P, 2030. päev: do not lean to the imperial

Ühe külalise liikumisraskuste tõttu toimub liikumine Välgulinnas enneolematul meetodil – muudmoodi kui jala (1,9 km). Olin järele uurinud, mis buss jaamast keskväljakule sõidab, ja isegi leidnud ühistranspordi veebilehe, aga see oli suuresti kasutu, sest kuigi seal oli leht „Kuidas käituda peatuses ja bussis?”, ei olnud kuskil mainitud, kas piletit müüb ka bussijuht. Loetletud olid kõik suitsu- ja leheputkad, kus pileteid müüakse (nagu Prantsusmaal kombeks, ei müü sugugi mitte kõik), aga sellele, et võib-olla müüb ka bussijuht, viitas ainult vihje, et pange bussi oodates täpne raha valmis. Lehelt „Bussivõrgu tutvustus” lootsin, mõistagi, leida bussivõrgu plaani, aga tutkit, seal oligi tutvustus, pikk jutt. Algeline värk.

Kohapeal selgub, et jaamaesise kuumaastikuks muutnud kaevetööd on laiali löönud ka jaamaesise bussipeatuse, mis on nüüd 200 m raadiuses umbes üheksas kohas.

Nii et sõidame kesklinna hoopis taksoga! Juht lahke, sõit kiire ja hind ainult 8.50 (nelja inimese bussipilet muidu 4 × 1,25 = 5).

Katedraal, kus pildistan mõningaid vanimaid vitraaže ja taban juhuslikult tähendusrikka pildi, kuidas kohtuvad lõppenud riituselt lahkuva kooripoisi ja mööduva skaudi pilk; panen selle allkirjaks „Eri viisid veeta pühapäeva”.

Pärast väljumist näeme, et minirongi hooaeg on läbi, ja pisut kurvastame, et pühapäeva tõttu on kõik muud kohad ka kinni ja kas tegime sellise reisi tõesti ainult ühe kiriku pärast. Käin vaatamas, kas bussipeatusest kohe katedraali kõrval läheb busse jaama. Läheb, aega veerand tundi. Umbes minut enne liinibussi tuleb aga ringsõidubuss, mistaolist näeme Välgulinnas esimest korda. Lähme peale, saame minirongist palju pikema tiiru, kus näidatakse linna teise nurga alt.

Tutvustusest nähtub, miks me ringsõidubussi varem Välgulinnas näinud ei ole: sõidab muidugist üksainus buss, mis paaris nädalal sõidab hommikuti Välgulinnas ja pärastlõunati René Artois’ sünnilinnas; paaritutel nädalatel vastupidi.

Pärast ringi on järgmise jaamabussini veel 40 minutit aega. Ootame samas bussipeatuses katedraali kõrval, aga mul on kaasas õnnelik kooslus: binokkel ja teleobjektiiv. Keskajal ei olnud silmatervishoid üldiselt kiita (suits, hämarus, korrektiivvahendeid netu), pikksilmi ka ei olnud, niisiis rõõmustasid kõrgel friisidel taimeornamendi sees äkki olevad pisikujud mitte kotkasilmseid linnakodanikke, vaid eelkõige ehitustöölisi („Kas sa seal teisel pool neid naljakaid kujusid nägid? Mine vaata, telling on alles seal juures!”) või olidki ette nähtud järelpõlvedele, sest kes nii kõrgele ikka ronis, enne kui oli vaja midagi ümber ehitada. Või ei olnudki, mida tõendab sajandite nõgi vihmavee eest kõrvale jäänud kohtades.

 

Taimornament, taimornament, aga äkki pidu ja pillerkaar torupilli saatel

 

Paremalt: narr, teine narr, lõbutsev emand ja muretsev isand, kes peab kõige selle eest maksma

 

Murelik öökull ja palju veidrat tegevust tema ümber

Küllap on pisikujudes tänapäevaks mõistmatu sümboolika, nagu öökulli ründab ühelt poolt tuvi, aga teiselt poolt sikutavad mingi teine lind ja lohe, keda kiusab augulist hiigelpaprikat käes hoidev püksata tantsiv mees (see ikka on mingi hiiglaslik piprakaun või piklik kõrvits, mitte nagu sarja „Isa Ted” osas The Passion of St Tibulus: „That wasn’t a banana, Dougal.”). Tantsijate, loomadega, pidutsejate ja sõjameestega kohad paistavad kogu katedraali ümbermõõdust ainult mõnekümne meetri peal; nimetet friis läheb ümber kogu kiriku. Pean teinekordki täpsemalt uurima.

Siis pildistame iseendid ja tuleb ka liinibuss, mis näitab ära ka vanalinna mõne eriti kitsa tänava. Üldiselt on bussijuht elava loomuga, akendest tuleb GPS-signaal läbi (kaugrongides muide ei tule) ja püsti püsimine on tükk tegemist.

Pärast õhtul vaatan pilte läbi ja märkan, et vastu jaamahoonet kusev isand on kaks kaadrit varem jäänud pildile ka nägupidi. Seega pidi ta fotokat nägema ja sellest hoolimata hakkama jaamaesisel platsil kusema. Üks külaline arvab, et isand märgistas oma territooriumi, millest arvan edasi, et tähistas, et see on ikkagi Prantsusmaa, sest kes muidu saksapärasest jaamahoonest oskaks seda arvata.