P, 2285. päev: vaikne pühapäev

Ka täna lõõskab päike. Eilse küpsemise tulemusel oleme täna vagusi toas.

Padjaraamatus on vahepealne huvitavus otsa saanud ja see (raamatu on kirjutanud arhitekt) on naasnud unnumunnuteemade juurde. Imelikuvõitu poliitilist laengut õhkub asjaolust, et see raamat on ainus koht, kus a) olen Läänes ilmunud kõigi aegade kirjavaras näinud väljendit „sõjalis-tööstuskompleks” ja b) olen seda üldse näinud pärast 1980. aastate keskpaika ning c) seda on selles 300 lk raamatus keskmiselt iga 10 lk tagant.

Alustan uuelaadse päikesefiltri ehitamist, leides peagi, et ega kahepoolset teipi enam ei ole.

Õues kohtuvad Šp ja Št uue naabriga. Naaber istub maha ja tahab lakkuda Šp nägu. Šp omakorda üritab lakkuda uue naabri omanikku. Keerukad suhted.

Padjaraamatust saab teada, et esimene tehiskaaslane Sputnik oli survestatud, et avakosmoses selle raadiolambid ei lõhkeks – sest N. Liidu elektroonikatööstuse tekitatud „vaakumis” oli rõhku kõvasti rohkem kui orbiidil. Seevastu oli USA kosmosetehnika algusest saadik transistoride peal ja elektroonikat survestada vaja ei olnud. (Kuigi ühe korra tekitas kaaluta olekus uude kohta hõljunud joodisetilk paksu pahandust.) Sputniku piiksumisse oli kodeeritud ka see, kuidas see rõhku peab. Dornbergeri mälestustes mainitud asjaolu, et suurraketi A4 esimesel edukal katsel saadud kergendus, et rakett 80 km kõrguses ei lõhkenud, võib viidata samuti, et raadiolambid jäid terveks.

* * *

Reedel saksa keele tunni vaheajal tabas mind kempsus suur äratundmine. Nimelt oli pissuaari kohal seina peal väikesed pudemed, nagu oleks keegi ajanud habet ja pildunud sodi seina peale. Umbes taolised jubinad – mis väga kindlasti ei olnud vanillitükikesed nagu tänapäeval – olid 1988. aastal Läti Valgas ostetud kooperatiivijäätise sees (60 kop). Mispeale kandus mõte teemale „kooperatiivid” ja siis sellele, et vene ajal oli Tallinnas ainult üks eraettevõte – ORWO slaidifilmide ilmutus Pärnu maanteel Tõnismäe tehnikumi taga keldris (sama maja maapealses osas elasid kaks koolivenda, kellest üks oli üksvahe malevanõukogu esimees ja praegu on raadiotegelane ning teine luges igal aktusel suure kaasaelamisega mõne järjekordse luuletuse punalipust). Et kuidas eraettevõtlust mittesallival ajal sai tegutseda eraettevõte, st mis oli selle raison d’être.

Ja, teate, välja mõtlesin.

Eks ka vanasti käisid inimesed mõnikord välismaal, kus tegid pilte ja näitasid neid pärast tuttavatele. Ja ikka värvipilte. Tehniliselt oli lihtsaim viis teha värvipilte slaidile ja lasta see siis ilmutuses ilmutada. Kaubandusvõrgus oli ainus slaidifilm, mille kvaliteet oli rahuldav, toodetud Ida-Saksa tehases ORWO. (See oli defitsiit, aga nii haruldase asja kui välismaa reisi jaoks ikka hangiti. Vähe rohkem oli saada vene värvislaidi, aga selle kvaliteet ei olnud rahuldav.) Seega kõik pildistasid välisreisil ORWO slaide, mida siis ilmutati ühes kohas.