Operatsioon I+Ä, 4. päev, mis algab kohe hommikul ähmis telefonikõnega poest, et aga me ei saa teile tuua linde. Ma vastu (vahepeal otsitakse poodi mööda inimest, kes oskab inglise keelt), et teame-teame, sellest oli juttu juba esmaspäeval.
Töölt ära 12.15, 12.24 buss saabub kell 12.18. Kõrgmetsa kiriku juures kuulen, et lööb kell; mõtlen, et juba kolmveerand; on alles pool üks. Korteris 12.40. Käru kaasa, alla. Maja ees 12.45. Krdi külm. Kardan, et kell 13–14 tähendab rohkem 14 kui 13. Furgoon tuleb kell 13.08. Näitan, et mul on käru, pangu siiasamasse maha. Onu (kellega esmaspäeval suhtlesime) on väga rõõmus; ma oleks ka, kui seda kasti rohkem ise ei peaks käsitsema. Veeretan kasti nurga taha, asun siduma kärule. Põiki ei ole võimalik. Seega nihutan kumbagi osa eraldi, väiksem osa käes, suure ja kandmatu osa kärul pikuti. Täheldan, et äkki mahub laiuti liftiustest läbi. Mahub. Ja pikuti ka mahub lifti, kuigi käru tuleb võtta küljest ja pakkida kokku, et küljele mahuksin ka mina. Üleval taaspakkimine kärule, kahes jaos. Kast uksest sisse, teine osa käes järele. Kogu teekonna keerukaim koht on esikus suure toa ukse juures, kus käru peal kast ei mahu raamaturiiuli kõrvalt hästi keerama.
Kokku on krempli mõõtmed 90 cm × 60 cm × mulle lõuani. Üks inimene hästi kätte võtta ei saa.
Jalutan koerad, selga pintsak, sisse soe kakao, lõunasaiad kaasa, tagasi linna.
Enne Teravnurga peatust vajutan nuppu, ekraanil süttib punane STOP. Buss pisut küll pidurdab, aga võtab siis uuesti paigast. Röögin (mina!!), et musjöö ja [võlusõna kohalikus keeles]. Võlusõna ei toimi, bussijuht poriseb 10 m peatusest edasi, et siin ta enam peatuda ei tohi. Laseb mind välja metsa vahel kämpingu juures. Uisuhallini sõitjad pakuvad, et ma sõitku uisuhallini ja tulgu teise bussiga tagasi. Mul nii palju aega ei ole. Pildistan bussi numbri üles (DU 9544), tulen jala vihaselt tagasi (elu on õpetanud, et jala vihasena tuleb seda vahet 5 minutit ja bussi oodates tuleks vähemalt 7). Õnneks on buss nr 18 linnaliin ja linnabusside kodulehel on spetsiaalne kaebuse vorm. Kirjutan efekti mõttes kohalikus keeles (see kõlab iga kell efektsemalt kui inglise) ja lõpetan pajatuse arvamusega, et mõelge, see on ohtlik, kui teie bussijuhid sõidavad ringi midagi märkamata.
* * *
Õhtul on hästi vahva kontsert. Dirigent juhatab meil kindlasti ühel ooperiplaadil, aga no ei mäleta, kus („Carmen”, Met 2008).
Üks kolmest solistist, keda teadsin varasemast plaadilt, osutub looduses sama suureks kui teised kaks solisti kokku. Mis pisut seletab tema aktiivset kontserdi-, aga loidu ooperielu.
Koor on parim koor, mida olen kunagi kuulnud. Kõik hääled ilusti tasakaalus, mehi on kuulda, sopranid ei hõiska üle, tõusevad-istuvad täiesti kolistamata, igas vanuses.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment