikul on jalad pruunid), vaid emaherilane (liht-maaherilase Vespula vulgaris emaherilane).

Veider varakevad: hommikul on puud härmas, aga linnud laulavad. Käime käruga poes: päikese käes on soe, varjus õhk jäine. Lõuna paiku käime metsas, siis on soojem.

* * *

Muidu olen ettevalmistustöödega Kuressaare linnuse lõigete jaoks jõudnud II korruse põhiplaani Ingenierprojektion’is ümberjoonistamisega üsna kaugele. Rohkem plaane ma ei tea (ma ei ole kunagi näinud tornide korruste plaane – Narva linnusest muide olen). Tuleb vist süveneda oma fotoarhiivi, sest ma peast ei mäleta, kust seinast lähevad näiteks Sturvolti müüritrepid, mis paiguti on üksteise kohal – igale järgmisele korrusele on olemas müüritrepp, aga üks lisatrepp jätab ühe korruse vahele.

Millest on aga eriline puudus, on konvendihoone lõiked (et määrata ruumide kõrgus ja põrandate kõrgus). Tean selliseid:
  • Aluve 1980. a raamatus: lõige vaatega NW läbi SW-tiiva, sisehoovi ja väravakäigu. Kujutab keskaegset olukorda. Keldri sügavus ei klapi.
  • Aluve 1980. a raamatus: Pika Hermanni lõige vaatega SW. Kujutab esialgset keskaegset olukorda, mil Aluve arust oli torn 1260. aastatel konvendihoonest eraldi. Joonisel on kõrgsissepääsu ja rinnatise kõrgus, ütlemata, millest (maapind, isolatsioonišahti põhi, Pika Hermanni keldri põrand, naaberkeldri põrand on tegelikult kõik ise kõrgustel – joonisel on samal, viga on seega ligi kaks meetrit).
  • 1797. a ülesmõõtmisjoonis, Aluve 1980. a raamatus mõõtkavas u 1:1000
  • 1801. a ülesmõõtmisjoonis, samad sõnad
  • Üks kahest eelmisest on ainus joonis, mida olen näinud, kus on peal Sturvolti põrandate kõrgused – aga selleks ajaks oli Sturvolt seest tühi ning põrandarantide kõrgused seega umbkaudsed ja pandud II korruselt silma järgi.
  • Voldemar Vaga 1957. a raamatu joonised, „Seuberlichi järgi”: lõiked vaatega SW läbi SW-tiiva ning Pika Hermanni ja NO-tiiva külgnevate ruumide. Pika Hermanni müüripaksused ei klapi Aluve raamatu joonisega (ma Pika Hermanni ülemistel korrustel käinud ei ole, ei tea), kõrgused ka mitte. (Ning võrreldes sellega, kui erinev ilme on põhiplaanidel „Seuberlichi järgi” Vaga 1957. a ja Tuulse 1942. a raamatus, ma Vaga ümberjoonistatud plaane enam suurt ei usalda.)
Nii et võimalused on sellised:
  • Kaevata läbi restaureerimisprojektid (mahukas), äkki on seal nivelleerimisandmeid [ei ole; kahes projektis on restaureerimislahenduse eskiis, koos lõigete ja räästakõrgustega, üks lõige neist on kerge kunstilise vabadusega ümber joonistatud Aluve 1980. a raamatusse]
  • Uurida, kas Saaremaa Muuseumis on midagi (1980. aastate algul ehitati Sturvolti uued vahelaed ja raudbetoontrepp, samuti 1970. aastate lõpus II korrusele raudbetoonlaed) [kogu Eesti muuseumide veebiväravas selliseid projekte ei ole]
  • Mõõta ülalnimetatud lõigetelt ja pingutada mälu [ei lähe, ebatäpsed]
  • Konstrueerida välisvaate akende järgi ja pingutada mälu või kaevata fotoarhiivi, kui kõrgel on ruumides aknad [üsna võimatu, kõigist ruumidest mul fotosid ei ole]
  • Käia mõõta ise
Nagu varem nenditud, on Kuressaare linnuse konvendihoone joonistega kurb lugu, et täpseimad avaldatud joonised on Aluve 1980. aasta raamatus, need on joonistatud vaba käega, ja nagu täna selgub, jämeda veaga – peafassaadile on joonistatud üks suur aken juurde. Kes on käinud, meenutagu ruumi NO-tiiva dormitooriumi kohal, kus vanasti oli loodusosakond hundi ja jänese topisega ning nüüd on Teise maailmasõja aegne kola tankitorude ja Otto Seegeri prillidega. Sellel on ainult kaks akent, mitte kolm nagu korrus allpool dormitooriumil ja selle all keldril.

Põhiplaanide suhtes on mul tekkinud kahtlus, et viimane, kes tegelikult ruume mõõtis, oli Seuberlich u 1900. Edasi on tema plaane palju kordi ümber joonistatud, kes paremini (Tuulse 1942), kes halvemini (Vaga 1957). 1960 joonistas Raimond Liivorg nende järgi kolm ajakohast plaani brošüüri „Saaremaa muuseumid” (1960) jaoks (plaanid Eesti muuseumide veebiväravas: kelder, peakorrus, II korrus). Kuigi Aluve joonistas restaureerimise eskiisprojekti (1971) jaoks üksikasjalikud põhiplaanid, kus mida taastada, kus mida lammutada, kus avasid sulgeda ja kust seinast läbi murda*, on ta 1980. a raamatusse mugandanud just nimelt samad Liivoru plaanid – mida kinnitavad raamatu plaanidel kolm akent NO-tiiva II korruse suures ruumis (Liivoru II k plaanil nr 2) – seal on aknaid väga selgesti kaks ja välisküljel ei ole mingit märki, et olnuks ka kolmas. Uues raamatus „Kastellist kindluseks” on keldrikorruse põhiplaan, see on digitaliseeritud, aga seda nägu, et senistelt plaanidelt, ruume uuesti mõõtmata (S-nurga keldriruumi löövid on plaanil eri laiustega, tegelikult on laiused võrdsed).

* N-ö WC-de eeskojast pikka keldrisse, kus toimuvad ajutised näitused, ja kummastki väravapealsest ruumist kõrvale kirdetiiva II korruse suurde ruumi.

18.2.17

L, 3597. päev: kinda lemba lee!

Kohe hommikul viiakse kaks kuud meie kolikambrit ummistanud kola minema. Asjade omanik ja kandja tahavad tingimata käia ainult korra, niisiis kostab hulk aega käigurõdult pominat ja kui umbes kolmveerand tundi hiljem avastame nurgast põrandalambi osa, on nad veel maja ees. Tore seegi, sest olime just plaaninud patseerida poe suunas. Korrapealt on palju ruumi, maast leidub asjade vahele kadunud asju (nagu tolmuimeja piluotsak).

Päike, kaunis kevadpäev. Suure kaarega jala maksimarketi juurde. Näeme kulle, lossivaremete juurest on puid maha võetud, nüüd avaneb sealt vaade. Maksimarketi juurest bussiga üle suure põllu. Lõuna ja aiapoest sisalike hügromeeter (et teada saada, kui niiske on toas; sisalikupiltideta hügrometreid on ka, aga nende hinnas on numbreid liiga palju). Siis tagasi, maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.

* * *

Õhtul on „Eesti laulu” II poolfinaal. Konspekteerin kuulmise järgi.

I close my ass
I want improve, that’s for you
Let’s get it higher, it’s for the toast
I don’t lie
Get funding for leeh, get funding for leeh

Pärast korratakse sellest refrääni:

Kinda lemba lee
Kinda lemba lee

(Vrd ka kuulus Mariah Carey kaver saates „Bulgaaria otsib superstaari”.)

Laulu, mille pealkirjaks ütleb saatejuht Saus Like Home, esitaja näib kõnelevat inglise keelt emakeelena ja diktsioon on tal rahuldav, seega konspekt puudub. Tema laulus tegutseb keegi Captain Garbage.

Saab teada, et žüriis on liige Muusika Zavoogand.

