N, 2020. päev: vidinad

Eks ma ole väikest viisi vidinahuviline ning mu tippkolmik on kahtlemata IR-termomeeter, mida kasutan asendamatu köögitarbena (kust muidu teab, kui kuum on kastrulis mittekeev vesi, pistan käe sisse või?!), dosimeeter, mille näite võin suure rahuloluga näidata igaühele, kes pelgab selge ilmaga kagust paistvaid tuumajaama gradiiridest kerkivaid aurupilvi (siinne looduslik foon on alla maailma keskmise), ja nahkhiireandur, mida peale ettenähtud otstarbe kasutan ka õhtusel koerajalutusel taskulambina (pealegi on hea jalutama minnes kuulata, kas maja taga ööpimeduses lennuliiklus käib – kui käib, on sealses vaikuses liiklus tihedam kui maja ees tänaval ja jõeorus).

Üleeile – just järgmisel päeval pärast seda, kui nahkhiired läksid talveunele – hankisin telefoni rakenduse SpectralPro Analyzer (näitab reaalajas helispektrit, tasulises versioonis võttesagedusega kuni 48 kHz), millega on näiteks selgunud, et taskutelefoni mikri sagedusvahemik on kuni umbes 22 kHz, elumaja lift tekitab teatud korrustel põnevaid kriginaid ja rasvatihase kutsehüüu piiks on u 4 kHz. Nahkhiirehäälitsuste sagedusvahemiku alumine ots on inimkõrvaga kuuldav, seega peaks midagi jääma ka telefonis nähtavale spektrile – kui nad muidugi juba ei oleks läinud talveunele.

See ässitas taas üles huvi ultrahelisalvesti vastu, kus teatavasti on põhiliseks probleemiks mikrofon, sest kõik tavalised mikrofonid on ehitatud inimkõrva kuuldevahemiku jaoks ja nende sagedusvahemiku ülemine ots on reeglina alla 25 kHz; ultrahelimikrofonid on muidugi ka olemas, aga maksavad umbes seda nägu, nagu oleksid kullast. Väikene internetiotsing aga leidis teabekillu, et ühel Panasonicu odaval mikrofonikapslil (hind umbes poolteist dollarit) minevat sagedusvahemik kogemata 60 kHz-ni ja sellest saavat kergesti ultrahelimikrofoni, kui kapslile joota külge juhtmed ja pistik. Siis torka 192 kHz võttesagedusega helisalvestisse ja küll sa siis näed!

Hiirelaulud, aknataguste nakhiirte liikide määramine (Avisofti analüüsirakendus SASlab Lite leiab salvestisest määramisparameetrid automaatselt jpt) ja mis kõik veel, mõtlesin.

Aga siis täna jätkasin uuringuid, kuidas on lood taolise helisalvestiga. Leidsin, et kuigi paremad WAV-(PCM) helisalvestid suudavad võttesagedust 96 kHz (millega saab jäädvustada helisageduse kuni ligi 48 kHz – Jaama tänava elektroonikakaubamajas ainsa müügiloleva taolise salvesti kasutusjuhendi järgi on võttesagedusel 96 kHz analoogsisendist salvestamisel suurim jäädvustatav sagedus tõesti 45 kHz –, mis on juba üsna tugevasti ultraheli), on 192 kHz võttesagedus olemas ainult professionaalsel paiksel salvestustehnikal. (NB! Jutt ei ole mp3 salvestuskvaliteedist 192 kbit/s, vaid 24-bitisest WAV-ist. Tihendamata WAV-i on kergem analüüsida ja töödelda kui tihendatud mp3-e.)

Seega on huvi taas hulka nõrgem kui enne, kuigi jah üle CD-kvaliteediga helipiltide ülesvõtmine oleks taas huvitav – tudengiajal oli mul lindistav pleier ja vähe hiljem ka juhtmega stereomikrofon. Pleier käis muidugi kassetiga ja pisut ebaühtlane mootoriurin jäi maki sisemikriga lindistades alati peale. Välise mikriga sai teada ka igasugu tarkusi, näiteks et kui mikker on püsti keset lauda, peab laua ääres istujatele meenutama, et nad ei taoks jalaga vastu lauajalga.

Nahkhiireplõginate välimääraja on mobiilirakenduses BatLib, mis esitab hääli just sellistena, nagu need kostavad heterodüünanduris.

* * *

Saabuvad vahepal juba libaühinguks arvatud seltsi liikmekaardid ja nännkustukad. Oodake vaid, kui kord saame ka liikmefliisid! ☺