18.2.16

N, 3167. päev: I+Ä 5

Operatsiooni I+Ä 5. päev.

Päeval käin Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnas piduriga rataste järel. Rattaid on palju sorte; erivalgusteid ega nende lampe ei ole.

Õhtul siis saabuvad meile siis I+Ä, kes esmaspäevast alates on olnud ametlikult meie omad, aga elunenud edasi poes.

Räägime poes müüjale, et vot me tulime nüüd oma lindudele järele. Müüja siseneb lindlasse (sellel on nipikas mitmekordne uks) ja efektsel indiaanlasekõnnakul läheneb, pika varrega kahv käes, just õigetele lindudele (ega ma olnud kindel, kas ta liike ikka teab). Üks annab end kätte üsna kiiresti, teine seikleb kauem. Linnud topitakse kasti, ostan juurde väikese transpordipuuri ja suure puuri sisustust.

E ootab, I+Ä kastis, mina püüan maja ees tellida taksot. Meie lemmiktaksofirma mobilirakendusega. Teadmata poe aadressi. Aadressi (mida sisestan kassakviitungilt) rakendus ei tunne (sest tänavanime kirjapilt vaheldub: mõnes kohas on tänavale nime andnu teine eesnimi Guillaume, mõnes kohas Wilhelm jne). Rakendus pakub aadressi sisestamiseks kaht võimalust: aadressi järgi ja GPS-iga. GPS juhatab kaks kvartalit valesti. Rakendus küsib majanumbrit, kirjutan ja lisan, et Roheline Aed.

Rakendus teatab peagi, et tellimus vastu võetud ja takso on teel. Näitab ka, kus takso on. Takso on sellel tänaval, kuhu käskisin, aga see ei ole õige, ega. Näen, kuidas sõidab tänaval edasi-tagasi. Tagatipuks on see umbtänav. Vahepealsetel tänavatel on tipptunni ummik.

Taksojuht helistab ja küsib, et ta ei leia tänavalt neid numbreid ega Rohelist Aeda, „kas see on nagu restoran või?” Seletan, et tänav on vale ja Roheline Aed on aianduskeskus. Teab, rõõmus äratundmine, takso saabub ummikust hoolimata üllatavalt kiiresti. Ega meile sealt otseteed autoga ka nagu ei ole (rääkimata sellest, et puudub otsetee jala või jalgrattaga – jala pääseb otse läbi ühest, autoga teisest kohast).

Kodus on väike probleem: kuidas saada I+Ä kastist ajutisse puuri (seni, kuni sean kasutuskorda suure – uued pehmed lukuga rattad ja sisustus)? Panen elutoa nurgas kiled seina ja siis kohe seinast ära (PVC plastifikaator haiseb) – lõpptulemus on, et kiled tuulduvad paar nädalat rõdul, aga viskame need siis ära, sest I+Ä seina peale sodi ei aja.

Teisaldamine kastist väiksesse puuri ja väiksest suurde osutub tõhusamaks kui paarkümmend aastat tagasi sama probleem Vanamehega, Tln loomaaia 4½-meetrise krokodilliga.

Št ja isegi Šp ilmutavad elavat huvi, mida me verbaalselt mitmesuguste tõhusate ähvardustega pärsime (nt Št teab sõna „pesema” hirmutavat sisu ja varjub seda kuuldes kohe kuuti või diivani alla)

I ja Ä on püüdmise ja kastisoleku kenasti üle elanud, esimene neile pistetud õunatükk on, kui järgmine kord vaatame, jäänud palju pisemaks.

Ega me hästi kindlad ole, kumb on I ja kumb Ä, või üldse, kumb on kumb. Üks on veidi suurem ja jutukam, teine on pisut väiksem ja vaiksem. Ühel on rõngas paremas ja teisel vasakus jalas. Ühel on pea sinakas ja teine on heledam.

Aga igatahes on helivaljus väga kõrva- ja naabrikohane (varasemast elust on meil kogemusi elusate häiresüsteemidega, kelle helivaljus ulatus valuläveni ja läbistas mitut paksu betoonseina – aga kui me seda ükspäev just meenutasime, selgus, et nad kisasid järjest vähe aega, no vahest mõnikümmend sekundit, ja mitte lausa iga päev).

No comments: