Täna algab pikk nädalavahetus Šveitsis, millest eraldi lood; siin on ainult Šveitsi jõudmise osa.
On äripäev ja varahommikused bussid sõidavad. Mõningase varuga jaama, seal Nancy rongi oodates kultuurantropoloogilised vaatlused.
Nancys rongide vahe mingi 13 minutit, aga tuleb leida teine perroon (ega Prantsusmaa ole Šveits, kus jaamaplaanid on internettis ja saab ette läbi mõelda, kuhu suunas liikuda). See selgub olevat mitmesaja meetri (üle 200, Google Mapsist mõõdetud) kaugusel, pikuti läbi jaamahoone. Mis veel tähtsam: tuleb leida ka kollane aparaat, milles pileti tembeldamine on Prantsusmaal totakalt kohustuslik, aga mis on mitte seal, kus oleks eelduspärane, vaid rohkem ilmselt seal, kus maa oli pehmem (posti lihtsam panna; viitan Roman Ohalu satiirilisele karikatuurile kunagi Pikris, mis pilas liiklusmärkide panemise loogikat).
Teine rong on vana kaugreisirong ja selles on kliimaseade ehtprantslaslikus asendis ehk põhjas, otsi või kotist välja pusa. Vagunis selgub olevat ka kaks kempsu, meeste ja naiste, mille heakord on väga kehv.
Pärast Strasbourgi lageda peal kihutab rong 200 km/h, mis ühtlasi tähendab, et GPS-signaal tuleb akendest sisse ja aknast klõpsitud fotode asukohti ei ole vaja pärast mõistatada. Kaotan helisalvesti ühe vahtkummist mikrofonikatte. Saab teada, et Colmar hääldub tegelikult „kalmaar”.
Aga 4½ tundi ja 421 km saab ükskord läbi ning Baselist edasi järgmises loos.
19.7.13
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment