Täna õhtul jätkub ka tavaline keelekursus. Ettekujutus, kus on klassituba, on mul väga ebamäärane. Õnneks meenub, et suunda, kus arvasin kursus toimuvat, ei ole ma kunagi näinud kedagi minevat, ja õnneks kõnnin esimeseks asjaks peahooneks olevate kuuride poole, et äkki antakse sealt õpilaspilet nagu eelmine semester. Seal meenub, et eelmine õpetaja rääkis midagi vasakpoolsest kuurist, kust mõningase vaevaga leian üles vajaliku klassitoa, kus istub ridamisi nagu viis kägu viis kaaslast eelmisest rühmast, üks on uus ja üks noormees toetab vastu õpetajate lauda, tema oletan õpetajaks. Pärast tuleb üks uus juurde. Õpetaja väidab, et ta olla mind kunagi suulisel eksamil näinud, aga jõuan mina mäletada kõiki külalisõpetajaid, kes on tulnud kuulama suulisi eksameid!
Näeme keelekooli propagandafilmi, selles on praegune ja esimest õpetajat lõpus asendanud õpetaja (kelle nimi on ununenud).
Vana harjutus, et leia inimene, kellega sul on kaks ühist omadust, ja tutvusta teda klassile. Koduloomade teemal tekitavad palju arutelu äsjased elukad I+Ä. Õpetaja ütleb, et tema viimane koduloom oli hobune; üks ei saa aru, õpetaja joonistab tahvlile midagi muumitrolli taolist. E pärast imestab, et kui sama õpetaja aasta tagasi talle õpetas, ei tulnud ratsutamine kordagi jutuks, ja soovitab mul talle rääkida ratsaväes olnud sugulastest ning kindlasti näidata Tartu ratsarügemendist fotot „Leitnant Taar hüppel”. Mina vastu, et sellele fotole oli selgesti kirjutatud hoopis „Leitnant Taar hüppab”!.
25.2.16
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment