29.2.16

E, 3178. päev: jala tööle!

Täna lubatakse võtta kella poole kaheksast vesi ära ja mida paremat siis ikka teha, mõtlen, kui minna sel ajal juba tööle. Ühtlasi vaja laupäevaks sisse kõndida matkasaapaid, mille jaoks mujal kui nädala sees aega enam üldse ei ole. Teekond viib läbi külade, üle põllu ja läbi metsa, sest tee peal on ees poole ruutkilomeetri (46 ha) suuruse plärakana riigi keerukaim ristmik, mida ületab maantee, mille sildadel on kõnniteed olemas, aga jaantatikalik tee-ehitaja jättis maanteele endale kõnniteed või üldse teepeenrad tegemata. Ühelt poolt ümber läheb tee läbi linna, viis kilomeetrit, mitte eriti kaunis; teist pidi on seitse, käinud ei ole, aga huvitav oleks.

Kuulen: metsvint, pasknäär. Näen: varesel oks nokas, hiireviu, mingi teine kull (vbl harksaba), mingi kolmas kull (öökull mitte; tumekirju, lühike saba, saba pealt hele). Kuulen ja näen: lõoke.

Veel näen, et suurest puhkemetsast tervelt pool on tarastatud kõrge läbimatu aiaga. Mis seal on, mõtlen. Vaatan: seespool piki aeda loomaradu ei lähe, seega ei ole see n-ö Ameerika onu Piider Pattessoni mitmekümneverstaline traataed (vt Karl August Hindrey, „Jaunart Jaurami jõngermannid”, 1921 (link), lk 3). Traadid sedapidi, et sisse ronida ei saaks. Ühtki hoonet ei paista, aga metsast väljuval ojal on peal kerge sitakirme, seega seal siiski keegi elab. Krundile viib tee äärest mitu värvat, kõik hoolikalt lukus. Pärastpoole on tuulega värskelt ümberkukkunud puid, metsas kiunub mootorsaag. (Loss ja mõis on.)

Kokku 1 h 20 min, 7 km.

Ja arvake, kui palju näitab sammuarvesti (teine, sest eelmise kuulutas perekondlik konsiilium rikkis olevaks)? — 2,3 km. Mu samm on erakordselt pehme, isegi A/B-klassi matkasaabastega, et väike üles-alla liikuv pendel sammuarvesti sees püsib paigal.

Matka peaks kordama, võtaksin siis kaasa binokli. Ja kindad. Ja tund aega fotokat käes hoida enne tööd ei ole ka päris kasulik.

* * *

Õhtul jääb keeletund ära; saan teada õnneks juba enne minekut.

* * *

Nature kirjutab, et maailma teaduste akadeemiates on naisliikmeid vähem kui igas riigis naisteadlasi keskmiselt. Andmeid on 69 teaduse akadeemiast ning viimased kaks on Tansaania ja Poola, kus naisakadeemikuid on 4%. Aga kaardil on Eesti hall – andmeid ei ole, ainus Balti riik on Läti – ja Eesti Teaduste Akadeemia võib hingata kergendusega, sest vastasel korral ei oleks Tansaaniat ja Poolat eraldi mainitudki. Eesti TAs on 68 akadeemikut, neist naisi 2. See teeb 2,6%. Lätis on 18%. 69 uuritud akadeemia keskmine on 12%.

28.2.16

P, 3177. päev: Jack

Iiri näitleja Frank Kelly, praegusele põlvkonnale tuntud joodikpreestri isa Jackina, ära surnud. Päevapealt 18 aastat tagasi suri sarja nimitegelast isa Tedi kehastanud Dermot Morgan, sarja lõppu tähistades, sest peol olnud sugulased ei tundud infarkti sümptomeid ära ja kiirabi kutsuti liiga hilja. Sarja viimases jaos (Going to America) on Dermot Morgani eelviimasel elupäeval võetud stseen (isa Ted mängitab depressioonist toibuvale isa Kevinile lemmikplaati, Isaac Hayesi lauldud teemalauluga sarjast „Shaft”), mida stseeni teise näitleja meenutades võeti üles palju kordi, sest Morganil ei püsinud tekst südamevalude tõttu meeles. (Jagu algab sellega, et Ted on konverentsil It’s Great Being a Priest, kus päästab isa Kevini, kes tahab hüpata aknast alla. Seda märkab Ameerika preester isa Buzz Cagney, kes kutsub Tedi enda juurde Californiasse. Tedil ei ole südant öelda majakaaslastele isa Dougalile ja isa Jackile ning majapidajanna pr Doyle’ile, et kutsutud on teda üksi, ja nad tulevad lennujaama kaasa. Lennukis enne starti selgub aga, et Ted ei asu tööle mitte Hollywoodi kuulsuste juurde nagu Cagney, vaid California gängide juurde, ja ta mõtleb ümber ning kõik lähevad koju tagasi. Algne lõpp filmiti samuti üks päev enne Morgani surma – seal on Ted konverentsil It’s Still Great Being a Priest, kus isa Kevin tahab jälle aknast hüpata ja Ted, kes mõistab, et jääb Craggy saarele kogu eluks, tahab ka. Aga pärast Morgani surma asendati see kiire ülevaatega kogu sarjast, igast jaost sekund või paar.)

Seda viimast jagu üle vaadates selgub, et kuigi isa Jack ütleb seal ka midagi muud kui tavalised „Drink!”, „Feck!”, „Arse!” ja „Girls!” – lennujaamas ütleb ta „Big bras!” – on tema viimane repliik siiski „Drink!”

Ühtlasi saab ka teada, et sarja üldse kõige esimene filmitud stseen oli koht, kuidas isa Ted sõidab foori taga teisele autole tagant sisse ja saab selle juhilt vastu vahtimist. Samas jaos (And God Created Woman) peab Ted ka rekordlühikese missa, mis kestab käärkambrist vaadates ukse taha kadumisest taasilmumiseni – uks ei jõua vahepeal sulgudagi – 9 sekundit. Saab teada, et see filmiti päris kirikus, sest preestrisarju filmitakse ju ikka päris kirkus ja kirik veel ei teadnud, millest sari räägib. Kogu sarjas näidatakse Tedi missat pidamas täpselt ühe korra (Speed 3) – seda missat peetakse peatumatu piimaauto kõrval veetavalt traktorihaagiselt.

27.2.16

L, 2176. päev: saapad

E läheb hommikul lennuki peale, ma käin päeval matkapoes ja ostan uued kerged matkasaapad (Meindl Brunei MFS; olen veebist enne uurinud, mida neil on ja mis sobiks kõige paremini). Jalatsinumbritega on alati, nagu on (tuleb küsida!), aga laheneb sellega, et jalga proovides näen, mis on sama marki ketsi sees ja ennäe! sama number saabas ongi paras.

26.2.16

R, 3175. päev: we do what we’re told

#(")(=#"(#"=((!!!

Kõrvakuulmine ei ole kolmapäevahommikusest „evakueerimisõppusest” – see on nii ebarealistlik, et panen jutumärkidesse, tehakse linnukese kirjasaamiseks ja vabatahtlike „pritsumeeste” eneseupituseks – veel taastunud, kui morlokite sireenid uluvad jälle. Telefoni kalibreerimata dB-mõõtur võtab keskmist, näitab 87 dB ja hoiatab, et see on sama vali kui lööktrell. Mida täiesti usun. Mul on sellest ka foto, et te teaksite. Kaotan ära tunniskaardi; keegi ulatab mulle selle õues tagasi, kahman selle sõna lausumata, ebaviisakalt. Ainult kaks päeva eelmisest õppusest, see on uus rekord! Lubasin kolmapäeval, et ostan tööstuslikud kuulmiskaitsmed, aga kust ma teadsin, et neid on vaja veel samal nädalal!! Jälle hommikul, jälle ajal, mil peab istuma töölaua taga. Mitte kunagi pärastlõunal ega õhtul.

Aimates halvimat, et kolm on kohtu seadus, aga töönädal ei ole veel läbi, kiirustan lõunatunni esimesel minutil lähima tööstuspoeni ja ostan sealt kaitse-kõrvaklapid, Connex, Kapselgehörschutz COXT938701, võtab madalaid sagedusi maha 18 dB, keskmisi 28 dB ja kõrgeid tervenisti 36 dB. (Kõrvaklapid saab kiiremini pähe kui kõrvatropid kõrva.) Jäädvustasin täna kõrvavalu hinnaga ainult helivaljust, mitte spektrit, aga kõrva järgi (ah!) oletan, et sireen kisab kuskil 1…2 kHz kandis (1 kHz on evolutsioonilisil põhjusil sagedusvahemik, milles inime kuuleb kõige paremini), seal peaksid kõrvaklapid summutusspektri järgi maha võtma umbes 30 dB. (Poes oli elektrisaagide juures kolme sorti klappe, valisin.) Te muidugi küsite, kas see mitte ohtlik ei ole, kui evakueerimise ajal kanda kõrvaklappe; aga vaadake, kui trepikoja suletud kõlakastis on pulseeriva sireeni keskmine 87 dB ja maksimum nii 120 dB, on sellest 30 dB vähem 57 dB ja 90 dB. Esimene on nagu normaalne kõne ja teine on nagu kiljatused selle vahel.

Just sobivasti kohtub järgmisel neljapäeval meie allüksus uue direktoriga ja võtan seal selle sagedate „õppuste” teema üles. Kui oleksin käinud audioloogi juures hiljem kui anno domini 2005, võtaksid asjad veel ametlikuma käigu.

Kui poodi sõidan, helistab E, et läheks lõunale, vastan, et ei saa, sõidan ostma kõrvaklappe; kui poole tunni pärast klappidega naasen, helistan ise ja lähme. Meie aia kangelane, must paar tuba tagapool olev vabatahtlik „pritsumees”, kes mind sel nädalal on kaks korda toast välja ajanud, on ka seal, küllap tähistab, et on järjekordselt päästnud mitusada inimest surmasuust. Pean võtma meie muponautide loetelu ja kontrollima, ega neid ole mu FB-sõprade seas.

25.2.16

N, 3174. päev: kool algab

Täna õhtul jätkub ka tavaline keelekursus. Ettekujutus, kus on klassituba, on mul väga ebamäärane. Õnneks meenub, et suunda, kus arvasin kursus toimuvat, ei ole ma kunagi näinud kedagi minevat, ja õnneks kõnnin esimeseks asjaks peahooneks olevate kuuride poole, et äkki antakse sealt õpilaspilet nagu eelmine semester. Seal meenub, et eelmine õpetaja rääkis midagi vasakpoolsest kuurist, kust mõningase vaevaga leian üles vajaliku klassitoa, kus istub ridamisi nagu viis kägu viis kaaslast eelmisest rühmast, üks on uus ja üks noormees toetab vastu õpetajate lauda, tema oletan õpetajaks. Pärast tuleb üks uus juurde. Õpetaja väidab, et ta olla mind kunagi suulisel eksamil näinud, aga jõuan mina mäletada kõiki külalisõpetajaid, kes on tulnud kuulama suulisi eksameid!

Näeme keelekooli propagandafilmi, selles on praegune ja esimest õpetajat lõpus asendanud õpetaja (kelle nimi on ununenud).

Vana harjutus, et leia inimene, kellega sul on kaks ühist omadust, ja tutvusta teda klassile. Koduloomade teemal tekitavad palju arutelu äsjased elukad I+Ä. Õpetaja ütleb, et tema viimane koduloom oli hobune; üks ei saa aru, õpetaja joonistab tahvlile midagi muumitrolli taolist. E pärast imestab, et kui sama õpetaja aasta tagasi talle õpetas, ei tulnud ratsutamine kordagi jutuks, ja soovitab mul talle rääkida ratsaväes olnud sugulastest ning kindlasti näidata Tartu ratsarügemendist fotot „Leitnant Taar hüppel”. Mina vastu, et sellele fotole oli selgesti kirjutatud hoopis „Leitnant Taar hüppab”!.

24.2.16

K, 3173. päev: tegus

Kurrradi tuletõrjeõppus, raisk, mädand!! Ilm ongi sobivalt miinuses. Seekord lastakse meid välja maja keskelt, otse mudasele muruplatsile. Aga pääseteel möirgavad sireenid, mille helivaljus ulatub valuläveni. Kus on töökeskkonnavoliniku kõrvad? Pean tooma tööle järgmiseks korraks valmis suured oranžid lööktrelli kõrvaklapid. Veel parem, järgmine kord peidan end kahe kapi vahele või ukse taha, sest majatäie inimeste kiusamisest saadakse rahuldus ju ainult inimmassi õues nähes, aga kedagi õues üle ei loeta ning meie korruse vabatahtlik „tuletõrjuja” – kes ühtlasi on jalgpallifänn, nota bene – vaatab ainult üle ukse.

Täheldan, et tuletõrjeõppused on siin majas olnud erandita hommikul. Tsiteerime klassikuid. Fawlty Towers, S1E6, The Germans:

Basil: I mean, you know what you’re doing, do you?
Polly: Help get people out of the bedrooms upstairs.
Basil: While learning two Oriental languages, yes.
Polly: Mr. Fawlty?
Basil: Yes?
Polly: Who else is doing the upstairs?
Basil: Only you, it doesn’t take a moment.
Polly: Yes, but I’m only here at mealtimes.
Basil: So?
Polly: What happens if there’s a fire when I’m not here, who does the upstairs then?
Basil: …Well, we’ll worry about that when we come to it, shall we?

Isiklik ajakaotus on mul pool tundi, sest õppuse lahtipääsemise hetkel mõtlen parasjagu, kuidas kõlaks sõbralikult, inimkeeli ja väärseoseid tekitamata veebilehe vahepealkiri, mis toortõlkes on kasutamatu soperdis, ja kuigi olen õppuselt esimeste tagasijooksnute seas, olen algul too much pissed off ja siis hakkavad teised tagasi jõudma ja müdistavad koridoris ja siis ei saada sireene kinni, need vallanduvad paar korda veel nagu maavärina järeltõuked.

* * *

Õhtul keelekoolis saksa keele kirjandus, harimise mõttes, räägib peamiselt õpetaja, õppurid kuulavad. Kokkupuude Saksa XX saj alguse kirjandusega on koolist väga vähene, eks ju.

* * *

Skannin 1993. aastast esimeselt 24 mm objektiiviga võetud filmilt slaidi, kus peal on mingi mu alma mater’i hoone, aga üldse ei meenu, kus või mis. Teadaolevas kohas olevate varjude asendi järgi saab Päikese suuna, selle järgi saab omakorda hoone asendi ja siis on kolm võimalust, mille mõtlen kõik järgemööda läbi (füüsikahoone, peahoone madalam ots, keemiahoone). Nali muidugi selles, et vahepealsete paljude aastatega on vanad puud raiutud, uued kasvanud, 1990. aastate pannautode asemel on tänavatel nüüdisaegsed ümmargused autod ja siia-sinna ehitatud juurde uusi korpusi. Et aga piltide järjekord on teada ja kummaski otsas on tuntud kohad, on selge, et vahepealsed tundmatu koha pildid on võetud nende vahel, millega langeb ära kolmas võimalus (keemiahoone). Ning ka füüsikahoone ei ole nii pikk, nagu piltidelt paistab. Seega on peahoone.

Vanasti, eks ole, sai teada, mis oli jäänud pildile, alles pärast filmi ilmutamist, ja see selgitab ka, miks sellel filmil on osal kaadritel servad pimedad – enam ma seda viga ei teinud, et istutanuks 24 mm objektiivile PL-CIR-filtri UV-filtri peale. UV-filter tuli võtta enne ikka ära. (Mis ühtlasi tähendab, et mul oli PL-CIR-filter olemas juba enne 24 mm objektiivi, st mitte eriti hea normaalobjektiivi jaoks, sest korraga ma neid ei ostnud, ostsin filtri linnast, kus ma aga objektiivi ostmisest nende võtete pildistamiseni ei käinud. Filtri hind oli umbes pool mu ühikatoa kuuüürist.)

* * *

Uus bussiraamat on eile tulnud Bettler und Gaukler, Dirnen und Henker ehk maakeeli siis „Kerjused ja silmamoondajad, litsid ja timukad”, keskaegse ühiskonna äärerühmadest: häbiväärsetest elukutsetest ja muudest eluheidikutest. Põhineb peamiselt avaldamata arhiividokumentidel (enamasti Kölnist).

Raamat algab kohe Kölni rae 31.7.1488 kirjaga Lübecki raele (Historisches Archiv der Stadt Köln, Briefbuch 36, fol. 205b/206a), kus Kölni linn kinnitab Lübecki etteantud vormis, et Kölni kodanikul puuduvad takistused, miks ta ei võiks asutada Lübeckis oma äri: Arnold van Straisberg ja Johann Grone vannuvad, et Jakob van Meddemen on seaduslikust abielust, abieluvoodis sigitatud ja sündinud, ta on vaba ja ei ole kellegi oma, ta on sakslane ja mitte slaav, ta ei ole veskimehe, maksukoguja, linakangru, saunamehe, vilepillipuhuja, lamburi ega aadrilaskja poeg, vaid on kõlblik liituma tsunfti ja gildiga. Ühtlasi saab teada, et põlatud elukutsed võisid küll takistada näiteks saada raeliikmeks või omandada kinnisvara, aga alati ei takistanud ühiskonnaredelil tõusmist (nt maksukoguja).

Vähe edasi, kerjuste peatüki alguses on väljavõte kohtuotsusest (Historisches Archiv der Stadt Köln, Verfassung und Verwaltung, Gerichtssachen 213, fol. 138b–139b), kuidas 22.3.1572 aeti linnast välja paarikaupa üksteise külge seotud kümme kerjust: David Röesen Doornikist, kerjus ja logard, ametilt kraamipoodnik, nüüd taskuvaras; linakangur Rutger von Gymnich, noor pätt, ööbis kohalikus Jaani seegis ja päeval kerjas; Johan Hillesheimist, laiskvorst, elas samuti seegis; Hanß Jergulemann, teise nimega Hans Jorgen Baurman Ulmist, õppinud püssitegija, nüüd kirikukerjus; Peter Meyer Béthune’ist, kerjus ja veinimäetööline, ametilt juurdelõikaja, varastas veinikõrtsidest raha ja mantleid; õlletegija- ja pagarisell Leonhart Wale Liège’i piiskopkonnast, hulkur, kondas kaks aastat mööda maad ringi; Leonhard Junghblueth St. Vithist, vaene palgasõdur, otsis koos naisega varjualust küünidest ja hakkas kerjama; ning lõpuks Daniell Metz Weisenheim an Sandist, kerjus ja kraanatallaja. Põhjus oli lihtne: Kölnis kui keskaegses suurlinnas oli hästi toimiv vaeste hoolekandesüsteem, mis hoolitses linnas elavate töövõimetute ja ülalpidajateta vaeste eest, aga mujalt saabunud töövõimelised kerjused ei tohtinud linnas olla üle mõne päeva aastas. Kohalikke kerjuseid süsteem sallis, kuigi mitme piiranguga – nad pidid kandma või nõudmisel näitama ametlikku kerjusemärki, nad ei tohtinud näidata lahtisi haavu jne. Sellised hoolekandesüsteemid tekkisid seepärast, et koos linnadega tekkisid väikeleibkonnad ning haiged, vanad ja töövõimetud jäid sageli ula peale.

23.2.16

T, 3172. päev: oo-oo-ooper

Õhtul on teater. Alustuseks meenutan aastakümnete tagust anekdooti:

Sõidab mees rongis, vastas istub piltilus naisterahvas. Mees mõtleb, kuidas alustada vestlust, ja küsib: „Kas te spordilotot mängite?”

„Ei mängi,” vastab naine.

Mõni aeg on vaikus, siis proovib mees uuesti: „Kas te uut „Mirabiliat” olete lugenud?”

„Ei ole,” vastab naine.

Mees mõtleb, et naisterahvas, küllap on huvitatud kultuurist, ja küsib huupi: „Kas te „Trubaduuri” olete näinud?”

Naisterahvas hakkab hüsteeriliselt karjuma: „Ei ole näinud, ei taha näha ja kui näitate, kutsun miilitsa!!”


Seda üldmuljet tugevdab Prantsuse külateatri külalisetendusel mitu asja. Esiteks lavakujundus. Vanade klassikute mugandamisel tänapäeva on suur risk minna haledasti alt. Altmineku etalon on muidugi „Võluflööt” parmu- ja lõõtspillil, mida etendas kunagi see Talina teater, mille tollases trupis oli mu ainus näitlejast sugulane (kauge), ja risk on seda suurem, mida konkreetsemalt istutatakse lavapilt kuhugi teise kultuuri. „Carmen” võrkaia ja ebamäärase XX saj keskpaiga sõdurimundriga (Met 2008) – palun, hiirekostüümidega „Lohengrin” (Bayreuth 2013) – palun, „Akhnaten” LED-lampide, säilituskile ja ratastel kummikostüümiga (Heidelberg 2014) – palun, aga siin oli kunstnik näinud vaeva väga palju ja tekitanud pöördlavale realismitaotlusliku getosarnase suure krempli, mida iga stseeni järel keerati 45° ja kus ühel pool oli hoov, teisel pool korvpallilaud, kraanikauss ja ratastel tilgutiraamid, kolmandal rõduga teatrisaal. Ühes ühe peategelase järjekordse suremise kohas vaatan, et on aga ratastel kanderaami moodi asi, võtan välja binokli – ongi ratastel kanderaam! Pime ka nagu tüüpilises Eesti filmis. Peale getoelanike on osa tegelasi on kostüümitud päästetöötajaiks. Brr. E arvab, et lavapildi järgi võinuks tükk olla ka „Hüljatud” ja „Põhjas” ja „Tagahoovis”; mina, et mulle meenutab see kõige rohkem jaamatagust narkokeskust. E pakub, et II pooles hakatakse kedagi elustama.

Ja selle kõige juures on tekst muutmata ja jutuks on krahv, printsess, palee, mustlased, trubaduurid, duellid, tuleriit. Võeh.

Dekoratsioonid kõrguvad nii kõrgele lavataevasse, et lava kohal supertiitreid ei ole ja tõlge on lava kõrval kahel ekraanil. Suurt midagi ei paista ja stoori on niikuinii segane.

Kaheksast solistist kolm on ooperilauljaks õppinud Moskvas ja Peterburis. Seda on ka kuulda. Õnneks on Verdi ooperist kolmveerand niikuinii fortes, kuigi orkestrist ja lauljatest paremini kostab talvehooaja köhakontsert. Terve rõdu ainus inimene, kes keset I poolt äkki telefoni põlema paneb ja hakkab sinna spelleriga võideldes toksima sõnumit „istun teatris ja vaatan ooperit”, istub minu ees ja tema ruumivalgusega kohandamatu heledusega mobiiliekraan lõõskab mulle silma. Ja veerand tunni pärast uuesti, mis vallandab meie reast päris vihase köhatamise. Vaen, mida järgmine kord teha, käratada või sirutada jalg kogemata tema näo kõrvale (istun rea otsas, vahekäigu kõrval, rõdu tagumiste ridade kõrgusvahe on suur) või öelda kohanäitajale, et see seal kohal see-ja-see häirib etendust.

Aga kõik laheneb kenaste, sest kui oleme vaheajalt tagasi ja arutame, kui kaua kestab tüki II pool, selgub, et see lõpeks venitava esituse tõttu alles pärast viimast bussi, mistõttu teeme radikaalse otsuse ja lähme koju. Kodus on soe ja sai ning lõbus komöödiaklassika kolmest mehest mägihotellis.

22.2.16

E, 3171. päev: sõnad ja torud

Tänased sõnaleiutised on, et
  • poes on müügil kanakonstruktor – nii palju eri kanaosi, et kokku saaks panna peaaegu kogu kana;
  • poes on müügil roog, mille itaalia nimetust ei mäleta, aga mis maakeeli on „Itaalia pasarahe”
  • ning et varem või hiljem peame avaldama saladuse, et meil on jälle linnud, ka vanematele, muidu võib juhtuda, et nad häälitsevad telefonikõne ajal taustal ja peame luiskama, et taustal mängib plaat „Mehhiko metsade hääli”, mida keegi ei usu, ega.
I+Ä on kodunenud sedavõrd, et on päeval loopinud asju magamistoa põrandale.

Seiklused jätkuvad nädalavahetusel ummistunud kraanikausiga. See on – usutavasti algusest saati – jaantatikaliku kavatisega, et haisuluku järel on pikk rõhtne toru kuni vertikaalse solgitoruni, kuhu kõik paksem kraam koguneb, kasvab ja idaneb. Miks, oh miks küll ei võinud panna torujüri toru kaugmist otsa mõne sentimeetri madalamale või köögi tööpinna paar sentimeetrit kõrgemale, toru olnuks kaldu ja mure murtud? Aga ei. Peale selle on see rõhtne muinastoru kinnitatud ka antiiksel meetodil – joodetud kohale – ja asukoht haisuluku järel tähendab, et sellele ei pääse ligi ei kanalisatsioonikemikaal ega puhastustross. Puhastustrossiks on mul maksimarketi tööstuskaupade osakonnast pärit jalgrattatross, marki Shimano, paar korda on õnnestunud nikerdada see haisulukust läbi, aga seda on juhtunud väga harva, enamasti keerdub see haisulukku.

No vot nädalavahetusel proovisime igasugu kemikaalidega (ja ma pesin nõusid nii, et vahepeal kandsin vett kausiga kemmergusse), aga täna on köök täis jäledat H2S-haisu. Näib, et vesi voolab ära kriipsu võrra paremini kui eile. Võtan välja imerelva, kummipumba, teibin kinni ülevoolu avad ja tõmban paar korda.

Vesi jookseb ära solinal, rõõmustan, kuni kuulen ka kahtlast plädinat ja krabinat. Kraanikausi all kapis on tekkinud lõbus purskkaev, sest haisuluku igivanas õhukeseks roostetanud seinas on nüüd u 4 mm suurune auk, kust vesi ära voolabki. Kogun pesuvee kaussi, topin auku tüki spetsiaalset kanalisatisooniplastiliini ja kinnitan selle teflonteibiga. Näib, et peab.

Pakun, et ravi on kirurgiline – igivana haisulukk vahelt ära (kusjuures see igivana toru on plastiliini ja toruklambri abil ühendatud valamuga, millel on täitsa nüüdisaegse 1½” keermega plasttoru). E pakub, et ravi on kogu köögi taassisustamine.

21.2.16

P, 3170. päev: kooliaasta, alga!

Njaa, vaja hakata tegutsema kursusega. Veeretan arvuti taga seda hetke edasi, märksõnastades tänava- ja vaatamisväärsuste nimedega 2010. a Müncheni fotosid (vt siit edasi), kust need puudu. See kestab kaks tundi. Siis skannin elektroonilise arhiivi jaoks kaks haruldast vana raamatut. See kestab veel tunnikese. Siis avastan FB-st tuvastamiseks pandud pildi võttekoha (see oli mu koolitee ääres, miks ma ei mäleta) ja hetk hiljem pätsab üks teiste lugude ümberjutustamisest elunev „sõber” selle ära, nagu oleks see tema tarkus. (re: Wait, I have a better idea. What about the Black …Adder?)

Siis lõpuks avan meili ja mida ma näen – õigemini mida ma ei näe –: eelmine pühapäev küsisin õppealajuhatajalt ilusti osalejate nimekirja, meiliaadresse ja õpinguraamatute numbreid, ja kõik eelmised 22 semestrit olen ma need saanud, aga seekord olen saanud vastuseks, et „kõige mugavam” olevat, kui ma vaataksin need e-õpisüsteemist ise. Üks sõna on puudu: „kõige mugavam mulle”, st õppealajuhatajale. Krt, nende aastate jooksul on tulnud ja läinud kolm või neli täiesti erinevat e-ee-ää-õpisüsteemi ning õige ruttu loobusin nendega jampsimisele aega kulutamast ja palusin appi abivalmid eelmised õppealajuhatajad. Millal mul seda vaja on: kaks korda semestris – algul nimekiri alla, pärast hinded üles. Õppealajuhataja, vaadake, töötab süsteemiga päevad otsa ja see on talle selge nagu silmapesuvesi. Mina ei vaja seda rohkem kui kaks korda semestris ja sellele kuluv vaev on ebaproportsionaalselt suur. Kas see on minu süü, et ülikool koondas eelmise assistendi ametikoha kui ebavajaliku?

Midagi teha ei saa, kirjutan ja küsin uuesti.

Nii et sisustan päeva hoopis sellega, et jätkan vanade slaidide skannimist. Skannimisseisu faili kuupäev on juulis 2015, aga sellest alates on lauanurgal olnud uute slaidiraamide karp. Peaks tegema graafiku, kuidas aastatega on digimisind raugenud – algul kole palju, edasi üha vähem, üks aasta jäi täitsa vahele; kindlasti on kiirus ruutjuurfunktsioon ajast nagu difusioonil. Aga kvaliteet on see-eest parem kui alguses. Skannin filmitäie (37 kaadrit) päris hästi säilinud Agfachrome’i slaide aastast 1993, peal unikaalsed kaadrid muuseumallveelaevast, mis ainult kaks kuud varem olnud veel mereväes kasutusel ja kus heljus veel täiesti autentne hais. Unikaalne ei ole muidugi fotole jäädvustamatu hais, aga see, et samal sügisel pukseeriti allveelaev järgmisse näitusekohta, kuid jäädi tormi kätte, näitusekülastajate jaoks lõigatud aukudest jooksis vesi sisse ja allveelaev läks Gotlandi kandis põhja (ärge uskuge Wikipediat; see ajab selle laeva segi teisega, mis oli 1993 veel mereväe käes; võib-olla leiti 2009). Siis vähendan fotodel müra, impordin Lr-sse, panen märksõnad ja võttekohad.

* * *

Vana Briti katselendur Eric Winkle Brown 97 a vanuses ära surnud.

20.2.16

L, 3169. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas. Kella kõrts. Fotokat kaasas ei ole. Sajab.

Rõnga värvuse järgi selgub, et I+Ä on koorunud 2015.

19.2.16

R, 3168. päev: talv on tagasi

I+Ä tervitavad hommikut ja nad tuleb veeretada päevaks magamistuppa, mis aknast võivad nad näha õues linde ja kuidas lumi sajab.

Poes, tagasi raudteejaama kaudu. Kui rohelist tuld ootan, läheneb linna poolt sireenidega kiirabi, keerab otse minu poole ja sõidab seega kõnniteele. Selgub, et neiu on väänanud jala ja kutsunud kiirabi. Meenutan, kuidas 1995 hüplesin nädal aega. Terve tee bussini arutame, et näe, kui oled väänanud jala, võib kutsuda kiirabi, ja kiirabi tulebki. — „Ja siis saavad nad arve,” lisan süngelt.

18.2.16

N, 3167. päev: I+Ä 5

Operatsiooni I+Ä 5. päev.

Päeval käin Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas piduriga rataste järel. Rattaid on palju sorte; erivalgusteid ega nende lampe ei ole.

Õhtul siis saabuvad meile siis I+Ä, kes esmaspäevast alates on olnud ametlikult meie omad, aga elunenud edasi poes.

Räägime poes müüjale, et vot me tulime nüüd oma lindudele järele. Müüja siseneb lindlasse (sellel on nipikas mitmekordne uks) ja efektsel indiaanlasekõnnakul läheneb, pika varrega kahv käes, just õigetele lindudele (ega ma olnud kindel, kas ta liike ikka teab). Üks annab end kätte üsna kiiresti, teine seikleb kauem. Linnud topitakse kasti, ostan juurde väikese transpordipuuri ja suure puuri sisustust.

E ootab, I+Ä kastis, mina püüan maja ees tellida taksot. Meie lemmiktaksofirma mobilirakendusega. Teadmata poe aadressi. Aadressi (mida sisestan kassakviitungilt) rakendus ei tunne (sest tänavanime kirjapilt vaheldub: mõnes kohas on tänavale nime andnu teine eesnimi Guillaume, mõnes kohas Wilhelm jne). Rakendus pakub aadressi sisestamiseks kaht võimalust: aadressi järgi ja GPS-iga. GPS juhatab kaks kvartalit valesti. Rakendus küsib majanumbrit, kirjutan ja lisan, et Roheline Aed.

Rakendus teatab peagi, et tellimus vastu võetud ja takso on teel. Näitab ka, kus takso on. Takso on sellel tänaval, kuhu käskisin, aga see ei ole õige, ega. Näen, kuidas sõidab tänaval edasi-tagasi. Tagatipuks on see umbtänav. Vahepealsetel tänavatel on tipptunni ummik.

Taksojuht helistab ja küsib, et ta ei leia tänavalt neid numbreid ega Rohelist Aeda, „kas see on nagu restoran või?” Seletan, et tänav on vale ja Roheline Aed on aianduskeskus. Teab, rõõmus äratundmine, takso saabub ummikust hoolimata üllatavalt kiiresti. Ega meile sealt otseteed autoga ka nagu ei ole (rääkimata sellest, et puudub otsetee jala või jalgrattaga – jala pääseb otse läbi ühest, autoga teisest kohast).

Kodus on väike probleem: kuidas saada I+Ä kastist ajutisse puuri (seni, kuni sean kasutuskorda suure – uued pehmed lukuga rattad ja sisustus)? Panen elutoa nurgas kiled seina ja siis kohe seinast ära (PVC plastifikaator haiseb) – lõpptulemus on, et kiled tuulduvad paar nädalat rõdul, aga viskame need siis ära, sest I+Ä seina peale sodi ei aja.

Teisaldamine kastist väiksesse puuri ja väiksest suurde osutub tõhusamaks kui paarkümmend aastat tagasi sama probleem Vanamehega, Tln loomaaia 4½-meetrise krokodilliga.

Št ja isegi Šp ilmutavad elavat huvi, mida me verbaalselt mitmesuguste tõhusate ähvardustega pärsime (nt Št teab sõna „pesema” hirmutavat sisu ja varjub seda kuuldes kohe kuuti või diivani alla)

I ja Ä on püüdmise ja kastisoleku kenasti üle elanud, esimene neile pistetud õunatükk on, kui järgmine kord vaatame, jäänud palju pisemaks.

Ega me hästi kindlad ole, kumb on I ja kumb Ä, või üldse, kumb on kumb. Üks on veidi suurem ja jutukam, teine on pisut väiksem ja vaiksem. Ühel on rõngas paremas ja teisel vasakus jalas. Ühel on pea sinakas ja teine on heledam.

Aga igatahes on helivaljus väga kõrva- ja naabrikohane (varasemast elust on meil kogemusi elusate häiresüsteemidega, kelle helivaljus ulatus valuläveni ja läbistas mitut paksu betoonseina – aga kui me seda ükspäev just meenutasime, selgus, et nad kisasid järjest vähe aega, no vahest mõnikümmend sekundit, ja mitte lausa iga päev).

17.2.16

K, 3166. päev: I+Ä 4, kontsert

Operatsioon I+Ä, 4. päev, mis algab kohe hommikul ähmis telefonikõnega poest, et aga me ei saa teile tuua linde. Ma vastu (vahepeal otsitakse poodi mööda inimest, kes oskab inglise keelt), et teame-teame, sellest oli juttu juba esmaspäeval.

Töölt ära 12.15, 12.24 buss saabub kell 12.18. Kõrgmetsa kiriku juures kuulen, et lööb kell; mõtlen, et juba kolmveerand; on alles pool üks. Korteris 12.40. Käru kaasa, alla. Maja ees 12.45. Krdi külm. Kardan, et kell 13–14 tähendab rohkem 14 kui 13. Furgoon tuleb kell 13.08. Näitan, et mul on käru, pangu siiasamasse maha. Onu (kellega esmaspäeval suhtlesime) on väga rõõmus; ma oleks ka, kui seda kasti rohkem ise ei peaks käsitsema. Veeretan kasti nurga taha, asun siduma kärule. Põiki ei ole võimalik. Seega nihutan kumbagi osa eraldi, väiksem osa käes, suure ja kandmatu osa kärul pikuti. Täheldan, et äkki mahub laiuti liftiustest läbi. Mahub. Ja pikuti ka mahub lifti, kuigi käru tuleb võtta küljest ja pakkida kokku, et küljele mahuksin ka mina. Üleval taaspakkimine kärule, kahes jaos. Kast uksest sisse, teine osa käes järele. Kogu teekonna keerukaim koht on esikus suure toa ukse juures, kus käru peal kast ei mahu raamaturiiuli kõrvalt hästi keerama.

Kokku on krempli mõõtmed 90 cm × 60 cm × mulle lõuani. Üks inimene hästi kätte võtta ei saa.

Jalutan koerad, selga pintsak, sisse soe kakao, lõunasaiad kaasa, tagasi linna.

Enne Teravnurga peatust vajutan nuppu, ekraanil süttib punane STOP. Buss pisut küll pidurdab, aga võtab siis uuesti paigast. Röögin (mina!!), et musjöö ja [võlusõna kohalikus keeles]. Võlusõna ei toimi, bussijuht poriseb 10 m peatusest edasi, et siin ta enam peatuda ei tohi. Laseb mind välja metsa vahel kämpingu juures. Uisuhallini sõitjad pakuvad, et ma sõitku uisuhallini ja tulgu teise bussiga tagasi. Mul nii palju aega ei ole. Pildistan bussi numbri üles (DU 9544), tulen jala vihaselt tagasi (elu on õpetanud, et jala vihasena tuleb seda vahet 5 minutit ja bussi oodates tuleks vähemalt 7). Õnneks on buss nr 18 linnaliin ja linnabusside kodulehel on spetsiaalne kaebuse vorm. Kirjutan efekti mõttes kohalikus keeles (see kõlab iga kell efektsemalt kui inglise) ja lõpetan pajatuse arvamusega, et mõelge, see on ohtlik, kui teie bussijuhid sõidavad ringi midagi märkamata.

* * *

Õhtul on hästi vahva kontsert. Dirigent juhatab meil kindlasti ühel ooperiplaadil, aga no ei mäleta, kus („Carmen”, Met 2008).

Üks kolmest solistist, keda teadsin varasemast plaadilt, osutub looduses sama suureks kui teised kaks solisti kokku. Mis pisut seletab tema aktiivset kontserdi-, aga loidu ooperielu.

Koor on parim koor, mida olen kunagi kuulnud. Kõik hääled ilusti tasakaalus, mehi on kuulda, sopranid ei hõiska üle, tõusevad-istuvad täiesti kolistamata, igas vanuses.

16.2.16

T, 3165. päev: päike

Täna paistab ilus päike. Mööda karjamaad voorivad matkajad, aga mina ootan muudkui poe kõnet. See tuleb kell 13.40 ja saame jutud räägitud.

15.2.16

E, 3164. päev: I+Ä jätkub

Lõuna ajal käime laupäevases aiapoes uuesti, pärast ägedat internetikaevamist ja veendumist, ei I+Ä on just need, keda oleme igatsenudki, jätkub operatsioon I+Ä. Pood on – teisiti kui oli siis, kui E käis eelmisel nädalal sõbrannaga selle kohvikus lõunal – minetanud täielikult kohaliku keele oskuse ja on täna umbprantsuskeelne. Inglise keele ainsa oskaja osavus kaob umbes minutiga ja edasise võtab kokku E kommentaar: kuidas me endale puuri müüsime (sest etendasime korraga nii kunde kui ka müüja rolli, kõik ülejäänud kolm müüjat peamiselt vaikisid sõbralikult ja osavõtlikult ning üksikuid kohaliku keele arvsõnu meenutades). Kohaletoomine näeb välja sedamoodi, et pood lubab mulle helistada ja lepime kokku toomisaja.

Seejärel poe sööklas.

Loen naaberlinna reisijuhti aastast 1861, kust saab teada mitu põrutavat asja:

  • et selle kuulsa naaberlinlase sünnimajast, kelle mõtteid üritati pärastpoole vägivaldselt tõeks pidada ja sellega sai surma väga-väga palju inimesi, ainuüksi kahesaja meetri kaugusel olnud kloostris (kus raamatu kirjutamise ajal oli hullumaja ja praegu on linnavalitsus) elas XVI saj alguses mõne aasta Martin Luther
  • et linnast loodes üle jõe koopas elas mõne aasta noorespõlves erak, kellest sai hiljem kirikuisa ja tuntud pühak
  • et 1775 juhtus linna ja selle koopa vahel hirmus laevaõnnetus, põhja läks väike, aga palverändureid pilgeni täis laev koos protsessiooni preestriga, 180 surnut (kusjuures jõe sügavus enne süvendamist oli enamasti nii 60 cm, kuigi oli ka paar mõne meetri sügavust jõehauda)
  • et see Matiste kiriku ülipühade säilmete ootamatu avastamise lugu olnud sedamoodi, et algselt olid seal kolme kohaliku pühaku säilmed, aga need kingiti mingi teise kiriku asutamise jaoks ära ja – even better than that – peagi leiti nende asemele keldrist veel pühamad säilmed!

14.2.16

P, 3163. päev: kooliaasta algab

Mitmesuguste süümepiinadega olen veeretanud oma kursuse algust muudkui edasi, kuigi semester käib juba umbes kolmandat nädalat. Vahepeal tõin endale ettekäändeks, et olin haige, siis, et maailma haruldasima raamatu köitmist ei saa jätta pooleli, aga nüüd, kui see valmis, on valmis ka minu meel kursust alustama. Võtan eelmise aasta õppematerjalid veebist maha – seekord esimest korda mitte niisama maha, vaid panen kogu krempli arhiivi, et ometi kord teaksin ka ise, mis oli eelmine kord üleval ja mis mitte – ja loen-kohendan tarvilikemad materjalid läbi. Näe, kursuse eesmärki ei ole kirjas kuskil mujal kui 30-leheküljese kohustusliku kirjanduse viimases lauses. Ka muidu on õppuril selgitavaid juhendeid hea läbi lugeda, sest paar kodutööde keerukat kohta on jõudnud näiteks hindamisnäidete ürikusse.

Ja õppematerjalide uuendamisel näen, mis kuupäeval tegin sama aasta tagasi: alles 22. veebruaril. Võinuksin vabalt põõnata veel nädala.

13.2.16

L, 3162. päev: I+Ä

Kõnnime linna poole ja näeme, kuidas valge Šveitsi lambakoera omanikki söödab meie varest.

Käime suures aiapoes, algab operatsioon I+Ä. Pärast lõunatame kohvikus, kus on palju rahvast, eriti arvestades, et lähima elamuni on tervelt pool kilomeetrit ja lähima ostukeskuseni poolteist. Ostukeskuses on küll söökla endas olemas, aga see on sihuke, et see on jõudnud õudsöökla võrdkujuna ilukirjandussegi.

11.2.16

N, 3160. päev: terve

Täna olen juba täitsa kõbus ja kiidan eile muretsenud töö-toanaabrile, et mul ei olnud gripp, vaid tavaline külmetus, mis läks nelja päevaga üle.

Üritan lõigata sidedamaks raamatupaki vabu servi ja kahetsen, et ei läinud teisipäeval tagasi poodi ostma höövlit. Panen raamatule pappkaaned.

9.2.16

T, 3158. päev: vihm

Apteegis, apteeker on umbprantslane. Aga mul on kaasas vanad karbid, mida tahan uusi, ja saan seletatud ka sellise keeruka asja, et üks karp on aegunud, äkki võtate vastu (sest ravimeid ei tohi visata olmeprügisse ega kanalisatsiooni). Võtavad.

Tugev vihm jätkub. Kõnnin maksimarketi juurde bussipeatusse, selle vastas istub puu otsas täitsa märg vares.

Õhtul sama teed tagasi, käin läbi kirjatarvete poest ning ostan köitmispaelaks 38 mm lai ja 25 m pika satiinpaela. Kleebin selle PVA-ga raamatupaki seljale ja selgub, et see püsib seal maru hästi (vesi märgab lindi materjali, milles ma esialgu, katsumise peale, täitsa kindel ei olnud); äkki saab õhema lindiga asendada ka senise India käterätiku ajakirjaköidetes.

8.2.16

E, 3157. päev: esmaspäev

Tööl vaikusminut, sest üks endine, pensil olnud töökaaslane ära surnud. Umbes 2009 võttis mind paar korda bussipeatusest auto peale, sõitis tööle väga keerukat trajektoori pidi (et vältida hommikuummikuid) – ma ei leia praegu seda kirjeldust üles, oli siin blogis kunagi.

Päeval meenub, et on viimane aeg registreerida detsembris ostetud objektiiv. Täpsemini eelviimane päev. Kassakviitung ja pakend välja ning registreeringi. Garantii pikeneb samasuguseks, nagu müünuks pood 150 raha eest.

Olen külmetunud, tatistan mitu taskurätti täis. E otsib välja ninavabasti, aga see on aegunud (EXP 10/2015). Eri arvamused, mida tähendab ravimi aegumine: mina, et toime on väiksem, E, et toime võib olla ettearvamatu. Mul oli kunagi mingi rohi, mis aasta pärast aegumist veel mõneti töötas, aga kaks aastat hiljem enam mitte.
 
Hommikul ja päeval on hirmus vihm ja tuul, mööda maad ja põldu käivad vihmasagarad nagu filmis, kui vihma tehakse tuletõrjevoolikuga.
 
E-l olla ükspäe vares bussipeatuses tere öelnud ja siis nii meetri kauguselt läbi lennanud.

7.2.16

P, 3156. päev: varesed, köidan

Hommikul juhtum, mille kohta ütleksin, et vares käib teistele varestele mind näitamas. Et lendab lehisele, kiigub oksal üles-alla ja kraaksub. Ma toon juustu, aga rõdule naastes näen, et vana juust on alles. Varesed kadunud. Ehk siis toimus midagi sellist – vares Vaak: „Vaat’, Jaak ja Kraak, mida ma oskan! Lähme sinna puu otsa, ma näitan. Istume vaikselt, ei juhtu midagi, aga kui lähen kiigun seal oksa peal ja kraaksun, jookseb toast inimene ära!!”

* * *

Prindin ja köidan. Õpetusi:
  • Enne kui hakkate printima 366-leheküljest PDFi, vaadake see üle. Saladuslikult võib sinna olla tekkinud tühje lehti.
  • Ja hea oleks enne mõne leheküljega proovida, kuidas voldikut prinditakse, praegu jääb väga palju ruumi üle. Saaks ju vabad servad maha lõigata (mida ma giljotiinlõikuri puudumisel hästi käsitsi teha ei taha) või kasutada vabu servi märkmete jaoks.
  • Raamatu jaoks on vaja printida samale A4-le 4 A5-t, 16-leheküljese poogna esimesele lehele ette lk 16 ja 1, taha 2 ja 3 jne, mis Wordiga on paras tükk jampsimist, aga PDFiga on brošüüri pritimise suvand olemas, saab printida korraga poogna ühe külje ja siis tõsta see pakk teistpidi printerisse ja printida teise külje.
  • Teatavasti volditakse köitmisel paberit erilise luulapatsiga. Mul seda muidugi ei ole, sama hea on käärikäepide.
Panen prinditud poognad (23, à 4 lehte) mõneks tunniks pressi vahele lamestuma (ilma köitmisniidita on pakk 20 mm, koos niitidega 29 mm paks).

Köita on kavas allpool põhjalikult kirjeldatud paelteta köitmise meetodil, aga selleks on vaja teha poognatesse augud. Naasklit mul ikka ei ole, aga selle saab teha köitmisnõelast: umbes pool meetrit heegelniiti, kahekorra, kerida järjest ja tihedalt ümber nõelasilma, tekib täitsa kasutatav käepide.

See paelteta, ainult niidiga köitmise juhend (mille aadressi olen nüüdseks muidugi kaotanud) räägib just heegelniidist. Nõel on niidi mõlemas otsas, mis vajab algul algul suurt keskendumist, mis läheb kuhu ja tuleb kustkohast. Tulemus – mitme enda mugandusega – on sarnane, mida ma kunagi nägin mingis äralagunenud vanas raamatus. (Fotot panna ei saa, sest tegemise ajal jäid pildid tegemata ja ega ma valmis raamatut enam lammutama hakka.) Enda mugandused vähendasid õmbluse dekoratiivsust ja suurendasid köite tihedust. Ausalt öeldes võib see olla päris tavaline, sest nendes vähestes köidetes, mille sisse olen vaadanud, nn paeltega köidet ma näinud ei ole.

Kogu iva on, et poognad õmmeldakse mitte kaptaalpaela, vaid üksteise külge.
  • Kõigepealt torgatakse poognasse köiteniidi jaoks naaskliga augud, paarikaupa, ühtlase laiusega ja kaugusega poogna keskelt. Saaks ju ka aukudeta (nagu olen teinud ajakirjade köitmisel), aga et nõel läheb köitmisel sisse väljast, seal on õiget suunda tabada raskem (ajakirjade köitmisel läheb nõel sisse seest). Kõigisse poognaisse samadesse kohtadesse, joonlaua järgi. (Tulid kohati millimeeter-paar erimoodi, aga katsuge teie täpsemini, pärast raamatupakk seda siledam.)
  • Siis õmmeldakse augupaaride kaupa poognad üksteise külge. Hea on alustada poogna ühest servast. Alustasin ülalt, aga võiks alt, sest siis on poognapakk süles niipidi, et käkki läheb tagaleht, mitte lausa tiitelleht. (Küll see pressi vahel jälle sirgeneb. Ja veel parem, pange tiitelleht alles leheküljele 3, mitte 1 nagu panin mina.)
  • Kõigepealt võetakse käte siruulatuse pikkune heegelniit ja pannakse mõlemasse otsa nõel. See lükatakse augupaarist läbi, seest välja ja nii, et pärast jääksid vabad otsad ühepikkused. Kumbki nõel lükatakse teisest august poogna sisse tagasi ja samast august kui alguses jälle välja. Esimese poognaga tuleb kontrollida, et sisse tagasi tulevad nõelad niiti kaasa ei tiriks. (Otseselt niidi tagasiminekut poogna sissse vaja ei ole, aga tugevam jääb.)
  • Siis tõmmatakse niit kergelt pingule, venitades otsi piki poognaserva üksteisest eemale (poognaservaga risti, st enda poole või endast eemale pingutamine lõhub auguservi).
  • Järgmiseks lükatakse nõelad läbi järgmise poogna augupaari. Poogna sees lükatakse kumbki nõel läbi teise augu välja ja tõmmatakse niit kergelt pingule – see tõmbab poogna ka vastu eelmist.
  • Edasi pistetakse nõel eelmisest poognast tuleva niidi alt läbi ja tehakse lihtne ülekäesõlm. Seda võib pingutada päris julgesti – see tõmbab eelmise poogna tihedasti ja püsivalt praeguse vastu. Tavalist sirget nõela kasutades on vaja panna käsi poognate vahele, mida on targem teha raamatu avanemise poolt. Sama teise nõelaga. Tulemusena on poognas niidid pikalt ainult seespool, väljaspool on väike madal sõlm. See sõlm on väga oluline, et poognad püsiksid tihedalt üksteise vastas.
  • Edasi järgmine poogen jne jne, kuni viimaseni, kus tehakse sama vigur kui esimese poognaga, nii et niidid on piki poognat sees ja väljas. Siduge vaba ots kinni.
  • Nüüd edasi tuleb mu mugandus: liikuge mööda poognavahelist sõlmerida nii tagasi, et niit läheb iga umbes 5. poognavahest läbi. Sõlme ei tee. Viimase (esimese) poognani jõudes tõmmake niit pingule ja sidude kinni. Liigne ots lõigake ära (jätsin algul igaks juhuks järele 4 cm, aga seda vaja ei ole).
  • Ja sama kõigi ülejäänud augupaaridega. Mitu õhtut sisustatud.
  • Siis liimitakse seljale riie, selle külge pannakse kaaned ja ees-tagaleht nagu tavaliselt. Mul on tunne, et kaasi kandev kaptaalpael tuleb servadest siiski ka õmmelda raamatupaki külge. (Vale puha. Seljale liimisin kolm juppi satiinpaela, PVA liimis väga hästi, õmmelda vaja ei olnud.)

6.2.16

L, 3155. päev: varakevad

Naaberlinnas. Päike, soe (oma 12 kraadi, võib-olla 15). Mulle kolmed püksid (ühed on nende ridade kirjutamise ajaks kahjuks juba minetanud tööl kandmise viisakuse, sest käisin lörtsilibeda ja kontorikingade õnnetu kombinatsiooni tagajärjel külili ning vasakule põlvele tekkis hele kulunud laik).

Siis käib poes E, mul on pool tundi vaba aega, pildistan turuplatsi ümbrust.

Uusaegne portaal Tiidu tänavas kohe kõrgkeskaegse elutorni kõrval

Peetrikaev turuplatsil. Peale nukravõitu Justitia ees paremal pange tähele tema taga inimahve või karvaseid kükloope, keda imestas juba kohalik reisijuht poolteist-kaks sajandit tagasi.

Turuplatsi kiriku parim sisevaade (see on väljast efektsem kui seest, täpselt nagu maailm vapra sõduri Šveigi palatikaaslase peas). Väga hiline gootika, XVI saj alguse renessansisugemetega lamedad roidvõlvid. Õhuke, tunduvalt järsema varasema võlvi jaoks ehitatud välissein on rõhtkoormusele järele andnud ega ole enam täitsa vertikaalis.
Raamatut kaasas ei ole, loen telefonist naaberlinna reisijuhti aastast 1861. Saab teada, et praegune turuplats oli siis Juurikaturg (sest muid turge oli veel), turg toimus kaks korda nädalas, laat kaks korda aastas, aga see-eest ikka korralikult, neli nädalat järjest. Teaduselu pidas üleval väga tõsine Kasulike Uuringute Selts, kellel oli kaks muuseumi ja suure käsikirjakoguga raamatukogu ning kes andis välja mitut teadusajakirja. Elanike arv siis oli alla 20 000. Raudtee ulatus linna, õigemini sisemaa poolt vaadates linnast välja, aga mitte veel linnast sisemaa poole läbi. Kui ma ei eksi, siis see oli just see lühike ajajärk, mil sõitsid jõel reisilaevad – küll aeglasemad kui postitroska, aga luud-liikmed jäid paika. Postitroska kolistas sadakond kilomeetrit allavoolu järgmisse sama suurde linna alla ööpäeva; laev tossutas kaks päeva (öösel seisis sadamas – jõgi oli süvendamata ja kariderohke). Aachenisse sõitis troska kaks ööd ja ühe päeva, meie juurde (40 km) käis neli-viis korda päevas. Rongiliiklus sinnapoole, kus raudtee juba oli, oli ka umbes sama aeglane, näiteks M. portselanitehase juurde tossutas rong neli tundi – sõitsin 2010 vastupidi jalgrattaga, on vahest nii 40 km.

No vat, panite sõiduaegu hästi tähele? — Nimelt kirjeldab raamat ka linna üldist seltskonnaelu, et kus käiakse pühapäeviti promeneerimas ja kus mängib pasunakoor. No ja üks linnakodanike jalutuskäikude lemmiksihtkohti oli seesama M. „40 km, rong sõidab neli tundi, no ei või olla,” mõtlen.

Alles raamatu lõpus (jalutuskäigud ümbruskonda) selgus, et see M., kuhu kodanikud jalutasid, oli mitte portselanitehase linnake, vaid hoopis nende enda linnas samanimeline restoran. ☺

5.2.16

R, 3154. päev: reede

Selgub, kust tuleb Kuldkelluka asumi nimi: seal oli nimelt maantee ääres 1960.–1970. aastatel hotell Kuldkellukas. Hotelli taga oli kuulus suur bassein. 1970. aastatel tekkis hotelli ümber tööstuslinnak, kümnendi lõpus jäeti hotell maha.

Ootan bussi, ehituse otsas istub vares ja teretab. Vastan, kaasootajatele mõtlemata: „Tere, vares!” ja siis teen nägu, et räägin telefoniga ja teised ei näe vabakäekomplekti. Üksnädal rääkis üks prantsuse daame teises bussipeatuses vabakäekomplektiga, väga praktiline, vehkida sai ta kahe käega korraga, mõtlesin pikalt, kas ja kuidas saab seda etendust filmida, aga siis tuli minu buss.

Juuksur, kuvaris näidatav tummfilm (esmakirjeldus on siin) läheb täpselt samast kohast edasi, kus eelmine kord jäi pooleli.

Siis lõbus õhtu restoranis Ookean, eriti head on kartulid, tellime teise portsu juurde.

4.2.16

N, 3153. päev: täna näitan teile, kuidas ma ei tõlgi

Jõulude* ajal** ostetud*** pisikeses**** plaadivirnas***** oli****** plaat*******, millel******** Henry********* Purcelli********* kaks*10 teost*11 kuninganna*12 Mary*13 sünnipäevaks (Come, ye Sons of Art: Ode for the birthday of Queen Mary, 1694) ja matuseks (Music for the funeral of Queen Mary, 1695). Viimasest meenus hämaralt, et olen selle marsimeloodiat nagu kuskil kuulnud, mitu korda. Aga vot ei mäleta. Hakka või otsima. Ja siis eile oli BBC-s pealkiri Malcolm McDowell Says A Clockwork Orange Is Becoming Reality. Meelde tuli.

* Talvise pööripäeva nimetus mitmes kultuuris. – Tõlkija märkus.
** Autor eksib: pärast jõule. – Tõlkija märkus.
*** Autor jätab ütlemata, et ta käis poes. – Tõlkija märkus.
**** 8 cm. – Tõlkija märkus.
***** CD-d, mitte LP-d. – Tõlkija märkus.
****** On edasi. – Tõlkija märkus.
******* Purcell. Music for Queen Mary. WarnerClassics, 1977, © 2002. – Tõlkija märkus.
******** Õigemini selle all, sest plaat on CD. – Tõlkija märkus.
********* Tavaline inglise eesnimi. – Tõlkija märkus.
********** Haruldane inglise perekonnanimi. – Tõlkija märkus.
*10 2dec, 10bin, 2oct, 2hex. – Tõlkija märkus.
*11 Teos on mis tahes originaalne tulemus kirjanduse, kunsti või teaduse valdkonnas, mis on väljendatud mingisuguses objektiivses vormis ja on selle vormi kaudu tajutav ning reprodutseeritav kas vahetult või mingi tehnilise vahendi abil. – Tõlkija märkus.
*12 Kuninga abikaasa. – Tõlkija märkus.
*13 Mary II (1662–1694). – Tõlkija märkus.

* * *

Mereväe- ja katselendur, MITi teadusdoktori kraadiga lennundusinsener, astronaut ja parapsühholoog Ed Mitchell ära surnud. Teisel taevakehal kõndinute eksklusiivne klubi on nüüd kahanenud kaheteistkümnelt seitsmele, aga neist seitsmest on kolm veel väga kõbusad – eriti Buzz Aldrin (86), kelle elupõline unistus mehitatud Marsi-lend on hakanud lõpuks veerema, ja Eugene Cernan, kellest kohe-kohe tuleb välja eluloofilm, ning ka Charlie Duke on veel väga tegus; Alan Beani, David Scotti, John Youngi ja Jack Schmitti hiljutisest käekäigust uudised puuduvad, aga Kuu-orbiidil olnutest, kes Kuul ei kõndinud, on 12st elus veel 9, eriti kõbusas vormis on 87-aastane Jim Lovell ja Mike Collins (85) – kusjuures kogu seltskonnast on noorim 79-aastane Ken Mattingly, kelle olematuid punetisi mäletab kinovaataja filmist Apollo 13. Ja ega ka kosmonaudid maha jää – kuulus esimene avakosmoses hõljunu ja hilisem kosmosekunstnik Aleksei Leonov (81) on ka väga kõbus.

3.2.16

K, 3152. päev: kursus lõpeb

Kolmas poolestööst-koomapäev. Jõuan järje peale.

Hommikupoole läheb vahepeal väga pimedaks, lõuna paiku on valge, päike paistab, aga on jahe, pärastlõunal sajab korraks lund. Õhtul keelekursusel mainib üks naaberlinnast kohalesõitja, et neil oli päeval soojavõitu ja päike säras, aga kui ta siia jõudis, nägi üllatudes, et autode peal on lund.

Eilse kirjaliku arusaamise eksamitulemused. Kui tekstis seisab, et buss sõitis teelt välja kurvis, ja küsimuses väide, et buss tegi avarii vastutulnud auto tõttu (variandid: õige, vale, ei öelda), siis on vale vastus „tekstis ei öelda” ja õige vastus „vale”. Ka ühes teises küsimuses, millest ma aru ei saanud ega välja mõelnud, mida mingi imetegusõna tähendab – ühegi teise keele moodi ka ei olnud –, ei olnud ma suutnud mõelda nii nagu õpetaja, vaid olin lähtunud loogikast. Saame ka teada, et õpetaja oskab prantsuse keelt õige hästi.

Siis vaatame Slovaki veini saatel filmi, millest olen nüüd 4 vaatamiskorraga näinud algust ja lõppu kokku 3 korda. Mida ma ka ütlen ja pärast kahetsen, sest kui lõpust jääb veidi puudu, ütleb õps, et küsige A-lt, aga ma üldse ei mäleta. No ei mäleta lihtsalt, ega see sisu nii hea ka ei ole. Sama film, kus esimest korda nähes tundsin täitsa lambist ära võttekoha konkreetses loomapoes.

* * *

BBC-s oli üleeile selline lugu imelennukist Ho 229: link. Teema tunnustatud asjatundjana on mul väga hea meel, et BBC ajakirjanik valdab teemat paremini kui lennuki Wikipedia artikli autorid, sest ei ole korranud vana loba, nagu olnuks lennukil radarivastane kate (millest ükskord kirjutas koguni mingi eestikeelne tehnikaajakiri). Olen, muide, valmis ajakirjanikule kirjutama ja vea parandama, kui peaksin seda väidet nägema (ühes allikaviitega muidugi põhjalikemale Ho 229 raamatule – mis ilmus sarjas Luftwaffe Classics ja mille ühe autoriga kuulusin paarkümmend aastat tagasi vanade reaktiivlennukite meililisti, millest mõne inimesega käin seniajani tihedalt läbi). Ja loos ei ole ka Wikipedia väärväidet, nagu ei lennanuks Ho 229 kunagi – lendas, lühidalt isegi reaktiivjõul. Artikli juures on küll mitte ennistatava masina, vaid varasema mootoriteta katsemasina joonis.

2.2.16

T, 3151. päev: hakkan kirjanikuks

Täna ka sama vara kohal kui eile.

Ja ka täna ei saa ma päris rahus pusida pikka pusimist. On nimelt suur koosolek, kuhu „lähme koos siis läbi linna, sajad sammud sama kaja” (mälu järgi, kooliaegse koolinoorte laulupeo avakantaat, Google leidis lingi; aga allik ei ole öelnud, et sõnade autor on Enn Vetemaa, kelle sõnutsi on kantaadisõnad maailma lihtsaim kirjandusžanr).

Et mitte uinuda, imiteerin koosolekul konspekteerimist. Sulepea ja tindiga. Igasse ruutu, lehekülg tunnis. Veel paar sellist koosolekut ja minust saab rahvusvaheline menukirjanik, sest kes iganes on olnud igaval koosolekul, seda tabab äratundmine. Alguses loetlen ettekannete uudseid julgeid helitehnika- ja disainilahendusi (nt pruun Bauhaus-kiri tumekollasel), siis kirjutan üles üksikuid märksõnu (osundus: Le service. Important. Business continuity plan. Continue, performé. Defini. Strategic. Mobilité, portabilité. Honneur, fraternité, patrie.**). Keskel loendan ridu ekraanil (rekord on 60 – ma ei liialda, ausõna!), lõpus kujutlen, et olen teatrikriitik vaatamas nii kontseptuaalset lavastust, et keegi aru ei saa, et see on teater. Üldmulje on, nagu oleksid sõnad nagu väikesed kuulid (nii 2…2½ cm läbimõõduga), mida veeretatakse ringi suures kausis. Räägitakse ja esinejad püüavad, aga midagi uut teada ei saa. Kõvasti kolmekohaline arv kuulajaid raiskab esinejatele linnukese kirjapanekuks sadu tunde tööaega.

** – Viimased kolm on muidugi luule, aga kui hästi otsin, on mul tudengiajast foto, kuidas külas käis Prantsuse sõjalaev, kus olid linnarahvale vaadata rakett Exocet ning seintele kruvitud kaks puust ja messingist plaati, ühel tekst HONNEUR, teisel PATRIE.


F65 Aconit

* * *

Õhtul keelekursusel kirjaliku arusaamise eksam. Kohutavalt raske on, viiest küsimusest on neli sellised, et ma ei saa hästi aru, mida tahetakse. Ühes on mingi imesõna, millest tuvastan haruldase lihtminevikuvormi, aga ei mäleta, mis sõnast. Sellest aga sõltub, mis variant on õige. Puurin vastusevariantide käändeid ja leian, et jutt on daativis ja seega kohast, mitte liikumisest.

1.2.16

E, 3150. päev: dinosaurus jääb kappi

Tööle veel enne koitu.

Kavatsen tähistada täna 10. ametiaastapäeva, võtta kapist välja dinosauruse ja käia päeval koogipoes. Aga saatus tahab teisiti. Veidi enne lõunat heliseb telefon ja sealt kostab personaliosakonnast väga kurb hääl, et kuna mul on sisekaemuslik aruanne tähtaja jooksul tegemata, läheb see minema tühjana. Imestan endamisi, et kuulen sellest, et olen sellise ülesande saanud, esimest korda (kuigi kuluaarides oli vaikse hambakrigina saatel kuulda, et neid kirjutatakse). Luban kirjutada kohe. Noh, ühelt poolt ma eelmise aasta oma ei leia ja suuremat vaimu ka peale ei tule, aga teisalt ei valmista mulle teema arendamine mingit raskust, tipin arvutil kiiremini kui räägin (nagu teada, tekitab mu kõne niigi mõnes keeles kuulajas kaasatunde, et mul on kõnepuue) ja paljudes lahtrites on lubatud kirjutada kuni 500 sõna. Viissada sõna! Seda on paar lehekülge. Materjalipuudust ka päris ei ole, sest mul on varnast (sahtlist) võtta koosolekute klade. Kirjutan selle pealkirjad ringi, ilustan siit-sealt, loen mingist seletavast bullast, mida ükski krüptiline küsimus minust tahab (kuigi ka seletaval dokumendil võiks olla seletus ja sellel seletus ja sellel seletus jne; kunagi ühe projekti juht näitas kuskilt targast projektijuhtimise raamatust, kui palju aruandeid on vaja, et projekt oleks õigesti juhitud, ma nagu mäletaks, et neid oli sadu). Paari kohta alla serva ka seda, et oleksin ju vastand tähtajal aga, ent ise te panite teate tulema automaatselt ja saatjaks kirjutasite selle süsteemi mitte midagi ütleva nime. Mis te arvate, kas mu arvamus paberimäärimisest – päriselt või virtuaalselt, vahet ei ole – on sellega kuidagi paranenud?

Seda kõike selle saatel, et olen saabunud täna hirmus vara, sest reedel mõistsin, et järgmiseks esmaspäevaks üles antud vigurit ma muidu tähtajaks valmis ei jõua (olin kolme päevaga läbi närinud ainult veerandi, aga edasi oli aega veel ainult viis päeva). Juba mõne tunni pärast võin süveneda taas sellesse ja lõppkokkuvõttes kahetseda, et kaduma läks palju aega, mil saanuksin rahus süveneda.

Postiga on tulnud ooperiraamat. Mõelda, tudengiaegsest lemmikooperist, mida lavastatakse maailmas umbes kaks korda aastas (vrd „Traviatat” üle kuuesaja korra), on olemas terve raamat!