N, 1393. päev: sügis algab pauguga

Päästan eestikeelse maailma uue, seniolematu, kabinetivaikuses tekkinud termini eest ja õpetan, et toimetamisel ei ole vaja sisukorda parandada, õige sisukord tuleb pärast valmis dokumendis ühe nupuvajutusega ise.

Saabub keelekursuse hotellibroneering, nii et nähtavasti tuleb sinna ikka minna. Ostan kaks selle kandi maakaarti.

* * *

Õhtu on soe (19,9 °C, näitab kraadiklaas), nahkhiired pisut lendavad ja läbi pilvevina paistab täiskuu, aga äkki hakkab nurga tagant sähvima välke ning kõvasti müristama. Järgneb nii kohutav äike, et esimese asjana tõmban arvutit ja selle lisaseadmeid toitva pistiku seinast ning kustutan tuled. (Kuigi ma tegelikult ei tea, kas tulede kustutamisest on kasu, kui seda ei tee kilbist, mis jäi ähmiga tegemata. Mu isa ristiemal – kes oli mu lapsepõlves suviti meie pereliige – oli kindel arvamus, et äikese lähenedes peab esimese asjana kappi varjule panema suuremad raudesemed, näiteks mu vanaisa rätsepakäärid.)

See tähendab, et panen fotokat äikse pildistamise konfiguratsiooni kokku pimedas! Seda peaks eraldi harjutama ja üldse tuleks taolisteks ootamatusteks olla valmis – näiteks suurel akusahtlil võiksid olla kogu aeg sees laetud akud (praegu ei ole, aga õnneks mäletan, kus pikast nädalavahetusest saati on laetud akud) ning küljes statiiviadapter (praegu ka ei ole, aga õnneks tean, kus kumbki on, ning välkude valgel näeb ka adapteri põhja all olevaid märke, et teaks kinnitada õiget pidi).

Samuti peaks olema valmis kaabelpäästik, mis koosneb kahest juhtmega ühendatud osast. Sellel on voolulüliti ainult kaamera külge käival osal, kus on 3 V patarei, aga ka teises otsas on oma patarei (12 V), mis läheb paari aastaga tühjaks, kui juhe on teise osa küljes. Hiljuti ostsin sinna uue, aga tühjenemist liigselt ennetades olin ka juhtme välja võtnud. Nii ma siis praegu pimedas otsin käsikaudu, kus on kaamera külge käiva jublaka küljel 2 mm juhtmepesa.

Selle aja peale on fotokas statiivi peal valmis ja vihm hakkab kaugenema (tore, enam rõdule ei saja), nahkhiired tulevad uuesti plõgisema (andur on sisse jäänud) ning asun fotokat lülitama käsirežiimile. Vat jah, tuleb vaadata siiski tulevalgel, sest valikunupu asendist ei saa kombates aru ja režiimi ei näe ekraanidelt kah mitte.

Äike siiski jätkub, mürin kostab vahepeal pausideta, mõni välgatus lausa pimestab. Eksponomeetri välgurežiimi ma veel ei tunne, nii et välgatuse luksid jäävad seekord mõõtmata. Huvitav oleks.

Edasi algab siis pildistamine mu propageeritud nippide varal, et ava suhteliselt väike (f/8) ja aegvõttega katik lahti kuni efektse välguni. Tundlikkus on madalaim, ISO 100, mis tagab, et kui välku ei ole, siis on pilt ka pime, ehk võib säritada kui kaua tahes ülevalgustust kartmata (öövõtetel on see kerge tekkima, tean omast käest), kuni välk saab pildile. Allesjäänud piltidel on säriajad olnud 6 sekundist 4 minutini, mõni on pimedam kui teine, aga ülevalgustust ei ole (v.a täiesti valgeks põlenud välgunool muidugi).

Aga on ka kaks miinuspoolt.

Esiteks on sees pika säriaja müravähendus, mis kestab ligi 40 sekundit! Ei viitsi hakata menüüst otsima, kust see välja käib. [Nüüd on see pandud lühimenüüsse.] Õigupoolest tuleks pildistada kahe kaameraga vaheldumisi, et kui üks salvestab, siis teine pildistab – sest muidugi on uhkeimad välgud just siis, kui kaamera on pildi ära teinud ja parajasti mõtleb, enne kui lubab teha järgmise.

Teiseks on peale välgusiksakkide ka pilvetaguseid välke. Kui neid satub pildile mitu, võib juhtuda, et valgustatud pilve ees olnud muud pilveräbalad on liikunud ja jäävad pildile mitmekordsetena, mis kahandab pildi usaldusväärsust (nagu oleks mitmekordne säritus).

Muidu on mitu korda nii tugevaid välke, et silmanurgast märgates ja välgu poole silmi keerates näen õhus veel välgust jäänud plasma hetkelist helendust.

Mingi hetk hakkab tööle lennuväli ning üks äikese taustal tõusnud lennuk jääb ka pildi peale.

Siis Murphy seadus toimib ka välgupildistamisel – kui pöörata objektiiv ühte suunda, on parimad välgud ikka mujal. Hetkeks kaalun, kas peaks panema ette lainurga, aga samas oleks sellel võib-olla sisepeegeldusi.

Teravustamine on ka probleem, aga seda peaks kompenseerima suhteliselt väikese ava sügavusteravus.

Lõpuks selline pilt kah:

Kui äike on kaugnenud ja vaibumas, laadin pildid (45) kaardilt ära, jätan umbes 15 parimat alles, parandan neil valgetasakaalu, et välk oleks loomulikumat sinakat värvi. Pisut on vaja korrigeerida kromaatilist aberratsiooni ja mõnel pildil pisut pöörata silmapiiri. Valmis

Strikestar näitab, et siinne kohutav äike ei old veel midagi, õige madin oli siit sadakond kilomeetrit põhja pool.