All they'd ever think about was cocoa beans.
Eesti seltsi reis Kölni šokolaadimuuseumi. Kohapeal selgub, et see ei ole miski niisama muuseum, vaid a) kuulub firmale Lindt ja b) seal on töötav šokolaadi tootmise liin! Ning c) seal on suur muuseumipood..... (pärast on muidugi mure, kuhu hüva kraam toppida, sest kotis on tarbetuid asju nagu sall jne).
Ekskursioon on giidiga, õigemini giididega (kaks rühma). Giidi juttu ei kuule, rahvast on kui murdu; enda väljendamiseks teeb giid meeleheitlikult ägedat miimikat, nii et mulle meenub „Kunksmoori” nukufilmist kapten Trumm; ja šokolaadi tootmise tehnoloogiat tuleb meenutada muiste ajakirjast Täheke loetust või kommivabrikutes nähtust [miska meenub tudengiajast käik kommivabrikusse, kus oli reegel, et kohapeal saab degusteerida kui palju tahes, aga välja viia ei tohi; pärast oli kommiisu läinud kaheks kuuks ja ühingukaaslane S lubas anda pool kuningriiki kiluvõileiva eest]. Saame näha igasugu ilmaimesid, nagu et kuulsate šokolaadinimeste plejaad algab Carl Linnéga ja järgmine on Alexander von Humboldt. Humboldtist on tehtud elusuurune kontuur, tema kõhu ja alakõhu peal on 2 × 4 nuppu, millele vajutades hakkab ta pajatama kahes keeles neljal teemal. Huvitaval kombel on alumine nupp „Kakao” just kohas, kus seda võiks kõige vähem oodata.
Õhulüüsiga kasvuhoones kasvavad kakaopuud ja õhk on nii niiske, et tilgub. Muidugi läheb külalistel prill uduseks; hoian fotokat kindlasti põues, lootes, et me pääseme kasvuhoonest, enne kui niiskus fotoka objektiivi sisse tungib (ma jäin kunagi mägedes matkates äikese kätte ja pärast kuivas binokli klaasivahe pool aastat). Leian, et kasvuhoonesse sobiks Lõuna-Ameerika vihmametsa tunnet looma paar sealkandi papagoid.
Igasugu ilmaimede hulka kuulub rohkesti pakendeid, millel varasemal ajal oli peaaegu erandita kujutatud tumeda inimrassi esindajaid. (Kas teate, et Linné, liikide teadusliku süsteemi ja selle kõrvalsaadusena ka inimrasside leiutaja arvates moodustasid nad inimese alamliigi Homo sapiens afer? (Linné arvates oli enim arenenud Homo sapiens europeus, natuke vähem H. s. asiens ja veel vähem H. s. americanus ja siis kõige lõpus oli H. s. afer... – Allik: Steve Jones, Language of the Genes.))
Seejärel näeme suurt ja ainulaadset kogu muistse Kesk-Ameerika kakaotarbeid ja -kujukesi. Olles näinud History Channeli saateid, kus saame teada, et muistse Kesk-Ameerika kunst kujutab põhiliselt inimeste ohverdamist, on mul küll kuri kahtlus, et kakaoürikuks väidetaval dokumendil kurku kallatav pruunikas või punakas ollus ei ole teps mitte kakao...Siis on tagasisõiduni 2½ tundi vaba aega, aga sellest tund kulub muuseumis (ja muuseumipoes!) omal käel ringivaatamiseks ja siis veel veerand tundi kulub vanalinna läbistamisele (buss läheb toomkiriku juurest) ja nõnda jääb Kölni toomkirikus nii vähe aega, et torni ei jõuaks ronida (97 meetrit, 509 trepiastet, paksude talveriietega ei kutsu).
Minnes teeb buss jalasirutuspeatuse bensiinijaamas, mille juures on viit, et Musta Mehe nimelise vaatamisväärsuse juurde pääsemiseks tuleb siit ära keerata. Leiame, et see on viisakas kirjaviis, sest ega ju teistmoodi viidale kirjutada saa; teisalt, mõelge, see on kolkas nii tähtis vaatamisväärsus, et koguni teeviit on pandud!! Kui pärast õhtul tagasiteel seal uuesti peatume, tekib arutelu lubatud ja keelatud keelendite üle ehk miks T. linnakese suurim vaatamisväärsus ei ole siis Porte Africanaamericana. (Veel arutame seda, et ju põhjus, miks Vene allveelaevas vallandus tulekustutussüsteem, oli vast see, et keegi mängis nuppudega – meenutagem filmist „Vene kalapüügi eripära” raketilaeva stseeni (siin, kohast 3:07 edasi) ning seda, mis juhtus, kui vahva sõdur Šveik sattus rongis hädapiduri juurde – ja, nagu nädal aega hiljem selgub, üpris õigesti arutasime.)
Kölni toomkiriku ja Reini vahelt on ereroosa, erekollase juuksepahmakaga ja erekollase sekundaarse karvkattega „Apollo” kuju [tegelikult Michelangelo Taaveti kuju kaver] ära koristatud; nõnda oli mul siiski õigus, et see kaks aastat tagasi nähtud moodne kunstitükk on ajutine, mitte püsiv, nagu arvas E.
Kölni toomkirikus on väga hämar; au ja kiitus optilisele pildistabilisaatorile!! Selliste käelt võetud fantastiliste säriaegadega ei ole ma varem teravaid pilte saanud – nt allolev aknadetail on võetud 200 mm fookuskaugusega (pildianduri väiksusest tulenev pikendustegur 1,6×) ja säriajaga 1/20 s: stabilisaatorita pilt oleks lootusetu udukogu, sest säriaeg on vajalikust 16 (kuusteist) korda pikem. 16× on 4 EV; 2 EV suuruse kompensatsiooniga peaks hakkama saama objektiiv, 1 EV lisab aastatepikkuse fotoharrastusega omandatud oskus võttehetkeks paigale tarduda ning ülejäänud 1 EV tuleb kirjutada õnneliku juhuse arvele. – Mõne koha peal saab fotoka loovalt vastu seina suruda või pingiotsale toetada.
See pilt on võetud nii, et pistsin objektiivi läbi koorivõre ja toetasin mingi oga peale. Udune inimkogu on koori põhjalöövis käärkambrisse tõttav papp.
Koori kesklööv.
Valmis on saanud (2007; eelmine kord käisin 2006) lõunatransepti suure akna abstraktne vitraaž. Lõunatransept ehitati üldse alles XIX saj lõpus, seal olid historitsistlikud vitraažid, mida 1939 ei evakueeritud, seega need sõjas hävisid; hävisid ka algsed joonised, siis taastati lihtsa klaasaknana; siis taheti seal kujutada XX sajandil tagakiusatud Kölni usutegelasi, aga siis leiti õnneks, et see ikka päris ei sobi, ning leiti siis selline täiesti abstraktne lahendus. Äge!
Lähivõte (1/20 s, f=200 mm × 1,6!)Seejärel tagasisõit koos jalasirutuspeatusega samas kohas kui minnes. Buss on muidu kena, isegi kemmerg on, mida näiteks ei olnud loomaaias käies, kui buss oli suurem linnaliinibuss. Kemmerguga saab üldse palju nalja, näiteks põlevat seal tuli ainult siis, kui bussi mootor töötab, ja linnas äkilise pidurdamise järel kostab sealt valju kolinat.
Tore on see, et ei olnud inimkadusid, kuigi pealekorjamine Saksamaa suuruselt neljanda linna elava liiklusega tänava äärest oleks võinud palju hulleminigi lõppeda. Tagasiteel tümitab üks läti noorsand oma vanemaid plastpudeliga vähemalt tund aega; küll on ikka inimestel jaksu ja teistel kannatust!
Nüüd peaksin ära vaatama ka filmi Charlie and the Chocolate Factory (kus Johnny Depp oli šokolaaditööstur), mida ma seni näinud ei ole.
* * *
Bloggeri kinnitussõna on praegu täiesti tasakaalustaval viisil diable. Ja järgmistel täienduskordadel bideda, nonnitty, shoric, trashess, retrafer, apsionne ja comete.
No comments:
Post a Comment