R, 858. päev: c'est tout?

Prantsuse keele kontrolltöö.

Vahetan jaama juures bussi (täna on tund Kirikmäel), mis tuleb kohe õppemaja juurde. Bussis on tšehh M ja kohale kõndides arutleme, nagu ikka, kuidas tunne on. Et kas ma olen optimistlik, millele vastan, et olen hoopis realistlik ja et ainsa ise õpitava asja, grammatika eest saab ebaproportsionaalselt vähe punkte, ometi on vajalik materjal hiidlaslik (pool grammatikaraamatut). (Olgu, möönan, et see oli alguses näpukas, aga alles eile meenutasin prantsuse grammatikavintsutustest rääkides hiiu nalja, kuidas hiidlase käest küsitakse, kas ta kompassi tunneb, ja hiidlane vastab, et muidugi tunneb, pane aga kompass ja taarikapp lauale ning ta ütleb kohe, kumb on kompass ja kumb taarikapp! – Nõndasamuti on minuga: pane aga subjunktiiv ja konditsionaal lauale ja ma ütlen – pärast mõningast mõtiskelu –, kumb on kumb.)

Seega siis ma pühendusin seekord ainult paarile teemale, tehes näiteks ära enamiku grammatikaraamatu subjunktiivi­harjutustest.

Kirjandiosa ülesanded on kirjeldada oma haridusteed või kuidas oma kodumaal suhtutakse prantsuse keelde. Viimase peale kangastub mulle mõistagi Lauri Leesi, sestap valin esimese teema. Nagu teada, mul teema arendamisega raskusi ei ole ning sedasi kirjutan täis peaaegu kogu etteantud ruumi. Küllap õpetaja ise teab, miks ta nii vähe (alla lehekülje!) ruumi jättis ja kitsa reavahega punktiiri ette joonistas. Lehekülje pöördele ei saa kirjutada, sest paberid on paljundatud lehe mõlemale küljele. Et päris grafomaani muljet ei jääks, jätan lõpust kaks ja pool rida tühjaks.

Vaheajal kirjaliku ja suulise osa vahel ostan automaadist kakaod, mis on poolteist korda kallim kui meil, aga õigemini võiks seda nimetada solkkakaoks: see on kakao lõhnaga vesi, maitse puudub. Nurga taga on kemps, kallan kraanikaussi.

Hingetõmbebausil vestlevad üks kolmest tšehhist, ungarlane ja poolakas saksa keeli. Siis tuleb teine tšehh ja leedukas (kes on kogu öö tuupinud, seega on tema jaoks mitte hiline ennelõuna, vaid väga hiline õhtu, aga ta ikkagi jätkab õpiku pähe tagumist) ning vestlus läheb üle inglise keelele. Siis tuleb kolmas tšehh ja arvab, et me peaksime vaheajal hoopis prantsuse keeli rääkima, et õpetaja soovitas, ja teeb ise otsa lahti ning jätkab kangekaelselt. Ülekuulamiselt tulnud pajatavad, mis teemasid räägiti ja et õpetaja pannud vastatud teemad kõrvale (mitte nagu aasta tagasi kursusel FR 4, kui ma olin neljas, kes rääkis teemal „Varastatud arvuti pärast politseis”, mille konks oli arvatavasti tegusõnade voir, voler ja vouloir kummastavalt sarnane pööramine); selle najal oletatakse, mis teemad on veel käsitlemata. Tšehh B rääkinud ülekuulamisel koguni teemal, mida me tunnis võtnud ei ole (ma olen sel semestril olnud kõikides tundides ja sestap tean) – vägivallafilmid – küll on kahju, et seda ei pidanud rääkima mina, alles ma ju meenutasin siin vägivallast nõretavat filmi „Üksi kodus”.

Mu jututeema on téléworking ehk kodustöötamine. Mu vastus mahub umbes viide lausesse, mille peale õpetaja nätiab, et võin ära minna. Küsin igaks juhuks üle, kas juba läbi.

Ma parem ei arvuta, mis tulemuse ma võiksin kontrolltööst saada.

Fuajees on fotonäitus „Läti Vabariik 90”. Erinevalt uhkest analoogsest Eesti näitusest, kus oli igast aastast iseloomulik foto, on see siin isikunäitus, ainus teema on Riia vabadussammas. Põnev on ent see, et kuigi piltnik on teinud pilte enda väitel juba 28 aastat, on tal kompositsiooni osas veel palju arenguruumi.

Tagasi tööle, unustan lõuna ära. Helitaustaks on ooper Parsifal, tervikuna.

Seejärel Kõrgmetsa maksimarketis: tööstuskaupade poest tint, fotopaber, Slipknot. Toidupoe kassasabas aega veetes sorgin kojamehe 4 kg soolapakki, mille suur, kahtlemata mitmetonnine kast on pandud kassasabade veerde, et äkki on sinna kirjutatud koostis, et kas on NaCl või mõni peenem, materjalisõbralikum sool. Koostist kirjas ei ole, aga öeldud on, et betooni peale puistata ei tohi – seega ju vast ikkagi NaCl. Samas ei ole ma näinud siinmaal kojameest, kes jätaks soola mõnda kohta puistamata.

Õhtul film The Time Machine (1960), millega on see lugu, et kuigi seda tuli muiste ohtrasti kanalilt TCM (peaaegu sama tihedasti kui film Doctor Zhivago (1965), millega oli soojades suhetes kuuldavasti ka üks TÜ inglise keele õppejõud, näidates seda igal oma kursusel, nii et need tudengid, kellele ta andis mitut kursust, pidid seda nägema mitu korda), sattusin sellele peale alati alles siis, kui peategelane juba rändas kauges tulevikus, algust ei näinud kunagi.