Kahe rongi vahel on aega 13 minutit, millest piisab, et kõndida mägiraudtee jaama, vahepeal seista kahe inimese pikkune piletisaba ja osta piletid.
Pilatuse otsa viib Pilatusbahn, mis on nn hammaslattraudtee (Zahnradbahn, rack railway; ärge uskuge „Tehnikasõnaraamatut”, mis luuletab vasteks „teatud köisraudtee” – köit ei pruugi olla üldse), täpsemalt Locheri süsteemi hammaslattraudtee, kus rööbaste vahel on selgapidi koos kaks lapiti hammaslatti ning rongi all nende kummalgi küljel äärikuga hammasrattad: hammaslattide alused äärikud hoiavad rongi rööbastel ka järsul kaldel, kus muidu kargaks hammasratas hammaslatilt minema). Suurim kalle on 48% ehk 25,6° (samas kupees istuvad väga laheda jutukõlaga šveitsi vanamehed, kes ka ei tea, mida tähendab kalle protsentides). Et asi oleks selgem, on iga lõigu kalle märgitud raudtee kõrvale postidele. Rööpmelaius on 800 mm, maas (mitte ballastil, vaid klambritega kohe kalju küljes) olevat sajandivanused algsed rööpad (pärast remonti pöörati tagurpidi, käivad veel sajandi).
Pilatusbahni rongid on ühe vaguniga, istume rongi alumises otsas, kust on parim võimalik vaade alla orgu (noh, koos alumise juhiruumi sisemusega). Aken on lahti ning poolel teel saab telefon GPS-signaali kätte, nii et enamik fotosid saab pärast asukoha automaatselt (vähemalt raudtee pikisuunas; põiksuunas on signaal kohati peegeldunud nõlvadelt). Sõidu mõnel kilomeetril näeb, kuidas lehtmets muutub segametsaks, siis okasmetsaks (kuusikuks) ja siis puudeta tundraks.
Esimese rongi peale pingutamine tasub igati ära. Rahvast on võrdlemisi vähe (st rongis on vabu kohti ja üles läheb vist ainult üks rong). On noori matkajaid, matkavarustuses sõdureid ning pensionäre kiivrite ja köitega. Matkajad lähevad vahepeatuses maha. Oodatakse teist, laskuvat rongi ja saab näha Pilatusbahni märkimisväärseid pöörmeid (kus pöörang on jupp raudteed, mis pöörleb ümber pikitelje: ühel pool kaardub raudtee paremale ja teisel pool vasakule).
 |
| Pilatusbahn, Ämsigen |
Mäe otsas on nähtavus napivõitu, Titlis (27 km) hästi ei paista ja ei paista ka Gr-Mythen (33 km), rääkimata Jungfrau massiivist u 50 km kaugusel. Põhiline vaateplatvorm on saanud toeka klaasserva ja, nagu näib, ka lisakorruse, kus alguses võib vaadet imetleda tuuleta ja klaasseina tagant. Muiste oli serv vaba ja selle peal sai istuda (ka jalad väljapoole – võimalik vaba langemine ei ole lõuna poole eriti suur, alla kümne meetri).
Takkajärele võin kahetseda, et ei võtnud kaasa dosimeetrit, nagu algul plaan oli, et näha, kui palju on mäe otsas looduslik foon suurem kui all orus (õhk hõredam, kosmiline kiirgus lähemal). Või baromeetrit. Pilatus ei ole nii kõrge (raudteejaam 2073 m, Oberhaupti tipu ilmajaam 2106 m – reisilennukites on lennukõrgusel kuni 2400 m kõrgusele vastav õhurõhk), et tekiks hapnikuvaegus (üle 3000 m), aga äkiline ülesminek (rongiga 40 minutit) võib tagada, et organism kohe ei aklimatiseeru (hapniku osarõhk on u 80% sellest, mis merepinna kõrgusel, aga kopsudesse jõuab ainult pool) ja füüsiline pingutus on raskem kui all.
 |
| Pilatus |
Allasõit on loogika vastaselt aeglasem kui ülessõit. All jaamas näeme hirmsaid rahvamasse (bussid, laev). Wikipedia kirjutab, et Pilatusbahn suudab mäe otsa tirida ainult 340 inimest tunnis. Laeva andmeplaat kirjutab, et laev võtab peale 700 reisijat (kuigi ei käi iga tund). Bussid ja rongid ka. Nii et tipphooajal on garanteeritud mitmetunnine saba.
Vahepaluke: Hiina turistid
Tundmatu turundusgeenius on viimase paarikümne aastaga kohale meelitanud Hiina turistid. Tänu läänemaailma soovile toota odavalt on kakskümmend aastat kantud Hiinasse väga palju raha, hiinlased reisivad nüüd mööda maailma ringi ja toovad seda raha tagasi. Ja hiinlasi, nagu teadis juba RL, on kõige rohkem („...ja meid, eestlasi, natuke vähem,” jätkus tema kuulus sentents). Selleks ei ole tarvis olnud teha muud, kui lisada Pilatuse logole ja vaateplatvormi põrandale lohe. Kus on lohe, sinna tuleb ka Hiina turist – lihtne! Seda saaks edukalt rakendada ka näiteks Saaremaa turundamisel, kui soomlaste huvi on hakanud põlvkonnavahetuse tõttu lahtuma. Koht lohe mõtteliseks paigutamiseks on? – On. (Tänu Lennart Mere raamatutele on see koht Kaali.) – Hiina keele õpetus kohalikus koolis on? – On. – Hiinlased pika bussisõiduga harjunud? – On. Nii et arendajad ja turundajad, miljard turisti ootab!!
Pärast 50-minutist ootamist laev tagasi Luzerni. See 50 minutit oli jäetud puhvriks, kui esimese rongi peale ei oleks jõudnud; varuvariandina saanuks Luzerni tagasi muidugi ka rongiga, aga noh vaated, vaated.
Laev on tagasisõidul Luzerni poole täitsa tühi (ülakorrusel on nii umbes viis inimest + kaks teenindajat + kapten, allkorruselt paistab kokku umbes kümme). Sõidame nimelt ülakorrusel I klassis, sest on ju imelik, et sõida mägede vahel, aga laevalaele ülespoole vaatama ei pääse.
Luzernis asjad kapist ja Zürichi rongile; peaaegu unustan osta piletid.
LU ja ZH vahel on teatavasti asula nimega Zug, kust käivad läbi nii ZHst lõuna ehk Gotthardi poole minevad kaugrongid kui ka ZH–LU rongid, kus 1435 vajus tollasest kolmest* tänavast üks koos majadega järve ning millest muiste teadustati rongis sulnilt meine Damen und Herren, der Zug fährt Zug ein. Mul on kaasas helisalvesti, olen märkinud Zugi jõudmise aja ning täheldan, kui vara öeldakse peatust ette (2 minutit), ning hoian siis salvestinupul sõrme peal. Aga võta näpust: nüüd öeldakse ainult tõsine nächste Station: Zug.
* Zähringeni vürstid asutasid XII saj mitu samalaadse kavatisega linna, kus tüüpiliselt oli linnamüüri sees kolm rööbiti tänavat (sh Murten ja Bern), turuplatsi asemel oli üks tänav laiem, aga samas asutati Zug alles XIII saj algul.
Zürichisse saabumine meenutab kõvasti esimest Zürichisse saabumist. Esimeseks jaama turistiinfost Zürich Card 24 (saba on üle veerand tunni). Siis trammipeatusse ja trammiga mäe otsa.
