22.9.12

L, 2029. päev: photokina 2012 ja muu Köln

Jala jaama, mööda sõidab kolm bussi, sh kell 5.33 kohe siis, kui olen majaesisest peatusest üle tänava.

Ikka rohkem prantslased kui prantslased ise!

Nähtavasti langeb agregaadi avamine kuninglike pulmade aega ja eks näis, kes avama tuleb.

Leheputkast mitu lennundusajakirja, mis saavad läbi enne Koblenzit, kus hakkab peale tulema uni, mida ei peleta ka läbikommenteeritav magistritöö. See saab valmis mõni minut enne Kölni.

Aja säästmiseks lähen messikeskusse jala, mis on pisut kaugemal, kui mäletasin. Mitte et jalutuskäik olnuks liiga pikk, just paras, aga aega läheb 10 min asemel 20. Pärast messil pean täitma külastajate küsitluse, kus variant, et kõndisin messikeskuse ukse ette jala, puudub.

Näen sildilt, et kõrghoones kohe Hohenzollenbrücke Deutzi-poolse otsa juures on Euroopa Lennundusohutusamet, millest teadsin, et see on Kölnis, aga ei osanud arvata, et nõnda kesklinnas.

Kõnnin photokinal tunduvalt vähem kui eelmine kord, kui läbisin põhjalikult kõik hallid. Täna käin ainult hallis, kus on mind huvitav teema (järeltöötlus), mõtlen hulk aega, kas Spyderi kaks väikest voldikut ongi kõik, mille pärast Kölni sõitsin, aga siis leian lõpuks üles ka teise asja, mida tahtsin näha: fotonäitused. Leica hallis on Leicadega pildistatud loomingu näitus, sh mitme ajaloolise pressifotograafi ajaloolisi pilte koos saamis- ja avaldamislugudega (nt see ja see). Hallis 5.1 on suur jaapanlaste näitus „Ikiru – Post-Tsunami”, samuti mingi pildiklaasimisfirma reklaamnäitus (sh Stephan Zirwesi mitu pilti ja jõedeltade aerofotode pildid), mitu loodusfotode näitust ja siinkandi Arumägedes lõõtsaga suurformaatkaameraga tegutseva maastikufotograafi näitus (koos piirkonna looduspargi reklaamvoldikutega) – mitmel pildil on tuttavaid kohti (nt äratundmine, et seda puuriita nägin umbes 2007).

Veel uudistan raamimisfilma Whitewall stendil nende eri pildisorte, kujutades ette, kuidas peaks välja nägema ikka veel hankimata seinakaunistus elutoas.

Ära poole ühest (2010: kolmest)

Tunne, nagu oleksin säärast olukorda kunagi ammu unes näinud: et aiman, et minu kohalolek oleks nagu soodsam kui minna kohtuma vana sõbraga, mistõttu ei lähe ja satun pooleteisttunnisele linnaekskursioonile. Linnakeskursioonibussis on hoponhopoff- ja tavalised piletid. Võtame tavalised. Bussijuht küsib, mis keelt kuulata tahate, ja ainus maailmakeel, mida külaline mõistab, juhtub olema vene. Ilmselt samasse kategooriasse liigitavad bussijuht ja konduktor ka mind, sest kui E ja külaline bussi katusele ronivad, ei häbene bussijuht ja tema abiline meid tagaselja kommenteerida sõnadega „unglaublich viele Russen!”.

Ütlen kohe ära, et see jube firma on Kölner CityTour (valged bussid), et te lugejad teaksite hoiduda.

Esimesed viis minutit ei ole viga midagi, aga siis tuleb konduktor, et teeme katuse lahti. Osa rahvast protestib, et külm hakkab, aga bussi tagaosas on lõbus seltskond, kellel sedavõrd palju külmarohtu sees, et nende hääl jääb peale, ning edasi saab bussist ratastel hundilaut. Olen murelik, sest külm + bussisõit võivad tekitada ühese füsioloogilise reaktsiooni, mille tõttu tuleks bussisõit enne pooltteist tundi katkestada, ning hajutan muremõtteid sellega, et klõpsin bussiaknast hoolikalt linna (taskufotokaga). Sõit viib Kölni ulatuslikust vanalinnast väljagi, kuni ühel ristmikul käib äkki müraki! ja buss jääb rohelisega paigale. Pakun, et nüüd sõitis keegi sisse ja bussijuht läks asja raspiraitama. Mõne minuti pärast sõit jätkub, aga šokolaadimuuseumi juures juht teatabki, et buss tegi avarii ja peab jääma politseid ootama, poole tunni pärast tuleb teine buss, sõitke sellega edasi. (Kummaline, eks ju, et alles kaks kilomeetrit hiljem ootab; pakun, et äkki lahkus buss – kes avarii kindlasti põhjustas – avariikohalt, aga kannatanu teatas põgeneva bussi numbri politseisse, politsei teatas bussifirmasse, bussifirma helistas bussijuhile ja bussijuht otsustas siis lõpuks politseid siiski oodata, enne kui algab tagaajamine ja politsei rahvast täis bussil kummid läbi laseb.) Mõtlen, kuidas ilmselt täis bussile tahab teine bussitäis peale trügida, ja kuidas peab selgitama, miks me oma tavaliste piletitega justkui oleme sõidu katkestanud. Aega nii palju ka ei ole, et jõuaks käia šokolaadimuuseumis, mistõttu pakun, et lähme jala jaama poole.

Nõnda siis jäi vana sõbraga üldse kohtumata.

Eile õhtul oli Kölni kaasa tulnud külaline avaldanud soovi, et äkki E jääks koju ja ta tuleks kaasa minuga, mis plaani lahendas asjaolu, et juba ostetud piletid olid konkreetsetele rongidele. Külalise valvamine messi rahvamassis olnuks hulk vaeva juures ning aeglustanud ka hommikust jaama marssimist ning üleüldse suurendanud niigi väsitava päeva väsitavust.

Lõunalauas leian, et ega 15.18 rongi laupäeval üldse käigi, läheb 16.18, mis peaks olema üks otserongidest, millele kehtiks sooduspilet, aga meil on tavalised. Mis teha. Pärast tabloolt perrooni kontrollides näen, et ega ikka ei ole, laupäeviti 16.18 otserongi ei käi, mistõttu tuleb ikkagi sõita kahe ümberistumisega.

Teine rong hilineb teise ümberistuse jaama 5 min, rongide vahe sõiduplaani järgi on 6 minutit ja joosta oleks vaja 300 meetrit. Maha me jääme ning oodata on vaja 61 minutit järgmist.

Jaama ees on kohutavad politseijõud (kohati kiivrite ja soomusvestidega), eemalt paistab vilkureid. Pärast jääb rahulikumaks, kuigi täna politseinikud putkast jooke ja kommi ostmas ei käi nagu eile.

Matt on õues veel alles, aga jälle on liiga pime, et seda ära tuua.

No comments: