T: ZH

Vast eilse äikese tõttu on täna tiba jahedam kui eile.

Hotelli õpetlikud sildid jätkuvad allruumis, mille ühes nurgas on fuajee ja teises söökla: „Hommikusöögilaua toit on ette nähtud ainult söömiseks kohapeal”, „Iseenesest mõista on hotelli raamatud ette nähtud lugemiseks ainult hotellis”. Hommikusöök on kesine, soovitud teed ei saagi.

Telekast ilmateadet otsides saame teada, et Inglise kuninglik maimuke sündinud.

Kui kaheksast linna peale läheme ja võtme ära anname, kargab onkel peaaegu tänavale järele ja küsib, kas me olime ainult ühe öö või mitu. Hotelli kumbki teenindaja saksa keelt eriti rääkida ei taha.

Trammi ja bussiga sõit kunagisse õpingukohta. Õppehoonetele on peale kirjutatud lühendid, püstitatud on seletav metallmakett ja sõjakangelaste monumendi mõõtu seletus, kus on mis. Minu omaaegne tegutsemiskoht on seniajani olemas. Kuigi õppetöö on alanud ja õppehoonetesse sisenemine oleks seetõttu ilmselt võimalik (olin Šveitsi suvesemestri olemasolu reisi plaanides unustanud), ei usu ma, et keegi mind veel mäletaks, sest mu tollased juhendajad on parimal juhul pinsil ja lambist pakuksin, et praegust professorit mäletan ma rohkem võtmes, et käis ringi mootorrattarõivis ja rääkis täiesti arusaamatut saksa keelt, sest soomlasena ei pannud ta rõhku kunagi mujale kui sõnade esisilbile. (Kontrollisin nüüd. Mu vahetu juhendaja, kes tollal oli dotsent, on nüüd professor. Mainitud soomlane oli kunagi vahepeal, pärast tollase professori pinsile minekut, abiprofessor, aga praegu enam ei ole, ja mis tast saanud on, ei oska ma otsida, sest ei mäleta ta nime. Vana professor peaks ka veel olema elus, sest tema nimi on emeriitprofessorite loetelus.)

Mitut hoonet minu ajal ei olnud. Tean tollast konfiguratsiooni hästi, sest teadmata, kas 27. detsembril on tööpäev või mitte, ronisin kogu meie kaksikhoone perimeetri poole sääreni lumes läbi ja kontrollisin, kas mulle igaks juhuks antud välisukse võti midagi ka avab, nagu see oli olnud mu alma mater’is, kuni ülikool varuväljapääsust käimise ära keelas ja kõikvõimalikke trikke tegi, et sundida meid käima õppehoone peauksest, kuni algas elektroonikaajastu ja õppetooli uksele pandi elektrooniline lukk, et viipa kaarti ja käi sisse-välja, nii palju kui tahad.

Jala eelmisse bussipeatusse, kus on tegutsev lehmalaut ja asfaldil sõnnik. Tagasiteel saame kuulda, kuidas kuskil on olnud trammiavarii ja 10. tramm poolteist tundi enam lennuväljani ei sõida (minu ajal ei sõitnud ta sinna üldse) ja kuidas lennuväljale soovijad peavad minema lähirongiga. Seda teadet kuuleme päeva jooksul veel, kus me ka ei liiguks, nii et paari tunni pärast kuuleme ka, mis asjast sai. Nii et Šveitsi ühissõidukisüsteemi operatiivteadete süsteem kah ära näidatud.

Trammist väljume peatus enne hotelli, sest seal on pood, kus ma põhiliselt käisin. (Nagu selgus palju hiljem, elas poest üle tänava, kvartali sügavuses, 50 m kaugusel omal ajal Schrödinger, võib-olla ka tema kass või siis mitte.) Marki Coop. Teine lemmikpood oli (kui tulin linna poolt, nt kevade poole Zürichi murde kursuselt) suur Coop jaama juures jões, ning kaubamajataolise hoonena sai käidud Löwenplatzi Migroses (mille fassaadil toretses maailma lippude igavene väljapanek, N. Liidu lipp nende seas) ja Bellevue mingis väikekaubamajas. Nagu muiste ETKVLi poed, oli Coopi kaup vähe parem kui Migroses. Jõe äärest oli vaja kaup kohale käristada lihasjõul (kõrguste vahe oli oma 40 m ja miskipärast peaaegu kunagi ei sõitnud ma seda trammiga – allapoole minnes kindlasti mitte, sest jala sai kiiremini, nt jaama tavaliselt 6–8 minutiga ja ükskord suisa 4 minutiga, olles trepil jooksmisega väga-väga ettevaatlik). Mehhiko korterinaabrile sünnipäevaks ostetud kast Coca-Colat oli pärit just samast jõepealsest Coopist (sest Migros müüs ainult Pepsit).

Muistne kodupood on kõvasti laienenud. Tollast lemmikšokolaadi enam ei ole, lemmikkrõpse on, aga kole suures pakis, mida ei ole kuhugi panna. Veiniriiul on, koos siltidega, leian sealt muistse lemmiku Aigle’i veini ja ühe Zürichi kantoni veini, aga mitte Vully veini. Seega on kõik minu ostud kaks veini. Järgmine klient on tudengineiu, kes ostab kaks õuna (kummalgi vöötkoodiga silt küljes). Kell on kümme hommikul.

Poe ja korteri vahel oli vanasti mitu raamatuantikvariaati, millel oli komme jätta nädalavahetuseks kõnniteele kast „Gratis”. Ühest on pärit muljetavaldav raamat „Swahili für die Reise”, mis osales tudengiühingust jutustanud filmi käsikirja kirjutamisel (film paraku tegemiseni ei jõudnud, sest kellelgi ei olnud endal ega võimalust laenata videokaamerat). Vahepeal on nn Leen Kullmanni tänav (kus hiinakas oli muistse töökaaslase kaitsmise järgne pidu ning mille hinnad olid huvitaval kombel täpselt samade numbritega kui hiinakas ühel teisel maal ühes teises, aga neli korda lahjemas vääringus). Selle järel väike tänavajupp, kus minu ajal ei olnud tänava poole midagi (linnapoolse maja uksekellade juures oli küll silt, et maja sees kuskil (korteris) on üks kolmest Zürichi vene õigeusu kirikust – Jumalaema Kaitsmise e Pokrovski kirik) ja talve 2 + 4 + 2 lumepäeval olid hanged, aga kus nüüd on neljakümne meetri peal neli söögikohta.

Hotellist üle tänava psühhiaatriakliinikus on täna trummipäev.

Asjad kokku (nüüd enam me mõlemad lifti ei mahu, lähen alla jala), trammiga jaama, kotid kappi. Aega kaheteistkümneni (mil plaan näeb ette minna rahvusmuuseumi) on nagu muda, mis on kavas sisustada linna vaatamisega, st sõites ringi trammiga. Nõndap kõnnime esialgu pisut peenel äritänaval Bahnhofstrassel (endine linnamüüri vallikraav, mis seletab, miks algab vasakul suht äkki vanalinn). Selle lõpus on järve ääres Bürkliplatz, mille äärest läheb mõistliku aja pärast liinilaev otse rahvusmuuseumi juurde.

Järves laevad, pardid, suplevad mustvaresed.

Laev on hästi madal, et mahuks madalate sildade alt läbi. Teekonnal on kaks vahepeatust, mida kuulutab naisjunga, nii et mets ja maa väriseb. Lõpp-peatuses tahan seda püüda videole, aga ta ilmselt näeb, et ma filmin, ja teatab peatuse peaaegu normaalse helivaljusega.

Rahvusmuuseum, mis Zürich Cardi kehtivusajal tasuta. Kotid (sh käekott) kästakse panna kappi. Minu fotokotti mitte, aga panen vabatahtlikult, pillates muide PL-CIR-filtri maha, mis muide jääb täitsa terveks, kuigi mul lõid muide põlved vedelaks.

Endine Šveitsi rahvusmuuseum (Schweizerisches Landesmuseum) kannab nüüd pärast mõne muuseumi ühinemist nime umbes nagu Zürichi Šveitsi Muuseum (Landesmuseum Zürich). Ümberehitamine käib, osa ekspositsiooni on kinni, osasse ei jaksa minna.

Ajaloo väljapanekus nimetatakse CH põliselanikeks kelte ja kõiki hiljem saabunud rahvaid sisserändajateks. Uuema aja sisserändajaist saab teada, et Tina Turner on nüüd Šveitsi kodanik ja elab Küsnachtis*, mis on Zürichi eeslinn muuseumist 8 km kaugusel – ega me lehti ei lugenud, nii ka ei teadnud, et alles väga hiljuti olid Zürichi järve ääres olnud ta pulmad ja kogu järv oli pandud kinni. [Selle uudise allikas ei olnud teadnud, et Tina Turneri maja ongi järve ääres.]

* Selle loo kirjutamise ajal oli algul Google Mapsi link otse majale. Aga samas noh, eraelu puutumatus. Võite guugeldada kümme sekundit ja leida konkreetse maja ka ise. Siis vähemalt olete selle leidnud ise ja mina teid kaasa aidanud ei ole (nagu mitukümmend aastat tagasi kasutati potentsiaalselt solvavate netiütluste peitmiseks primitiivset krüptimisviisi ROT13, mille avamine oli kerge, aga mis veeretas vastutuse kirjutajalt lugejale: ise avasid, järelikult tahtsid teada, järelikult oled solvumises ka ise süüdi).

Muuseumis on kõik lahtine kraam ringi seatud, kirikusuurusest kesksaalist on tehtud Šveitsi müütide saal. Akendel on paksud varjekiled, õues oleks nagu äike või päikesevarjutus.

Siis jaama alt Migrosest mineraalvesi. Veine ei ole, millega seoses meenub, et voh, vein oligi peale Coca-Cola see teine asi, mida seal ei müüdud. Vanasti oli kogu ZH kandis ainult kolm tillukest toidupoodi, mis olid pühapäeviti lahti (+ jaamatunneli toiduautomaadid), aga võib-olla on nüüd olukord leevenenud.

Võileib ZH jaamapingil kemmergute vastas. Kemmergutega on mõistlik korraldus, et kabiinid on uniseks, aga samas on pissuaaridele eraldi välississekäik, kohe koridori otsas, mis tähendab, et üsna mitu naisolevust sammub sealt peaaegu sisse, aga peatub siis kõheldes. Pärast veel jäätis. On väga palav, isegi varblastel on.

Pikk viietunnine rongisõit tagasi, millest veedame pool tundi BS jaamas. Olin tagasisõitu plaanides imestanud, et eks see kahtlane ole, et BS-st sõidavad Prantsuse rongid jaama Prantsuse osast (Bâle SNCF), mis on muu jaama (Basel SBB) osa, aga eraldi perroon. Selgub, et ZH poolt tulles peatub rong algul Basel SBB-s, laseb väljujad maha, minibaarikäru pannakse ka maha, CH vedur haagitakse küljest, käivad isegi koristajad, siis pannakse uksed kinni ja nihutatakse rong kaksssada meetrit edasi Bâle SNCF-i, kus haagitakse külge teine vedur ja tulevad peale uued reisijad. (Veduri vahetamises ma väga kindel ei ole, aga seisvast rongist käis läbi veduri haakimise jõnkse.) Maad mööda minnes on vahel riigipiir ja tollikontroll. (Tegelt hästi läks, sest BS jaam ehitati veel linnamüüri ajal ja Elsassi raudtee läks läbi raudteevärava, mis avati ainult rongi läbisõidu ajaks ja pidi olema eriti suletud sõja, ülestõusu või katkuohu korral.)

GPSi kätte ei saa, kirjutan piltide pärastiseks lokaliseerimiseks üles jaamanimesid ja kellaaegu. Prantsusmaa jaamades on sildid ainult raudteega rööbiti, kohe raudtee kõrval ja väga väikesed; kesse neid mööda tuiskavast rongist näeb!

Tänane läbisõit: CH-s rongiga 88,5 km, trammiga 6,0 km, bussiga 8,2 km, laevaga 2,2 km. Jala 4,8 km. CH-st tagasi rongiga 368 km.

Kogu reis kokku: rongiga 1411 km (sellest CH-s 622 km), trammiga 21 km, bussiga 84 km, laevaga 22 km, jala 45 km. Fotosid 2213 võtet, heliülesvõtteid 39’ 12”.