K, 1392. päev: mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob?

On aastaaja jaoks kohatult soe, peaaegu 20 kraadi.

Muidu jube töö. Kiire pikk toimetus, mis tuleks ühtlustada varasema tõlkega, aga välistõlkijal kas ei ole olnud varasemat tõlget käepärast või on ta üritanud tõlkida kõik sõnad ilusti ära, ka need, mille varasem tõlge – kasutusjuhend, mitte õigusakt – sisus midagi kaotamata, aga arusaadavuses palju võites oli vahele jätnud. Brr. Seal näiteks, kus vanas tõlkes seisis lakooniline viit „NB!”, ilutses uues tõlkes nüüd kas „Juhime teie tähelepanu, et...”, „Tuleks tähele panna, et...” või koguni stiilis „Ärge unustage märkimast asjaolu, et...”. Samuti oli seal kolm korda „tõlgitud” ladina lühend i.e. uudislühendiks „n.o”, mille peale sain kreepsu – mul oli koolis 7½ aastat Niinemäed ja viimatistes õpingutes sisaldus kuulus Katrin Kerni kursus, nii et arvan eesti kirjakeelest teadvat üht kui teist, ja tõlkeid toimetanud olen ka päris hulk aega, kuid selline lühend kukilt ei meenu. Ei tule isegi ette, mis sõnu võiks lühend „n.o” lühendada ehk mis on need enni ja ooga algavad kaks sõna, mis peaksid kokku moodustama ladina sõnapaari id est vaste?

Kuulda on, et tähtsa, aga üpriski pimeduses kobava õppejõu loengu eel rehabiliteerib õppur teadlase, kelle elutöö on muutnud nüüdisaegset arusaama maailmast, aga mille kohta õppejõud nädal aega tagasi – valdkonda üldse tundmata ja ajast vähemalt pool sajandit maha jäänuna – arvas, et see on võimatu. Mõistuse hääle suureks õnneks on teadlase suuroopuse üllitanud Harvard University Press ning aastakümneid väldanud uurimistöö on toimunud õppeasutustes nimedega Brandeis, Harvard, MIT ja Purdue, mis on maailma ülikoolide pingereas vähemalt pool tuhat kohta eespool kui see, mille nime me praegu ei maini.