Laulus „Pihk” on read „see vihm, mis õnnistab halba” ja „see vihm, mis sugutab kalda”.

Siis järgnes laul (või kaks), mis kõlas umbes sedasi:

There’s something dad inside
Skin of skin with you
We had so better lighttrip
Slipstone again
I said love, I’ve said love empty, I'm empty
Still like to ruin my brain
Can’t touch my vein

Ühe laulu pealkiri on Make Love Not War ja esitatakse see pudikeeles, kiiremini kui jõuan konspekteerida:

Tukataka get it to Chechia
Schooschiaa
Never podagra
Never to Bedlam’s
Slomeeo piss
Megall nopoo

Ühe arusaamatu sümboolikaga laulu pealkiri on Why We Write With the Flow:

Right weather, right weather over aargh
In a naz’, I'm breathing there
Why still we crow to answer flow
To fiery ass, to fiery ass
We rave without a rove
In a night I breathe again
In the night with a cabrio
Aah we write without a flow

Siis panen telefoni laadima ja ühendus ETV-ga katkeb. Uudisekirjutajad magavad juba ning ei saagi teada, kes siis finaali edasi sai.

17.2.17

R, 3596. päev: vana katk

Eilne Nature kirjutab uuringust, mis oletab arheoloogilise bakteri-DNA järgi, et XVI saj Mehhiko elanikud hävitanud, tõenäoliselt Euroopast toodud hirmus katk oli paratüüfus. (Vabandust, ma ei leia linki üles.)

16.2.17

N, 3595. päev: müürid, nõiad ja noodid

Saan läbi raamatu Im Schutz von Mauern und Toren. Die Befestigung der schleswig-holsteinischen Städte in Mittelalter, mis räägib Põhja-Saksamaa keskaegsete linnade (sh Lübecki ja Hamburgi) keskaegsetest linnakindlustustest (neist ei ole järel peaaegu midagi, kusjuures Lübecki ajalooline linnamüür oli üsna tagasihoidlik). Raamatut tuli otsida üsna kaua.

Õhtul kontsert, enne seda kontserdisaali eri puhvetites kahed võileivad (algul ühes ühed, siis teises teised). Kõht saab kenasti täis.
 
Mul on praegu just käsil ühe tänase esineja kirjutatud paks (üle 500 lk) raamat Schuberti tsüklist „Winterreise”, mille esilehelt saab teada, et samalt autorilt on ilmunud veel uurimus nõiajahist Inglismaal, ning siis saab teada, et see oli tema doktoritöö. Et algul oli uusaja ajaloolane ja õpetas politoloogiat, siis sai professionaalseks lauljaks (kes esialgu õppis laule kuulmise järgi, sest ta nooti väga ei tundnud).

15.2.17

K, 3594. päev: kured

Kell 11.52 lendab sajakonna meetri kõrguselt NNO suunas üle kureparv (fotolt loendan, et täpselt 100 lindu). Kohalike linnuvaatluste leht näitab, et sama parve nähakse poole tunni sees veel kahes kohas. Kell 14.24 lendab samas suunas üle teine, suurem parv (u 330 lindu).

14.2.17

T, 3593. päev: energia ja reisimine

Ükspäe ajas Californias hüdroelektrijaama pais üle ääre ja inimestele meenus, et iga energialiigi tootmine on ohtlik, mõni rohkem kui teine, millega seoses leidus see lugu: How Deadly is Your Kilowatt? aastast 2012. Selle ja inglise Wikipedia artikli Energy accidents järgi on surmajuhtumeid triljoni kWh (1000 TWh) kohta:
  • kivisüsi (maailma keskmine): 100 000
  • nafta: 36 000
  • maagaas: 4000
  • biomass: 24 000
  • päikeseenergia: 440
  • tuuleenergia: 150
  • hüdroenergia (maailma keskmine): 1400
  • tuumaener (maailma keskmine, koos Tšernobõli ja Fukushimaga ning uraani kaevandamisega): 90
Võite muidugi küsida, mispärast on nii palju surmajuhtumeid biomassi kasutamisel. Üks sõna – peenosakesed. Et miks Supilinna õhk ei ole talvel tervislik.

