Töörühma viimane koosolek. Mu kommentaar tekitab pooletunnise elava arutelu, seega olen andnud väärilise panuse. Pärast pakutakse šampust ja kommi ning seinale lastakse mõtteteri, mis projektijuhi kahekordsel kinnitusel olla nopitud koosolekutel öeldust, aga kuivõrd üks on „oleme kuristiku äärel ja tuleb teha suur samm edasi”, mis Hruštšovi-anekdooti kuulsin juba vanaemalt, siis mõistsin, et ega ikka ei ole. Hoopis lahedam olnuks näha pikkadel koosolekutundidel loodud joonistuste galeriid, mis patust päris puhas ei olnud vist keegi peale koosolekuid juhatanud projektijuhi ja protokollija.
Tõlkes on physically handicapped pandud „
Õhtul poest tulles näen bussiaknast sama anomaalse värvusega varest kui eile, mis tähendab, et ta elab kuskil töömaja lähedal. Nagu teada juba „Kosmosemuttide” koomiksist, on varesed väga ühte nägu (etoloogide sõnul eristavat silmatorkamatu mustriga liigikaaslased üksteist rohkem käitumise ja hääle järgi), nii et erandid jäävad hästi silma. Aastaid elas sealkandis näiteks tumm vares, kes kraaksumise asemel plõksus – see muide ei takistanud tal aastaid teiste varestega koos elamast, nõnda palju siis ebatolerantsete väitest, nagu looduses puudega isend ellu ei jääks.
No comments:
Post a Comment