Esimese asjana teen omaaegsest kodutänavast mõne ülesvõtte, ning siis hotelli, mille ainus valikukriteerium oli jah see, et omaaegne kodumaja oli sellest viis maja edasi. Kui booking.com arvustust küsib, siis ütlen, et ei soovita. LU hotell oli selle kõrval täitsa kompu ja FR hotell kah OK. Toavõtme peab andma hotellist lahkumisel vastuvõttu, mida soodustab ka umbes veerandkilone metallkänkar võtme küljes. (Kas olen siin rääkinud, kuidas mu alma mater’is käis loengus tsingist rääkimas tsingitööstur, kaasas raske tsinkmuna, mida me pidime käes kaaluma ja massi koos nimega kirjutama paberile, ning kõige õigemini arvanule lubas ta nahkkindad ning ma kirjutasin pulli mõttes ka sajandikgrammid ning järgmine tudeng vaatas seda paberilt nähes imestades mu poole selja taha, aga mu hinnang oli muidugi täitsa viltu ja nahkkindad sai üks neiu, kellel oli nii väike käsi, et töösturi pakutud kindad olid liiga suured ja ta pidi saatma väiksemad postiga? No nüüd siis olen!)
Hotelli lift on üldiselt sihuke, et kaks inimest mahuvad küll sisse, aga ilma kottideta ja viimane peab väljuma tagurpidi ning mitte samast seinast, kus allkorrusel oli uks. Mis tähendab ka, et lifti neljast seinast kaks on avatud ja sõitja vaadaku ise, et vastu seina ei puutu. Silt hoiatab, et liftil olevat mingid andurid, aga mu insenerisilm ei märka midagi rohkemat kui seesama silt ja mustkollane hoiatusteip liftipiitadel. Isegi vanas „Galactica”-s läksid vähemalt uksepiidal tuled põlema, et siis ei saanud sealt inimene nagu läbi.
Silt hotellitoas manitseb külalisi olema hotellis sama keskkonnahoidlik nagu kodus – ärge jätke telekat ootele, ärge jätke laadureid pistikupesadesse, ärge kütke tuba soojemaks kui kodus, ärge peske rohkem kui kodus. Toa ja vannitoa põrand on algselt olnud samal kõrgusel ja lävepakuta, aga vannitoa plaatimisel on selle põrand saanud toapõrandast 2 cm kõrgemaks.
Nagu tänapäeval ikka, algab pärast hotellituppa saabumist roomamine mööda mööblitaguseid ja seinaääri, otsides vabu pistikupesi, kuhu pista laadima telefonid (mul 2, emal 1), varuaku (mul 1), AA-akude laadur (emal 1), 40D akude laadur (mul 1) ja S95 akude laadur (mul 1). Mõlema fotoka akude korraga laadimist piirab, et olin ettenägematus säästutuhinas kaasa võtnud kahe laaduri peale ainult ühe toitejuhtme (lühema). Leian toast ja vannitoast kokku umbes kaheksa vaba pistikupesa (need on ennenägematul kombel kolmikutena) ja need on õnneks sihukesed, kuhu läheb sisse ka normaalne pistik (kuskil eelmises hotellis oli kaks eritüübilist pesa koos).
Hotellist ZH palavusse naasmisel juhtub kogu reisil ainus kord, kui oleme graafikust maas, tervelt 8 minutit.
Kunagise kodumaja poole astudes tunnen kõrvaltänavast ära maja, kus elanud umbkeelse 97-aastase* tädi juurde soovis kolida korterikaaslane Abdul, sest seal olnud üür väiksem, ja kutsus mind kaasa tõlgiks, aga tädi kinnitas Abduli nähes, et ta „ei saa aru”, ning ka mina laitsin mõtte maha, et mida umbkeelne Abdul teeb, kui ükshommik on tädi surnud, mis 97 a vanuses on vägagi tõenäone, kuidas ta mõtleb suhelda omakste ja ametivõimudega? Abdul ainult naeris.
* Võib-olla oli ta vanus 96, ei mäleta, vaatan tolleaegsest kirjavarast järele. Igatahes ainult mõni aasta puudus sajast.
Maja on lagunenud. All korrusel oli mingi tudengiabi kontor, kus eestoas töötas Zürichi stipendiaate hooldanud tädi Elisabeth Schn. ja tagatoas istus raudukse taga kontori teine töötaja Miličev, kelle ülesanne oli pidada sõjaväekohuslike tudengite registrit (mis arhiiv kaheldavasti paiknes meie köögirõdu all) ja kanda hoolt, et keegi teenistusest ega kordusõppustest kõrvale ei jääks. Aga postkasti peal on nimed ning ei Schn.-i ega Miličevi seal enam ei ole. Praegu on häbenemata, lausa akna peale kirjutatud, et kontor vahendab tudengitele majutust (vanasti oli selleks rohkem nagu ainult sees seina peal tahvel). Maja postkastil on samuti nimed ning oletatavasti elab mu toas nüüd lätlane. Šveitsi mõttes kolmandal korrusel elas muiste majaomanikust vanamees koos koera Cindyga; postkasti nimesiltide järgi enam mitte.
Muistset igahommikust ülikooliteed imiteerides jala mäkke lähimasse trammipeatusse. Räägin pärimusloo, kuidas tramm vabajooksuga mäest alla sõitis (kõigepealt aga vaadake kaarti).
Suurenda
See 1960. või 1970. aastatel juhtunud lugu on jõudnud kirjasõnasse õpikus „Zürityytsch” (esmatrükk 1977). Juhtunud, et depoost (nähtavasti Ircheli depoost Winterthurerstrasse ja Irchelstrasse nurgal, sobivasti mäe otsas) varastas purjus seltskond öösel trammi ja sõitis sellega linna poole. Esimene kilomeeter (Winterthurstrasse) kena keik, aga siis tuli kõvasti kaldu Universitätsstrasse kilomeetrine sirge. Seltskond polevat teadnud, kuidas trammi pidurdada, niisiis hakkas tramm koguma hirmsat kiirust ning nõnda jõudis kätte väike kurv Sonneggstrasse nurgal, kus Universitätsstrasse muutub Rämistrasseks. Kurv ei ole eriti suur (mingi 30° ainult), nõndaviisi ei paiskunud tramm ümber, vaid sõitis sada meetrit rööbaste kõrval mööda asfalti suhtelises sirgjoones edasi, üle Tannenstrasse ristmiku ja selle trammitee, ning sai pidama alles ETH peahoone sammastes sealt vähe edasi. Trammivargad ei mõistnud sõidu lõpus juhiruumist pageda ning nõnda üks neist kokkupõrkes ka hukkus.
Märgitagu, et olen ka näinud, kuidas Universitätsstrasse sirgest sõitsid õhtul vabajooksuga alla tulukestega rulluisutajad (oli kunagi selline harrastus), neljakesi, üksteise järel, üksteisest kinni hoides, huilates.
Paar nädalat mu ZH-elu lõpus elas endises mehhiklase toas ameerklane Jim (kes on kogu tollasest CH-õpinguseltskonnast ainus, kellega praegu veel kontaktis olen; Jim on praegast keemiaprofessor). Jim läks kohe ZH-sse saabumise päeva õhtul ümbruskonda jalutama, aga eksis ära. Kui ta mitme tunni pärast tagasi jõudis, kurtis ta: tänavad on risti-rästi ja kõik tänavanimed kõlavad ühtmoodi – muudkui -strasse ja -strasse!
Kõnnime trammipeatusest mööda Universitätsstrasset alla ja ETH hoone juures selgub, et see on lahti. Kõnnime peahoonest läbi, mida saadavad meenutused kursusest „Mõlema maailmasõja ajalugu”, mis toimus ebainimlikul kellaajal 8.00 ja mille kõik ülejäänud kuulajad olid sõjaväelased. Üritan meenutada, kus oli kassa, kust stippi maksti (sularahas, millega sõitsin esimese asjana kohe trammiga pangakontorisse ja panin arvele).
 |
| Zürich, Polyterrasse 2.3.1996 |
 |
| Zürich, Polyterrasse, 22.7.2013 |
Linna pool on Polyterrasse, kust teen paar linnavaadet (mida enam suurt ei ole, puud on kasvanud ette) ja kus kohtame esimest igavest tudengit, kes on läinud kuuma päikese käes hulluks (CHs on õppeaastas kolm semestrit, juuli keskel on just alanud suvesemester, õppehoonete ümbrus on tudengeid paksult täis).