Tuuleenergia arv oleks lindude ja nahkhiirte puhul mitu suurusjärku suurem.

* * *

Läbi saab (lõpuks ometi) Reisen im Mittelalter. Alustasin kolm korda, kaks korda jäi alguse põnevas osas pooleli. Tagumine osa oli pikemate lugudega ja faktihõredam.

13.2.17

E, 3592. päev: kindad

Õhtul ja hommikul on juba valgem.

Algab eksperiment, kus arsti määramisel alustan E-lt värskelt saadud gripi viirusevastast ravi (Tamiflu). Väga hästi mõjub, haigus mõne päevaga pühitud.

17. XII ostetud kindad vajasid eilsel viimasel koerajalutusel toimunud Št ekstsesside järel pesemist ja alles siis, kui käes olevad kindad olid sisse seebitatud, selgus hooldusetiketilt, et need on mitte riidest, vaid nahast ja neid ei saa üldse pesta. Mis tähendas, et täna hommikuks olid need radiaatoril kuivanud peaaegu sama kõvaks nagu anekdoodis Tšapai tekk ja kindad tuli üle lasta mingi erilise nahapehmendiga, mis tagas kinnaste sulni bensiinihaisu kogu päevaks, aga täna õhtuks on see kadunud ja kindad on ärganud uuele elule. Palju puhtamad ka kui enne.

Kusjuures need on mul kolmandad sellised kindad (üks kinnas kadus näiteks jõuluööl 2010 Riias) ja varem olen alati arvanud, et on riidest.

12.2.17

P, 3591. päev: pühapäev

Hommik on õhtust targem: nohu on kadunud. Pesen põrandat, käin koertega väljas 2×, sest 1. korralt tagasiteel meenus, et Št ainult sittus, aga ei kusnud, muidu ootaks pärast korteris suur üleujutus. Esimene kord kohtume lilletädiga, teine kord lilletädi mehega.

Lennujaama E-le vastu, jõuan kohale pool tundi enne kavatsetut!

Söögi juurde AbFab-i film (muidu pidanuks vaatama sarja Der Tatortreiniger, aga unustasin kolmapäeval plaadid tööle, kui käisin postkontoris lõuna ajal, kotita, ja õhtul läksin poodi).

Filmist saab pärast IMDb-st teada väga palju (seal on kohas Trivia 183 kannet): nagu et jõkke hüppas Kate Moss ise, mitu duublit, ning Jennifer Saunders olla filmifirmadele filmi pakkudes kuulutanud, et selles mängib ka Kate Moss, ammu enne seda, kui Kate Moss filmi üldse paluti (aga ta tuli rõõmuga, nagu tulid ka kõik teised sarja osalised ja muud kutsutud eksikülalised; mõni olla palunud end filmi panna 1995. aastast saadik, kui filmi mõte esimest korda tekkis). Ja et teletupsumaja, mille basseini auto kukub, on päriselt olemas ja selle eelmine omanik (kuni 2016, seega ka võtete ajal, mis toimusid sügisel 2015) oli Pierre Cardin; filmis on selle omanik Bubble, kes aastaid tagasi, kui ta oli Edwina sekretär, omastas talt väga palju raha.

Saan kingiks autori pühendusega raamatu! Meie suguseltsi kuulub nüüd graafik, kes neli aastat joonistas Tallinna vanalinna piltkaarti. Nagu viimasel ajal olen hakanud märkama kirjastiile, märkan ka nüüd, mis projektsioonis ta on selle joonistanud – kas n-ö militaarprojektsioonis, kus ühelgi teljel lühenemist ei ole (isomeetriline), rõhttasandi teljed on projektsioonis täisnurga all ja püstteljest 135° allapoole, või õigemini linnulennuprojektsioonis, kus säilib põhiplaan moonutuseta ja mis tahes asendis. Mõlema eelis on, et põhiplaan säilib algsel kujul, moonutus on ainult perspektiivis; mõõtmetes ja põhiplaanis moonutusi ei ole.

Umbes nädal tagasi ühinesin suletud FB-rühmaga, mis jutustab Mercuryst, Geminist, Saturnist ja Apollost; rühm on väga aktiivne (täidab suure osa mu FB-uudisvoost), tänu raketiajaloo-, Apollo- ja lennundusteemalisele lugemusele alates 1990. aastatest oskan kaasa rääkida, ja nagu selgus täna hommikul, on veel inimesi, kellel, kui nad nädal aega filmi In the Shadow of the Moon näinud ei ole, tekivad ärajäämanähud. Filmi stiilinäitena stardistseen: link. Kogu film: link.

11.2.17

L, 3590. päev: nohu

Olen hommikul suht tatine.

Hamburgist saabuvad ülevoolavad tänusõnad, järelikult on pakk läinud lõpuks kohale.

Bussiga majandustarvete poodi, tagasi jala. Pärast leian, et toidupood on nüüd L lahti kuni kl 20.00, lähen sinna jala (algul kaalun ka, et kui ei lähe, jõuab homme hommikul ka, aga noh kas viitsin), tagasi jala, nohu suhtes on olek kõbusam. Kaanin muudkui sooja teed.

10.2.17

R, 3589. päev: vorst

Kuigi nüüd sõidab Hamburgi poole pakk keelekursuseaegse peavarju pakkuja poole, ei sõida aga pakk põdravorstiga keelekooli poole, sest kuigi me E-ga kumbki leidsime ja tõime Eestist põdravorsti, on selle tootmisel koonerdatud suitsuga, vorst ei kannata sooja ega ole seda nägu, et elaks üle paari päeva postis. Maitse poolest ka eriti paeluv ei ole ning põdrapilt on pisike.

9.2.17

N, 3588. päev: viimane keeletund

Täna on ka semestri viimane keeletund. Ebatavaliselt ei toimu pidu ega vaadata filmi nagu semestri viimastel tundidel tavaliselt, vaid teeme grammatikaharjutusi vms nii kaua, kuni kell kukub. Küll on hea, et ma enne eksamit materjale köita ei jõudnud, sinna tuleb eriti koos tänasega poognajagu paberit juurde.

8.2.17

K, 3587. päev: post ja niidid

Hommikul näen, kuidas maja ees peatub pakiveo auto ja nõutu kuller hakkab fonoluku nimekirja kerima. Küsin igaks juhuks, kas pakk on äkki mulle (näitan tunniskaardilt nime). Ei ole.

Lõuna ajal hambaarsti juures, niidid välja (krõps, naps-naps, „31.70 €, palun”). Käin sealt edasi postkontoris: pakk on Amazonist, seal on sarja Der Tatortreiniger kaks ülejäänud plaati. Postkontoritädi ütleb, et aga teile on siin veel pakk: HH pakk tulnud tagasi. Lasen panna peale puuduva margi, saadan uuesti (see jõuab kohale laupäevaks).

Üldiselt te ei kujuta ette, kui hästi pärsivad söögiisu niidid suus.

7.2.17

T, 3586. päev: Trauerspiel in drei Akten

Saan läbi bussiraamatuna A Sting in the Tale: My Adventures with Bumblebees. Autor olevat Briti parim kimalaseekspert, aga samas olla ta hiljuti mõningaid laborikatseid kergelt nagu võltsinud, kirjutab Nature.

* * *

Täna on semestri viimane kirjandustund, mis toimub sedasi, et lähme kl 18.30 üritusele, kus kohalik kirjanik loeb oma teost. (Tudengiaegse tuttava literaadi mõttetera: ainus kirjanik, keda ta on kohanud ja kes ka oskab omi asju ette lugeda, on Juhan Viiding, näitleja.)

Kell 17.17 selgub, et toimub ka kogunemine, kell 17.30. Mul minna linnaservast kesklinna, tipptunnil. Jõuan mõni minut enne kuut.

Ettelugemine on linnavalitsuse pööningu konverentsisaalis, väga ontlik tuba, u 50 kohta, inimesi u 30. Tädi loeb algul ühe lühida peatüki, siis teise samasuguse, aga siis kolmanda, mis kestab ja kestab. Sisu enam ei mäleta (ah, on alles kirjaniku elu kerge). Ah, meelde tuli; oli etteaimatav ja üldiselt seisnes üllatusmoment ainult selles, kas lugu lõpeb või jätkub lõpmatuseni. Pärast arutelu, mis kavas, mis teoksil, kes tuleb kevadel kursusele tagasi, kes enam ei tule

Pealkiri viitab muidugi kohtumisele kirjanik Lothar Frohweiniga (link). Frohweini sissejuhatus:
Zu Beginn werde ich 22 Gedichte aus dem Zyklus „Abschied” lesen. Dann acht Balladen aus meiner frühen Schaffensperiode, gefolgt von der Sonetten-Sammlung „Die 12 Monate”. Hierauf drei Kapitel aus dem Roman „Pedokles” und zum Schluss ein Trauerspiel in drei Akten mit dem Titel „Goethe in Halberstadt”. Dann haben wir Gelegenheit, miteinander zu sprechen.
(Sellel filmistseenil olnud saksa kirjanikele selline mõju, et nad pidid hakkama kohtumisi lugejatega korraldama uut moodi.)

5.2.17

P, 3584. päev: ooperis

Õhtul ooper „Häda laisale, kes tahab saada püsti rikkaks”. Väga hea bass.

Ka selles tükis peategelane ainult näitleb (tal on katarr, teadustab teatridirektor), laulab lava servas viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor. Ta on laval ainult täpselt rolli lauluosa, nii et kui ta hiilib noodipuldi taha ja selle tule süütab, ei ole raske arvata, et kohe varsti kargab lavale ka peaosaline. Seekord näitlev laulja üle ei näitle nagu esimene kord ning esitus (suu liikumine vs. laul) ei loksu edasi-tagasi nagu eelmine kord.

Lavakujundus on äge (pärast ostan sama ooperiga plaadi, mis on ka väga tore, aga selle kujundus on vanaaegsem). Tagapool on koht, kuidas peategelane vanakuradi mahitusel joob ja laaberdab, mis on lavastatud sedasi, et vanakurat ja peategelane sisenevad, kaelakuti, peategelasel särk püksist väljas ja käes viinapudel, saali vasakust uksest ja laulavad end põiki läbi saali, kadudes pärast lava paremas servas kulisside vahele. Õigemini kõnnivad nad kaelakuti kolmekesi, kolmas on see tegelikult laulev, viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor.

4.2.17

L, 3583. päev: vanavaramess

Täna on kunsti- ja vanavaramess. Sõidan kohale ja käin läbi; mess on rohken seda nägu, nagu pilati sarjas Hale and Pace sarja Antiques Roadshow:

Hale: This …
Pace (naeratab, nägu ootust täis)
Hale: … is absolutely worthless, … 
Pace (näol suur pettumus, viskab hinnatava portselaneseme pahaselt katki)
Hale: … unless you are a serious collector, in which case it is worth thousands.

Hinnasilte üldiselt ei ole. Kolm tooliennistajat ja mitu pildiennistajat näitavad, kuidas nad töötavad. Üks naaberlinna antikvaar on kaasa toonud kogu oma siinkandi kaardikogu (uusajal trükiti siinkandi kohta palju kaarte ja linnaplaane, hinnad on vahemikus 150–1300 €/leht) ning mõne iidraamatu. Jätan aadressi meelde. (Naaberlinnas vürstipaleest ja ajaloomuuseumist üle tänava, kohe madratsipoe kõrval.) See on ka ainus boks, kus pikemalt peatun. Mul muidugi on teatud vanavarahuve, aga siin neid ei ole (vähemalt mitte töötavas seisundis). Mess on rohkem neile, kellel on kodus tekkinud tühi sein, mille jaoks on vaja seinasuurust renessanssmaali. Vähemalt kaht või kolme Mirót näen ka. Kõikvõimalikke nipsasju elusuuruses metallsisalikest ajaloolise kandetõllani ka.

Sajab lädinal vihma, teen märjast bussiaknast kunstpilte.

3.2.17

R, 3582. päev: idamaine kontsert

E läheb hommikul lennukile, mina õhtul kontserdile.

Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.

Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).

Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.

Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)

2.2.17

N, 3581. päev: hambaarsti juures

Täna siis on see päev, kui lahknen kahest ebavajalikust hambast. Seda on hoiatatud ette ja sellest ka kergendus teisipäeval, kui selgus, et hambaarst on alles täna, mitte eile või teisipäeval.

Hambaarsti kempsu aknast paistab vaade kohale, kus sõja lõpus üritas tank sõita üle lauast purde (kolm hukkunut, mälestusmärk).

Üldiselt on hambaarst osav tõmbaja. Algul lubab, et ma tunnen kõige rohkem nii palju (laseb mul ulatada käe ja surub seda mõlemalt poolt). Ma muidugi ei usu. Kui tuimestus on mõjunud ja mul pool suud tundetu, arvan krabina järgi, et võtab välja tangid (mul on hambaarsti juures silmad ikka kinni) ning arvan algul, et ta kruvib mulle hammaste vahele mingit separaatorit või mida iganes, aga siis surve lahtub ja hambaarst lausub, et sooh, käes. Teisega (mis ei logisenud ja mille kõrval selgus röntgenpildilt olevat jube suur auk) on kiskumist veidi enam, aga vähem kui eelmisel tõmbamiskorral.

Aga mis on täiesti erakordne: ta õmbleb sombud kinni!

Käsib hoida kompressi peal (hambaid kinni), kuni tuimestus kaob. Kaob kolme tunni pärast, hakkab valutama, viskan kompressi ära, hakkab kergem. Loodetavasti koristajad ei vaata eriti hoolikalt prügikasti sisse.

Ajutise bussipeatuse juures maas on mitmes suuruses klaasikilde (nagu alati).

Keeletunnis on täna oma kodumaa hõrgutiste pakkumine ja vestlus, mis triivib teemani „arstid ei tea midagi”. Teine „kõrgmetslane” (kes, kui on kohal, räägib kõigi eest) pajatab, kuidas käis dermatoloogi juures ja see vaatas teda ainult kaks minutit, et meditsiin olla vestlus patsiendiga, pidanuks ikka pikalt rääkima. Teised vastu, et võib-olla vastupidi, arst on nii hea, et pani diagnoosi kahe minutiga, ja siis on muidugi ka arste, kes patsiendiga üldse ei räägi, sest nad ei kohtu (laboriarst) või patsient on kontaktivõimetu (kirurg) või üldse surnud (patoloog).

1.2.17

K, 3580. päev: kolmapäev

E-l on vaba päev ja käis päeval naaberlinnas; lähen jaama vastu, aga buss kärutab meilt edasi. Käin õhtul koertega jalutamas vaatamas, kas peatus on alles. On.

Üldiselt hakkasin jaanuari lõpust taas loendama liiklust maja ees maanteel; et pool maanteed on kinni, on linna suunduv liiklus koondatud kahelt sõidurajale ühele ja jääb mulje, et liiklus on tihedam. Esialgne vaatlus näitab, et pisut tihedam kui jaanuaris 2016 tõesti.

E räägib, et küsis hommikul koristajalt, mis on saanud joodiknaabrist. Sai teada, et joodiknaaber viidi ära ja on olnud juba kaks kuud mingis hooldusasutuses! Koristaja elu kohe palju kergem.

Vaja on E lapsepõlvepilte; arvutit käivitades märkan, et akutuli on kollane ja vilgub (mida kunagi varem juhtunud ei ole); selgub, et aku on fataalselt katki ja arvuti töötab ainult juhtme pealt (leian selle katsega ja kogemata, sest algul toitis läpakat E juhe, mis töötab paremini kui minu oma, aga kui enda omaga asendamiseks selle välja võtsin, lõi läpaka pimedaks). Läppar on üldiselt väga tahmas ja mul on vaja Lightroomi importida 187 TIFF-fotot (600 dpi), et neid saaks eksportida 1200 px JPG-deks. Pleekinud värvifotodega juhtub imesid (algul skanneri automaatparandus, edasi värvide küllastust rohkesti juurde).