L, 1395. päev: photokina

Ärkan suure varuga kell neli ja muidugi ei saa aru, miks nii vara. Kell 5.45 hakkan astuma, kell 5.50 olen maja ees, pärast veerandtunnist marssimist saan bussi peale. Seega olen jaamas arvatust pisut varem. Putkast ajakiri Profifoto.

Rong on üsna tühi, minu vagun on alguses ka pime ja külm. Raudteelane uurib taskulambi valgel vaguni elektrikilpi, lülitab sealt midagi ja tuled ning küte ärkavad ellu. Käib siis hoiatamas, et kellel on külm, mingu muusse vagunisse, ja iga kell võib juhtuda, et vagun mattub jälle pimedusse ja külma. Ei mattu.

Ajakiri saab läbi esimese tunniga; ülejäänud aja loen maastikufoto raamatut. Väärt raamat. Aknast hakkab paistma varahommikuses udus fotogeenne maastik, aga pildistamiseks tuleks olla mujal kui rongis. Pärast, jõe ääres istun kivimüüri pool; pealegi olen seljaga sõidusuunas.

Poolel teel vahetab rong suunda ja seega istun näoga sõidusuunas ning näen möödalipsavaid mägesid Reini idakaldal.

Maastikufoto raamatu on kirjutanud abielupaarist fotograafid, kes teinud 30 aastat maastikufoto koolitusi. Palju põnevaid nippe, aga päris kõike ei saa ka uskuda, näiteks nende soovitust mitte kasutada UV-filtrit, sest see ei päästa objektiivi fataalse kahjustuse eest (pillamine); tõsi, aga kaitseb mittefataalse kahjustuse eest, nt kui korki ei ole ees ja õlalt libiseva statiivi käepide tabab otse korgita objektiivi keskele, nagu mul juhtus juulis 2008. Kvaliteedilanguse vältimiseks peab UV-filter olema sama kvaliteediga kui objektiiviklaas ise (st klaas + vääristus); taolisi tootab nt Hoya. Siin on umbes sama filosoofia kui heliseadme ja kõlari kvaliteedil.

Meeldis autorite suhtumine, et kui tavaliselt keskenduvad fotoõpikud emmale-kummale, kas Canonile või Nikonile, siis nendel on asi lihtne: mees pildistab Canoniga ja naine Nikoniga, nii et raamat jutustab mõlemast ja mõlemat süsteemi tunnevad nad peensusteni. Möönavad, et muud süsteemid on ka võimalikud, aga neil kahel hiiglasel on süsteem suurim (ja ega noh elukutselised piltnikud muid kasuta ka). Täheldada võib, et kogu selles peatükis hiiglaste järjestus vaheldub: kord on „Canon ja Nikon”, järgmine kord on „Nikon ja Canon” jne. Eri süsteemid pidada tagama ka kodurahu: et Canon ja Nikon omavahel ei ühildu [ka mitte adapteritega, sest objektiivide kinnitused erinevad ja Nikonil on teravustamismootor senini keres, Canonil alates 1987 objektiivis], on alati selge, kelle objektiiv või kaamera on mis.

Muidugi valik „Kumb?” võib olla algul juhuslik, aga pärast selle leidmist naljalt enam ei vaheta; seda enam kummastas hiljutine Prantsuse loodusfotoajakiri Image & Nature, kus oli võrreldud sarnaseid Canoni ja Nikoni €€€€-hinnaskaalas objektiive, ja proovitud leida, kumb on parem. So what? Kas tõesti lootis ajakiri, et keegi ühe objektiivi pärast kogu süsteemi vahetaks? Ei usu. (Ise olen olnud Canoni leeris 19 aastat, sellest analoogkaameraga aastani 2005. Valiku määras sobival hetkel olnud sooduspakkumine ja asjaolu, et Canoni nimi oli tuttavam, sest #### [kustutatud turvapõhjustel]; digikaamerale üle minnes lootsin naiivselt, et mingeid vanu pulki saab kasutada uuel. No saab, aga mitte just eriti.)

Mul on pilet uhkelt otse Kölni messikeskuse treppi; see on pearaudteejaamast umbes kilomeeter, üle silla järgmine peatus. Perroonil on kiri, et kõik sealt väljuvad rongid peatuvad messikeskuse ees.

Messikeskuse ees (täpsemalt selle lõunasissepääsu ees) on laulupidu, sest nähtavasti on kõik lähikonna harrastuspiltnikud (v.a Prantsusmaa omad, sest oktoobris on Pariisis oma, Prantsuse fotomess) leidnud, et sobivaim aeg messile saabuda on laupäeval kohe avamise ajaks kell kümme null null. Mul piletit ette ostetud ei ole; piletimüügilette on väga palju, seal saba ei ole, aga ummik on see-eest pääsuväravate juures. Seda, et just on tegu harrastuspiltnikega, näeb inimeste kaelas rippuvatest fotokatest, mis valdavalt on väikesed harrastaja-dSLR-d. Ei tea, kas ma olen tõesti juba nii vana kala, aga ma ei tunne küll vajadust pildistada iga stendi ja letti.

Canonil on strateegiliselt ülisoodne asend: kohe esimesest hallisissekäigust paistab meetrine punane tulikiri Canon ja seega suundub enamik sisenejaid sinna. See tähendab tihedat inimmüüri stendi kaamerate (EOS, PowerShot, IXUS) ja objektiivide osas. Isegi ei näe, mis on lettidel turvatrosside otsas käppida. Objektiiviosakonnas näen ära tootmises olevate EF-objektiivide täieliku valiku (klaaskapis). Rida on pikk ja mu fotokola hulgas on neist täpselt üks.

Teine hiiglane Nikon on kuskil järgmises hallis, samuti poole halli suuruse stendiga; mis sest, et jagab kollaseid paberkotte pealdisega I Am Nikon, aga stendini minekuks tuleb ikkagi läbida Canoni stend või mööduda sellest või vähemalt selle sildist.

photokina eesmärk on pigem lasta inimestel vaadata ja võib-olla ka käppida; otseselt müügiga tegelevad väga vähesed stendid. Korraldajale mõnusam ka: ei pea kohale vedama kaupa ja kartma koguneva raha pärast.

Nähtavasti oli ainsas hallis (3.1), mis mul kogemata vahele jäi, nn Canoni halli (3.2) keldris, erakordne väljapanek veealusest pildistamisest. Nojah, juhtub. See eksitus selgus alles õhtul feisspukki lugedes, kui astronoomist feisspukisõber soovitas minna tervitama Meadet, aga ma Meadet üldse ei mäleta (Celestroni küll). Praegu meenutan, et ka Tokinat ei näinud, kuigi Sigma ja Tamron olid.

Muidu on ikka topoloogiaprobleem, kuidas vähima jalavaevaga näha enim. Ses suhtes on messikülastus kindlasti ekstreemsport: läbi jalutada palju kilomeetreid (tänavu on väljapanekute pindala 20 hektarit) siseruumis rahvamassis ja olla jalul mitmeid tunde järjest. Leian, et praeguse jopega saab siseruumis olla viis tundi küll, ilma et hakkaks liiga palav. Jope vasaku hõlma all on suur võrktasku, kuhu mahub A4 otseti nagu lipsti; väga mugav, ei pea kataloogi- ja prospektipatakat käes tassima. Kui tasku hakkab liiga allapoole kaaluma, tühjendan tasku seljakotti (kandemahu huvides on kaasas tavaline, mitte fotoseljakott).

Kahe natuke alatu üllatusena leian, et esiteks on mu muidu suurepärane fotoseljakott, mille ainus puudus on statiivipesa puudumine, äsja uuenenud ja selle saanud! Ja teiseks on mu lemmikobjektiiv (Sigma 150 mm f/2,8 APO Macro DG EX HSM), mille ainus puudus on pildistabilisaatori puudumine, teinud läbi samalaadse muutuse! Viimane on nii uus, et näidatakse alles klaasi tagant, kui muidu saab Sigma stendil objektiive käppida ja koguni oma kaamerakere küljes proovida. Ka seal seisab ees inimmüür, kuigi pisut hõredam kui Canoni stendil.

Meeletu pindalaga stendid on näiteks Sonyl ja Samsungil, kes nähtavasti on erilises sõiduvees just täna, kui messi külastavad tavahuvilised. Mitmel on stendil pilkupüüdvaid kujunduselemente, nagu Zeissil läbikäidav hiidobjektiiv, Sonyl Metsiku Lääne dioraam, mitmel tehnika proovimiseks eredasti valgustatud lilleseaded ja natüürmordid, saab teha endast „Matrixi” stiilis õhus hõljumise filmi; paljudel on loosis auto, mitmel taidleb värvilise suitsu sees glamuurimodell, esinevad tantsijad, lektorid ja muud tsirkusetegijad, rääkimata osavsuistest müügiinimestest, keda on peaaegu igal stendil, suurematel isegi mitu; ühes koridoris lendab kaugjuhitav reklaamitsepeliin. Muidu on palju firmasid, kellest ma mitte kunagi kuulnud ei ole, nt valgusti- ja statiivihalli terve tagumise osa täidavad Hiina firmad. Teiste vahele on peitnud end ka igat messi väisavad õnneotsijad, nagu grafoloogiateenuste osutajad ja õnnetoovate kristallide müüjad.

Fotomessi suur nael on teadagi fotonäitused, mida on mitmeid ja millest mõni on ka hingele (nt National Geographicu egiidi all valminud Dolomiitide näitus, Saksa loodusfotovõistluse Glanzlichter näitus, millest võtan koguni voldiku, ja Sony fotovõistluse viimatised võitjad). Eriti rõõmustan Stephan Zirwesi näituse „DNA” üle, millest olin suvel lugenud ega teadnud, et see pannakse üles ka photokinal.



Fotolegendide näitus: kuulsad fotod ja nende tegijad

Pärast nelja tundi teen lõunapausi, siis veel tund viimast kolamist ja kella kolmest väljun linna peale. Rong läheb tagasi kell 18.18 ja kavatsen olla jaamas kell kuus, seega on aega kolm tundi.


Messikeskuse ja südalinna vahel on Hohenzollernbrücke sild, mille lõunaküljelt peaks olema uhke vaade. Jalutuskäik sinnani on pikavõitu, aga vaade on seda väärt. Täheldan, et vene komme koormata sildu tabalukkudega on jõudnud viimastel aastatel ka Saksamaale (ükski täheldatud aastaarv ei ole eelmisest sajandist – asjast on tänavu tehtud Saksa põhjalikkusega 112-leheküljene uurimus [8 MB pdf], mis väidab kombe alguseks 2008). Usutavasti neelavad Reini kalad enamiku jõkke heidetud võtmetest alla ja surevad piinades, aga selle peale sillarisustajad ei mõtle.

Interaktiivne kunst

Edasi toomkiriku juurde, mis ehituskunsti templi juures on alati midagi uudistada.



Parajasti on käimas palverännak, mis läbib toomkiriku põiki, pideva vooluna S-portaalist kooriümbriskäigu kaudu N-portaalini, ja enamik toomkirikust on muidu huvilistele suletud. Kahtlen, kas seisma jäädes ja fotokaga ringi vehkides suudaksin jätta palveränduri mulje või kas suudaksin jääda tõsiseks, kui mind peaks kõnetama punases maani kleidis meesterahvas, nagu neid paistab taamal mitmeid. (Punane on vist sellepärast, et katedraali piiskop on tegelikult kardinal.) Seega olen pikalt kolmes võlvikus tornide all ja vahel, kaugemale ei pääse, ja ootan ringi vahtides, et juhtuks midagi põnevat. Juhtubki – viieks minutiks tuleb välja päike.

Siis vanalinna, seapildiga elektroonikapoodi, kus on kavas osta uus seebikas, kui see on alla teatud hinnapiiri. On. Teisiti kui T.-s, lastakse seljakotiga sisse. Rahvast tungleb kaubamajas tunduvalt rohkem kui T. omas.

XIX saj lõpus oli moes realism

Edasi on veel kaks tundi aega, kolan sügavamale vanalinna, lääne poole. Mõtlen, kas jõuan jalutada vanalinna servani (ei jõua). Teel peatun raamatupoes (sh pisike Loriot' humoreskide ja karikatuuride kogu) ning satun seejärel, juba üsna punnis seljakotiga, hoopis paremasse raamatupoodi, kus on vähemalt kaks korrust tihedalt täis riiuleid, raamatud riiulis serviti, mitte lapiti, teemaks kaunid kunstid. Sealt leian pärast pikka tuustimist animafilmide riiulist kaks Studio Ghibli teemalist raamatut ja Saksa animafilmide DVD. Sõbralikud müüjad (võimalik, et taoliste ostude tõttu).

Siis uudistan pisut üht romaani kirikut (St Aposteln; Kölnis pidada neid olema 12), ust ei leia, nurga taga kogunevad laupäevaõhtut veetma kohalikud joodikud, siis vaikselt jaama poole tagasi.

Tagasisõit on veel tühjemas rongis kui minek. Loen (Loriot' raamat ja alustan üht Ghibli stuudio raamatut). Rong saabub sünkroonis ühe viimase bussiga, tulen korterisse jala.

Väsitav, aga elamusrikas päev.