I+Ä tervitavad hommikut ja nad tuleb veeretada päevaks magamistuppa, mis aknast võivad nad näha õues linde ja kuidas lumi sajab.
Poes, tagasi raudteejaama kaudu. Kui rohelist tuld ootan, läheneb linna poolt sireenidega kiirabi, keerab otse minu poole ja sõidab seega kõnniteele. Selgub, et neiu on väänanud jala ja kutsunud kiirabi. Meenutan, kuidas 1995 hüplesin nädal aega. Terve tee bussini arutame, et näe, kui oled väänanud jala, võib kutsuda kiirabi, ja kiirabi tulebki. — „Ja siis saavad nad arve,” lisan süngelt.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment