E, 3150. päev: dinosaurus jääb kappi

Tööle veel enne koitu.

Kavatsen tähistada täna 10. ametiaastapäeva, võtta kapist välja dinosauruse ja käia päeval koogipoes. Aga saatus tahab teisiti. Veidi enne lõunat heliseb telefon ja sealt kostab personaliosakonnast väga kurb hääl, et kuna mul on sisekaemuslik aruanne tähtaja jooksul tegemata, läheb see minema tühjana. Imestan endamisi, et kuulen sellest, et olen sellise ülesande saanud, esimest korda (kuigi kuluaarides oli vaikse hambakrigina saatel kuulda, et neid kirjutatakse). Luban kirjutada kohe. Noh, ühelt poolt ma eelmise aasta oma ei leia ja suuremat vaimu ka peale ei tule, aga teisalt ei valmista mulle teema arendamine mingit raskust, tipin arvutil kiiremini kui räägin (nagu teada, tekitab mu kõne niigi mõnes keeles kuulajas kaasatunde, et mul on kõnepuue) ja paljudes lahtrites on lubatud kirjutada kuni 500 sõna. Viissada sõna! Seda on paar lehekülge. Materjalipuudust ka päris ei ole, sest mul on varnast (sahtlist) võtta koosolekute klade. Kirjutan selle pealkirjad ringi, ilustan siit-sealt, loen mingist seletavast bullast, mida ükski krüptiline küsimus minust tahab (kuigi ka seletaval dokumendil võiks olla seletus ja sellel seletus ja sellel seletus jne; kunagi ühe projekti juht näitas kuskilt targast projektijuhtimise raamatust, kui palju aruandeid on vaja, et projekt oleks õigesti juhitud, ma nagu mäletaks, et neid oli sadu). Paari kohta alla serva ka seda, et oleksin ju vastand tähtajal aga, ent ise te panite teate tulema automaatselt ja saatjaks kirjutasite selle süsteemi mitte midagi ütleva nime. Mis te arvate, kas mu arvamus paberimäärimisest – päriselt või virtuaalselt, vahet ei ole – on sellega kuidagi paranenud?

Seda kõike selle saatel, et olen saabunud täna hirmus vara, sest reedel mõistsin, et järgmiseks esmaspäevaks üles antud vigurit ma muidu tähtajaks valmis ei jõua (olin kolme päevaga läbi närinud ainult veerandi, aga edasi oli aega veel ainult viis päeva). Juba mõne tunni pärast võin süveneda taas sellesse ja lõppkokkuvõttes kahetseda, et kaduma läks palju aega, mil saanuksin rahus süveneda.

Postiga on tulnud ooperiraamat. Mõelda, tudengiaegsest lemmikooperist, mida lavastatakse maailmas umbes kaks korda aastas (vrd „Traviatat” üle kuuesaja korra), on olemas terve raamat!