Naaberlinnas. Päike, soe (oma 12 kraadi, võib-olla 15). Mulle kolmed püksid (ühed on nende ridade kirjutamise ajaks kahjuks juba minetanud tööl kandmise viisakuse, sest käisin lörtsilibeda ja kontorikingade õnnetu kombinatsiooni tagajärjel külili ning vasakule põlvele tekkis hele kulunud laik).
Siis käib poes E, mul on pool tundi vaba aega, pildistan turuplatsi ümbrust.
 |
| Uusaegne portaal Tiidu tänavas kohe kõrgkeskaegse elutorni kõrval |
 |
| Peetrikaev turuplatsil. Peale nukravõitu Justitia ees paremal pange tähele tema taga inimahve või karvaseid kükloope, keda imestas juba kohalik reisijuht poolteist-kaks sajandit tagasi. |
 |
| Turuplatsi kiriku parim sisevaade (see on väljast efektsem kui seest, täpselt nagu maailm vapra sõduri Šveigi palatikaaslase peas). Väga hiline gootika, XVI saj alguse renessansisugemetega lamedad roidvõlvid. Õhuke, tunduvalt järsema varasema võlvi jaoks ehitatud välissein on rõhtkoormusele järele andnud ega ole enam täitsa vertikaalis. |
Raamatut kaasas ei ole, loen telefonist naaberlinna reisijuhti aastast 1861. Saab teada, et praegune turuplats oli siis Juurikaturg (sest muid turge oli veel), turg toimus kaks korda nädalas, laat kaks korda aastas, aga see-eest ikka korralikult, neli nädalat järjest. Teaduselu pidas üleval väga tõsine Kasulike Uuringute Selts, kellel oli kaks muuseumi ja suure käsikirjakoguga raamatukogu ning kes andis välja mitut teadusajakirja. Elanike arv siis oli alla 20 000. Raudtee ulatus linna, õigemini sisemaa poolt vaadates linnast välja, aga mitte veel linnast sisemaa poole läbi. Kui ma ei eksi, siis see oli just see lühike ajajärk, mil sõitsid jõel reisilaevad – küll aeglasemad kui postitroska, aga luud-liikmed jäid paika. Postitroska kolistas sadakond kilomeetrit allavoolu järgmisse sama suurde linna alla ööpäeva; laev tossutas kaks päeva (öösel seisis sadamas – jõgi oli süvendamata ja kariderohke). Aachenisse sõitis troska kaks ööd ja ühe päeva, meie juurde (40 km) käis neli-viis korda päevas. Rongiliiklus sinnapoole, kus raudtee juba oli, oli ka umbes sama aeglane, näiteks M. portselanitehase juurde tossutas rong neli tundi – sõitsin 2010 vastupidi jalgrattaga, on vahest nii 40 km.
No vat, panite sõiduaegu hästi tähele? — Nimelt kirjeldab raamat ka linna üldist seltskonnaelu, et kus käiakse pühapäeviti promeneerimas ja kus mängib pasunakoor. No ja üks linnakodanike jalutuskäikude lemmiksihtkohti oli seesama M. „40 km, rong sõidab neli tundi, no ei või olla,” mõtlen.
Alles raamatu lõpus (jalutuskäigud ümbruskonda) selgus, et see M., kuhu kodanikud jalutasid, oli mitte portselanitehase linnake, vaid hoopis nende enda linnas samanimeline restoran. ☺
No comments:
Post a Comment