Alla linna aparaadiga Polybahn. See on köisraudtee (Standseilbahn, funiculaire) ehk selline mägiraudtee, kus keritakse edasi-tagasi pikka trossi, mille kummaski otsas on rööbastel vagun. Poolel teel mööduvad vagunid üksteisest. Polybahni möödumisteel on Abti pöörangud, kus kummalgi vagunil on kohtamise väliskülje pool ratastel rööbastel hoidev äärik (mis tavalisel raudteel on ratastel seespool) mõlemal pool rööbast ja teisel poolel on rattad üldse äärikuta ning nõnda ei ole pöörangul liikuvaid osi üldse vaja.
Linnas on kavas umbes kilomeetrine jalutuskäik mööda jõekallast (vasakut, mis sel kellaajal on varjus ja vaated avanevad alla päikest (ehk siis ei ole vastuvalgust, nagu on sellel tuntud pildil, mis pannud maailma fotograafid peaaegu minestama). Marsruut on Central (seal kaks vaadet samadest kohtadest kui muiste), paremkaldal järgmise sillani (Mühlensteg), sealt keskelt vaated, edasi Limmati varjulisel läänekaldal. Rudolf-Brün-Brückelt vaated ülesvoolu (vanu vaateid on kahest kohast, mille täpselt üles leian), siis Schipfe ja selles värskendus restoranis Schipfe 16 (kus mina näen linnamelu ja ema näeb väga pakse kelnereid). Siis Lindenhof, vanalinna vanima osa pisitänavate sasipuntrast läbi Peetri kirikuni (see oli muiste remondis, kaheksameetrised kellasihverplaadid olid joonistatud tellingukatetele; ma ei olnud seal sees käinudki). Tagasi õuepalavusse, uuesti läbi pisitänavate (ei leia Thermengasset, aga see-eest näib olevat kõikjal pesupoode ning kunstigaleriisid, ühe akna peal on lausa koerakunst). Siis edasi käik piki jõeäärt (Wühre) järgmise sillani (sekka vahepeal Grossmünsteri ja gildimajade vaateid), siis Fraumünster (kus sees enam pildistada ei tohi, aga kus on alati paksult ameeriklasi). Selle ristikäigust leian üles nn „klorofüll-lapsed”, millest ometi kord pilt (olen blogi pildid mitu korda läbi otsinud, aga ei leidnud, et oleksin selle üles riputanud [hilisem lisandus: leitud!]).
 |
| Pese selga hoolega, muidu tuleb |
,+Kain+ja+Abel.jpg) |
| Guido mõõk, 21.10.1995. Pühendet kõigile, kellele on õpetanud füüsikat Guido V., sest füüsika on kõige alus |
Hotellist õhtupoole jala 9. trammi peatusse ETH ette. Näitan aknast ülikooli ja selle kunagist saksa keele maja (kus tutvusin asjaolusid rohkem teadmata kahe teise saksa klassikalise huumoripalaga, „Im Spielzeugladen” ja „Marzipankartoffeln”), samuti kunstihoonet. Bellevuest jala (ootamatult paljude inimeste vahel sagides) Stadelhofeni jaama, mille maa-aluses osas võtsin nüüdisarhitektuuri jäävustamise nimel kunagi koguni kümmekond pilti, aga mis jäävad nüüd uuesti jäädvustamata. Stadelhofeni all oli pisike pood, kus müüdi mingit saksa musta leiba. Muiste oli kogu Zürichi kandis ainult kolm toidupoodi pühapäeviti lahti: pearaudteejaamas, Stadelhofeni jaamas ja lennujaamas, kõik tillukesed. Peale selle oli pearaudteejaama all tunnelis mitu tavaliste toiduainete müügiautomaati.
Stadelhofenist mõneminutine maa-alune rongisõit pearaudteejaama. Uurimistöö oli enne reisi põhjalik, aga jäi tähele panemata, et Stadelhofenist tuleb raudtee Zürich HB ühte serva ja Uetlibergi raudtee läheb teiselt poolt, vahepeal on kakssada meetrit jaama-alust ostulinnakut (mis on muistsete aegadega võrreldes paisunud palju kordi).
Ühel siinmaisel kunstnikul on kunstiprojekt, kuhu saab saata üheksal teemal postkaarte kogu maailmast. Teemad on muidugi sihukesed, et tee või tina või otsi tikutulega. Jaamatunneli ühest raamatupoest ma ühe teemakohase postkaardi ka leian, aga kassasabas seistes meenub, et müntidest ei jätkuks ja rahakotis on ainus rahatäht 100-frangine, ent rahaümbrikus peaks olema veel mõni 20-frangine. Seega kougin taskust mõne päevaga põhjalikult räbaldunud ümbriku ja õngitsen sealt raha. Müüjad vaatavad hinge kinni pidades ja ettevaatusega (näe, hull tulnud poodi vms).
Õhtusöögi söömakoht on Viini kogemust arvestades kinni pandud. Kohaks on restoran Uetlibergi otsas, kuhu viib Uetlibergbahn, Euroopas järskuselt teine laiarööpmeline adhesioonraudtee (st raudtee, kus rong ronib mäkke hammaslatte või trosse kasutamata; suurim kalle 7,9% ehk 4,5° – tsaariaegsetel Eesti laiarööpmelistel raudteedel olnud suurim kalle 0,4...0,5% ehk 0,2...0,3°, muidu tavalistel raudteedel normaalselt kuni 3% ja Lissaboni trammil kuni 13,5%). Uetlibergi ülemine jaam on küll remondis, aga Zürichi ühissõidukite leht lubas, et „juuli keskel” saab valmis. No selgus (ainsa paha üllatusena kogu reisil), et jaam on remondis ikka veel ja jala tuleb ronida mäkke palju rohkem kui muidu (aga, nagu näen pärast Google Earthi profiililt, ka muidu tuleb ronida ligi sada meetrit).
Uetlibergi otsas seisab rauast torn, mis on, nagu mainitud värsketes reisimuljetes, palju toekam kui nt Viidumäe torn ega kõigu. Vanasti seisis torn metsa sees, aga nüüd on tornikartlike inimeste heaks mäelaelt mets maha võetud (tornitrepp on kohati väga lage, mis paistab eriti allatulekul, aga õnneks on inimese peopesad tehtud nõnda, et higistena hoiavad raudkäsipuust paremini).
 |
| Aknast lehvitab Tina Turner |
Restoranis (kus on rahvast palju, aga mitte liiga palju) ütleme, et laud kinni pandud. Küsitakse, kas õues kõlbab. Kõlbab; kõrvallaudades eriti ei suitsetata ja tuul on meie laua poolt. Söök on OK, teenindus kiiduväärt, veinimenüü väidab veinikeldris olevat toodangut kogu viimasest poolsajandist ning mõne veini hind on koguni neljakohaline. Aga palava päeva tõttu rahuldume hoopis mineraalveega.
Löön kemmergu uksega kulmu katki. Rong läheb iga poole tunni tagant; jõuame alla jälle arvatust kiiremini (nagu üleeile Gruyères’is) ja ootame pingil, nähes esimest korda ka Šveitsi sääski (oleks pidanud kaasas olema ka nahkhiireandur). Tagasi linna, kus pulbitseb pearaudteejaama öine melu.
Seejärel, vähe aega pärast hotelli jõudmist, algab äike.
Tänane läbisõit: rongiga 139,3 km (sh mägiraudteedega – Pilatusbahn üles ja alla, Polybahn alla – 8,7 km), laevaga 20,2 km, trammiga 3,1 km. Jala 12,4 km.
No comments:
Post a Comment