R, 1387. päev: jalad me lahti saime siis maast

Äratushelin peab olema võimalikult jälk, et magaja hüppaks kohe helisejat vaigistama. See hüppamise ehk jaluletõusmise aspekt on tähtis – et helisev ese ei oleks käeulatuses –, sest siis on magaja toibumise hetkel püstiasendis* ja une jätkamiseks tuleks heita uuesti voodisse.**

* Muiste töötanud mitu Soomes õppinud eesti muusikatudengit kohalike koorijuhtidena. Ühel, kes juhatas üht meeskoori, juhtunud keeleerinevuste tõttu äpardus, et tahtud öelda, et laulame järgmise laulu püsti seistes, aga kasutas otsetõlget pystyasennossa, mis paraku ei tähenda soome keeles päris täpselt sama kui eesti keeles. Õige sõna on hoopis seisoen, aga kust tema pidi nii peent sõna teadma. Meeskoor olla mõtte peale, et laulu laulmise ajal tuleb olla pystyasennossa, müristanud naerda päris pikalt.

** John Guntheri raamat „Nüüdse Euroopa juhid” (e k 1939, orig Inside Europe, 1938) omistab selle elutarkuse Benito Mussolinile, kes olla noorena, ajakirjanikupõlves poetanud mõtte, et ärgates tõuseb ta kohe jalule, hoolimata sellest, kui ilus on pea tema padjal, mida Mussolini olla hiljem kõvasti tagasi ajanud.

Väga jälgid äratushelid selguvad ainult katsega. Arvasin kunagi näiteks, et Sõnajalad on repertuaar, mida ma uneski ei talu; aga selle leebe mulina tõttu ma ei ärganud, vaid nägin 50 minutit õudusunenägusid (tehniline lahendus: taimer ja makk); samamoodi mõjuta on siis ilmselt ka muud leebed ärkvelolekus talumatud mulinad. Edasi on mind raudkindlalt üles äratanud setu meeskoor, autentne Stuka-huile (1940. aasta salvestus), filmis South Park: Bigger, Longer and Uncut kõlanud laul Unclef*cker jt. Suvise fotoprojekti tarvis ajas üles lugu, mis mul sama teemaga seostub, nii et kohe selge, mispärast telefon muidu sügaval uneajal heliseb.

Täna selgus, et nii rõve, et äratab, on ka laul „Pilvede embuses”, kusjuures ma olen keskmisest eestlasest tunduvalt tolerantsem.

Muidu sihuke töötempo, et ei jõua õhtul poodigi. Saan õhtul korteris läbi romaani To Kill A Mockingbird. Suurepärane.