P, 3598. päev: emaherilane, lõiked takerduvad

Näeme kobakat herilast, kes on mitte vapsik (vapsikul on jalad pruunid), vaid emaherilane (liht-maaherilase Vespula vulgaris emaherilane).

Veider varakevad: hommikul on puud härmas, aga linnud laulavad. Käime käruga poes: päikese käes on soe, varjus õhk jäine. Lõuna paiku käime metsas, siis on soojem.

* * *

Muidu olen ettevalmistustöödega Kuressaare linnuse lõigete jaoks jõudnud II korruse põhiplaani Ingenierprojektion’is ümberjoonistamisega üsna kaugele. Rohkem plaane ma ei tea (ma ei ole kunagi näinud tornide korruste plaane – Narva linnusest muide olen). Tuleb vist süveneda oma fotoarhiivi, sest ma peast ei mäleta, kust seinast lähevad näiteks Sturvolti müüritrepid, mis paiguti on üksteise kohal – igale järgmisele korrusele on olemas müüritrepp, aga üks lisatrepp jätab ühe korruse vahele.

Millest on aga eriline puudus, on konvendihoone lõiked (et määrata ruumide kõrgus ja põrandate kõrgus). Tean selliseid:

• Aluve 1980. a raamatus: lõige vaatega NW läbi SW-tiiva, sisehoovi ja väravakäigu. Kujutab keskaegset olukorda. Keldri sügavus ei klapi.
• Aluve 1980. a raamatus: Pika Hermanni lõige vaatega SW. Kujutab esialgset keskaegset olukorda, mil Aluve arust oli torn 1260. aastatel konvendihoonest eraldi. Joonisel on kõrgsissepääsu ja rinnatise kõrgus, ütlemata, millest (maapind, isolatsioonišahti põhi, Pika Hermanni keldri põrand, naaberkeldri põrand on tegelikult kõik ise kõrgustel – joonisel on samal, viga on seega ligi kaks meetrit).
• 1797. a ülesmõõtmisjoonis, Aluve 1980. a raamatus mõõtkavas u 1:1000
• 1801. a ülesmõõtmisjoonis, samad sõnad
• Üks kahest eelmisest on ainus joonis, mida olen näinud, kus on peal Sturvolti põrandate kõrgused – aga selleks ajaks oli Sturvolt seest tühi ning põrandarantide kõrgused seega umbkaudsed ja pandud II korruselt silma järgi.
• Voldemar Vaga 1957. a raamatu joonised, „Seuberlichi järgi”: lõiked vaatega SW läbi SW-tiiva ning Pika Hermanni ja NO-tiiva külgnevate ruumide. Pika Hermanni müüripaksused ei klapi Aluve raamatu joonisega (ma Pika Hermanni ülemistel korrustel käinud ei ole, ei tea), kõrgused ka mitte. (Ning võrreldes sellega, kui erinev ilme on põhiplaanidel „Seuberlichi järgi” Vaga 1957. a ja Tuulse 1942. a raamatus, ma Vaga ümberjoonistatud plaane enam suurt ei usalda.)

Nii et võimalused on sellised:

• Kaevata läbi restaureerimisprojektid (mahukas), äkki on seal nivelleerimisandmeid [ei ole; kahes projektis on restaureerimislahenduse eskiis, koos lõigete ja räästakõrgustega, üks lõige neist on kerge kunstilise vabadusega ümber joonistatud Aluve 1980. a raamatusse]
• Uurida, kas Saaremaa Muuseumis on midagi (1980. aastate algul ehitati Sturvolti uued vahelaed ja raudbetoontrepp, samuti 1970. aastate lõpus II korrusele raudbetoonlaed) [kogu Eesti muuseumide veebiväravas selliseid projekte ei ole]
• Mõõta ülalnimetatud lõigetelt ja pingutada mälu [ei lähe, ebatäpsed]
• Konstrueerida välisvaate akende järgi ja pingutada mälu või kaevata fotoarhiivi, kui kõrgel on ruumides aknad [üsna võimatu, kõigist ruumidest mul fotosid ei ole]
• Käia mõõta ise

Nagu varem nenditud, on Kuressaare linnuse konvendihoone joonistega kurb lugu, et täpseimad avaldatud joonised on Aluve 1980. aasta raamatus, need on joonistatud vaba käega, ja nagu täna selgub, jämeda veaga – peafassaadile on joonistatud üks suur aken juurde. Kes on käinud, meenutagu ruumi NO-tiiva dormitooriumi kohal, kus vanasti oli loodusosakond hundi ja jänese topisega ning nüüd on Teise maailmasõja aegne kola tankitorude ja Otto Seegeri prillidega. Sellel on ainult kaks akent, mitte kolm nagu korrus allpool dormitooriumil ja selle all keldril.

Põhiplaanide suhtes on mul tekkinud kahtlus, et viimane, kes tegelikult ruume mõõtis, oli Seuberlich u 1900. Edasi on tema plaane palju kordi ümber joonistatud, kes paremini (Tuulse 1942), kes halvemini (Vaga 1957). 1960 joonistas Raimond Liivorg nende järgi kolm ajakohast plaani brošüüri „Saaremaa muuseumid” (1960) jaoks (plaanid Eesti muuseumide veebiväravas: kelder, peakorrus, II korrus). Kuigi Aluve joonistas restaureerimise eskiisprojekti (1971) jaoks üksikasjalikud põhiplaanid, kus mida taastada, kus mida lammutada, kus avasid sulgeda ja kust seinast läbi murda*, on ta 1980. a raamatusse mugandanud just nimelt samad Liivoru plaanid – mida kinnitavad raamatu plaanidel kolm akent NO-tiiva II korruse suures ruumis (Liivoru II k plaanil nr 2) – seal on aknaid väga selgesti kaks ja välisküljel ei ole mingit märki, et olnuks ka kolmas. Uues raamatus „Kastellist kindluseks” on keldrikorruse põhiplaan, see on digitaliseeritud, aga seda nägu, et senistelt plaanidelt, ruume uuesti mõõtmata (S-nurga keldriruumi löövid on plaanil eri laiustega, tegelikult on laiused võrdsed).

* N-ö WC-de eeskojast pikka keldrisse, kus toimuvad ajutised näitused, ja kummastki väravapealsest ruumist kõrvale kirdetiiva II korruse suurde ruumi.