P, 2302. päev: La Rive Gauche

Pariisis. Minek I klassis, odavam kui tagasitulek II klassis.

Esimene vaatamisväärsus on St-Germain-des-Prés, mis on kohe metroopeatuse kõrval (ja veel rohkem „kõrval” kui Kölni toomkirik on Kölni pearaudteejaama kõrval). Raamatu järgi Pariisi vanim kirik, mida tahmakihi paksuse ja välisseinte viltususe järgi on ka väga näha. (Kiriku nimipühak püha Germanus oli juhtumisi sama Pariisi piiskop Germanus (u 496–576), kes selles esimesena tegutses.)

Selgitavaid kirju ei ole, ainsad kirjad üldse on propaganda, kus Jean-Paul II jagab õpetussõnu lihaliku armastuse teemal (millest paavstil on kahtlemata kõigutamatu autoriteet) ning midagi on öelnud ka John F. Kennedy (aga nähtavasti mitte seda, et kui ta kolm päeva seksida ei saa, hakkab tal pea valutama, nagu ta teatas Briti peaministrile). Nõnda saame alles õhtul teada, et kirikusse on maetud René Descartes, ja alles järgmine päev, et ka hunnik merovingide kuningaid ehk Prantsusmaa kuningakoja esiisasid.

Siis ringsõidubuss, mille piletihind on taas tõusnud. Juht teatab, et tal „ei ole peenraha”, laiutab pisut käsi ja saab sedasi 3 € jootraha. Mõelge, kui palju inimesi talt päevas läbi käib! Usutavasti tahavad paljud materiaalselt vähekindlustatud Pariisi bussijuhid tööle just sellesse firmasse nagu muiste Eestis politseikadetid liikluspolitseinikuks.

Hôtel de Cluny. Vasakul on torn, mille otsast tegi oma kataloogi (1771) jaoks vaatlused maja tollane elanik, astronoom Charles Messier

Seejärel keskaja muuseum, kus kästakse fotokott panna kotihoidu, enne üle küsides, ega seal ole „väärtesemeid, näiteks objektiive”. Asjatundlik kotihoidja! Ei ole, aga pärast meenub, et kotis on pisike tasku umbes viie mälukaardiga. See on siiski hiljem täitsa alles.

Muuseum on põnev ning esindab seda muuseumitüüpi, kuhu on kokku kantud ka suuremaid hooneosi (nt mingi portaal, hauaplaate, Notre-Dame’i fassaadikujude Prantsuse revolutsiooni aegu maha raiutud ja alles 1977 leitud pead). Väga palju plastikat, pildistada tohib.

Mitme kunstiliselt vähenõudliku kujutise juures pomisen „MOBA”. No ei ole võimalik, et ka vanasti oli kõik kunst ainult tipptasemel; ka muiste pidi olema rohkesti halba kunsti, ka sellist, mis küündis halvast kunstist kõrgemale halvaks kunstiks.

Muuseumi põhieksponaat, kuus gobelääni „Daam ükssarvega” on ennistamisel.

Põhjalik tuulamine muuseumipoes (2 raamatut, ehe, pilt). Kemps on täitsa OK, peale selle, et ukse liigutamiseks on vaja toorest jõudu.

Jalutuskäik väidetava papagoipargi äärest mööda, saksa raamatu soovitatud kondiitri Christian Constant’i teetuppa (37 rue d’Assas), mida eile hulk aega otsisin (sattudes alguses tema samuti kondiitrist ja tippkokast nimekaimu hoopis mujal asuva ühe restorani peale) ja mille majanumbrit Maverick ei tundnud (teetuba ei tunne üldse ka tripadvisor.com). Rue d’Assas’l on elanud ja tegutsenud August Strindberg, Joe Dessin ja Léon Foucault, jutustab prantsuse Wikipédia, ning seal avastati Branly efekt (oluline episood raadio esiajaloos), nagu jutustab IEEE pandud silt majaseinal. Inglise Wikipedia mainib, nagu oleks tänavale nime andnud Louis d’Assas’ ainus saavutus jõuda karjuda pimedas enda rinnal vaenlase tääke tundes hädakarjeks nõnda pikk tekst kui „A moi, Auvergne; voici l’ennemi!”, millest võib järeldada, et muiste olid inglise sõdurid õige uimase taibuga, aga prantsuse lehel on juttu pikemalt, koguni noorusest ja lapsepõlvest nagu kangelasele kohane.

Teetoas on võrratud koogid ja mul vaade vaiksele pühapäevasele tänavaelule. Meie söömise ajal käib salatit ja saia ostmas  mitu vana värvikat kundet. Harimise mõttes soovitan eriti käia tutvumas neil, kelle arvates teevad parimaid kooke kohvik Tallinn, Olümpia ja Werner.

Jalutuskäik tagasi St-Germain-des-Prés’ni, uus bussisõit. Mul on omad kõrvaklapid, selguse mõttes pärast punn ainult ühes kõrvas. Fotokas on üle ääre, pildistan vaateid. Pariislaste loomulikus keskkonnas jäädvustamise projekt jätkub järgmisel korral, mul ei olnud sobivat objektiivi kaasas.

Lõpetuseks Rodini muuseum. Mul oli arusaam, et „Mõtleja” (ehk Pikri omaaegse seletuse järgi „alasti mees, kes mõtleb, kuhu ta riided unustas”) on mitu korda pisem. Kujude anatoomia tekitab arutelu. Rahvast kui murdu, suur aed, aga kemmerg rohkem tüüpi „kus s**a ära määrib”. Ennustan, et muuseumipoes müüakse ka mõne tuntud kuju pildiga vannilinu (nagu toimub Beani esimeses filmis; vrd ka Towelie); nii ka on.

Raudteejaamas vokk ja vein (mingi eriti jube valge lake) + mineraalvesi. Pärast rongis uni; muidu olnuks ka raamatulugemine, aga ma ei saa ilma kõiki asju välja võtmata või raamatute vahele pakitud pilti muljumata kotist raamatuid kätte.

Nädalavahetusel tegin kokku ainult tagasihoidlikud 120 pilti, mida Lr nõustub töötlema koguni ühekorraga, vahepeal kinni jooksmata. Ööl vastu laupäeva, kui filmi vaatasime, lasin teha ka varukoopia, mis muidu kestab ligi tunni ja mis eeldab, et Lr peab enne töötama normaalselt, st seda ei saa tegema panna pärast tavalist kasutamist (sest enamasti jookseb Lr kinni) ja spetsiaalselt varukoopia tegemiseks arvutiaega kasutada ka muidu ei ole.