Veidi enne jaama sajab tugevasti vihma. Usun ilmateadet, et vihm jääb kohe järele ja õhtuks läheb suisa selgeks.
Jaamas on kella veerand seitsmest kohal kolm piletimüüjat, aga selgub, et õnnis kuudiaeg (remondi ajal olid piletikassad jaama kesksaalis kuudi moodi konteineris) on läbi ning onkel näitab näpuga üles, et kas ma ei näe, et tema müüb ainult riigisiseseid pileteid. No taevas halasta, neid on olemas ainult kahes tariifis ja ei ole ka näha, et laupäeva varahommikul tema poole inimesi tungleks.
T. linnakeses on rongide vahel aega umbes 50 minutit. Ostan liidumaa päevapileti ja näen, et ees on rong samasse sihtkohta kui 7.59, aga väljub kell 7.16 ja peatub igas peatuses. Sõit on äge, raudtee käänleb piki Kylli udust orgu.
Istun vasakul, et näha üsna tee algul oleva Ramsteini linnuse varemeid. Ramstein oli populaarne linnusenimi; mitte segi ajada Ramsteini lennuväebaasiga, kus toimunud suurõnnetuse järgi võttis üks Saksamaa metallimeeste kollektiiv endale nimegi, ega ka mitte Donald Rumsfeldiga – ja see oli kohvrikaotamisega kuulsaks saanud kaitseminister Hanson, kes suutis need kaks nime siiski segi ajada. Juhtub, juhtub.Õhukuurordis nimega Gerolstein, kus ammutatakse Gerolsteini mineraalvett, vahetan rongi. bahn.de sõiduplaanis oli rongiliigi tähiseks mitte ootuspärane RB, vaid mingisugune VEB (Ida-Saksamaal tähedas VEB riiklikku ettevõtet, Volkseigener Betrieb). Selgub, et see siin on hoopis Vulkan-Eifel-Bahn. Et see ei ole Deutsche Bahn, siis ka Rheinland-Pfalzi päevapilet rongis ei kehti. Üliväga täiskustud jaamatunnelis on rongi pilt – rõõmustaval kombel on see nn Mulgi Ekspressi taoline kahe vaguniga rööbasbuss.
Kui välja arvata üks oma vanavanemate meelevallas olev teismeline, olen rongis noorim reisija. Ülejäänud on pensionärid, kes on veel vanemad kui see rong (VT98, 1953). Kisa on palju.
Tee on kitsas ja käänuline, paaris kohas kraabivad puuoksad rongi külgi. Ühe käänaku taga istub raudteel kollane kass, kes põõsastesse volksab. Istun vulkaanivaadete suhtes valel pool ja aknad lähevad peagi uduseks (nii et pilte ei ole). Rongikere kägiseb ja vedurijuht (õigemini oleks teda rööbasbussi puhul kohasem nimetada siiski rongijuhiks) meenutab kõhedal viisil piiluparti. Alloleval pildil on vasakul konduktor, kes rongis ringi käib ja pileteid müüb ning peatuste eel rongimürinast peatusenimesid üle karjub ning peatustes uksi lahti teeb ja kinni paneb.
Daunis kobin maha (pensionärid sõidavad edasi), rongijuht ja konduktor käivad värsket õhku hingamas.
Ronin Dauni vulkaanimuuseumini (kui ma juba seal olen, eks ole), aga see avatakse laupäeviti alles kell 11 ja selleni on üle tunni aega. Teen tiiru keset linna oleva künka otsas, kus kunagi oli linnus, aga pärast 19. sajandit enam ei ole, jäi vaid uuem kirik ja uuem mingi valitseja residents, kus nüüd on restoran. Siis jaama tagasi, et äkki on vahepeal avanenud jaamakemps. Ei ole. Jaamas on vanast kupeevagunist ehitatud baar, mis ei jää mingit pidi alla Eesti samalaadsetele baaridele, ei sisekujunduse ega muusikavaliku poolest – leti ees peatub silm kassetivirnal ja seal on esindatud õige kirju pilt 1980. aastate alguse ameerika löökmuusikat, kus ükski nimi ei ole tuttav, aga üleskammitud soenguid õhkub igast laulusõnast. Ja muidugi on baaris olemas kemps.
Kell 10.32 astun jalgratta-matkarajale. Saksamaal on olemas lähi- ja kaug-jalgrattateed, see siin on kaug- ehk matkatee. Silt lubas tee ääres palju pinke ja muid toredusi. Kõnnin alguses sellepärast, et asfalt on märg, aga kuivamas. Esimese kolme kilomeetri peal – mis pealegi tõuseb vaikselt mäkke (vanadel raudteetammidel on kalle kuni ±2%) – näen nelja puhkekohta. Ühes sumleb umbes 20–30 sellises vormis ratturit, et mõnele antakse tehnilist abi juba 2,5 km läbimise järel. Mina ja see seltskond möödume päeva jooksul teineteisest veel vähemalt neli korda – nemad sõidul ja mina siis, kui nemad järjekordses peatuskohas aega veedavad (ja jalgrattaid parandavad).
Olin kuni eile õhtuni marsruudi mitu korda Google Earthis ette mänginud ja meelde jätnud kohad, kust on tore vaade. Aga midagi – raudteetamm on enamasti võsa vahel ja nii jäävad maarid mul üldse nägemata.
Umbes veerand kaksteist olen raja kõrgeimas punktis, edasi hakkab tee langema. Panen uisud alla, topin fliisi ja kingad (mõningate raskustega) seljakotti ning astun rajale, mis on juba pooleldi kuiv.
Esimesel kilomeetril ei ole vaja hoogu anda üldse.
Ja edasi läheb samuti samas vaimus. Umbes viie kilomeetri pärast lendab mulle mingi putukas kurku, kelle ma alla neelan; järele jääb veider, aga mitte nii vastik maitse nagu võiks arvata. Peatun, joon vett, maitse täiesti ära ei lähe.
Teine peatus on kavas teha järgmise viie kilomeetri pärast. Kaarti vaja vaadata ei ole, sest kuhugi eksida ei ole, muudkui mine otse. Tee on esialgu suhteliselt tasane, vaiksed tõusud ja langused. Kohati on endisi väikeviadukte minema kaevatud, seal on siis veidi suurem mõnemeetrine langus ja pärast tõus. Tee ääres on kilomeetripostid kaugusega Wittlichi jaama, mis on ka minu sihtkoht. Dauni jaamas oli 40-koma-midagi km post. Iga poole kilomeetri takka on kaugus kirjutatud valge värviga põiki üle tee.
Daunist umbes 10 km kaugusel on Gillenfeldi asula, kus on toitlustusasutusi õige mitu, igal ees jalgrattalasipuud. Aga ma ei peatu rohkem kui vaja maantee ületamiseks. Asfalt on külas väga nigel ja lohud on sellised, et paremal uisul läheb pidur maha.
Pärast asulat keerab tee üle karjamaa tagasi raudteetammile sellise tõusuga, et minu ees tuleb üks keskealine abielupaar ratastelt maha. (Hiljemalt siinkohal on paslik märkida, et rohkem rulluisutajaid ma täna ei näe.) Hiljem näen neid veel mitu korda sama tegemas. Raudteetammi ristmikul koguneb järjekordne matkaseltskond ja hakkab just siis paigast võtma, kui ma nende vahelt läbi sõidan, nii et hulk aega (pikal laugel tõusul) ummistavad mul tee kolm daami, kellesarnase pilt oli raamatus Maateaduse õpik algkooli V klassile ilma Eesti ja Suur-Saksamaata (1943), allkirjaga Alpi tõug. Rulluisutaja peab Saksamaal andma teed nii jalakäijale kui jalgratturile ning läheb kaua, kuni ka vasakul sõitnu tõmbub paremasse teeserva ja ma saan mööduda.
Mõni matkaseltskond on nii lahke, et esimesed möödujad ütlevad, et nende taga tuleb veel inimesi. Üldiselt antakse hulga maa peale kella, mille peale võtan paremasse teeserva ja veeren seal rahulikult, hoogu andmata (ja ühes kohas jään niiviisi seisma, kui ratturirodu on pikk ja hoogu anda ei saa). Mõnikord näitan käega, et minge mööda. Ainult üks rattur täpsustab, et ta tahab minust mööda sõita vasakult.
Muudest ratturitest erinevad ühe- või paarikaupa kihutavad ilmselt siinmaa ratturid, sest osa neist kõneleb prantsuse keeli. Nagu varemgi mainitud, tunneb siinmaa jalgratturi ära juba kaugele, sest siinmaal tavalised inimesed jalgrattaga ei sõida ja rattarõivaste müüjate äri õitseb. Kõik siinmaa jalgratturid on neoonvärvilisis rõivis keskealised kõhnad meesterahvad, tingimata päikeseprillid ees, peas nn Alieni-kiiver. Nendest on parem hoida nii kaugele teeserva kui võimalik.
Võimalus bussi peale minna on olemas ainult algusest 15 km kaugusel Manderscheidis (buss käib kahe tunni tagant), edasi jääb bussitee rattateest liiga kaugele. Aga 15 km kohal ei ole mingit tuju matka pooleli jätta.
20 km kohal on meeleolu väga kõrgel, uisud lippavad mis pöörased. Siin pöörab tee korraks edasi-tagasi üle kiirtee, sest põiki üle raudteetammi on ehitatud tuletõrjejaam. Tagasi raudteetammile toov sild on kaetud munakividega, which is not nice.
Wikipedia andmeil on siinkandi kiirtee A1 lõik üks vanimaid kogu Saksamaal. Raudteetamm läheb kiirtee alt läbi kokku neljas kohas, Hasborni lähedal on läbisõit kahes kohas sellise arhitektuurse lahendusega, mis kangesti meenutab stiili poolest futurismi:
Vahepeal heliseb kotis telefon, on kõne kodust. Selles kohas on vaade selline:
Tee lõpuosa langeb viie kilomeetri peal üle saja meetri. Osa sellest on metsas, kus rada on kohati niiske. Niiske peal pidurdada on kahtlane, eriti sodi peal, mis võib koguneda piduri vahele – või uisk lihtsalt alt minna, nagu möödunud augustis juhtus. Ühel vaiksemal, aga väga libedal langusel sõidan üsnagi pingviini-meetodil, kätega vehkides tasakaalu ja suunda hoides. Alati on võimalik rajalt välja joosta, pean meeles, nii et olukord kole ei ole.
Kiirus on enamasti rahulik 15 km/h, märgadel kohtadel vähem, 10 km/h ringis. Märjal asfaldil veereb uisk halvemini kui kuival, nii et vesisele kohale sõites on aeglustus tunda isegi pidurdamata.
Langul on kaks tunnelit, mille eel on sildid, et sõitke allamäge aeglaselt ja pange tunnelis tuled põlema (on ja panen). No ja kui ma teisest tunnelist välja saan sodiga kaetud rajale, lendab tagantpoolt üks... nimetagem asju õigete nimedega (ja vormis, nagu soovitas üks lugeja)... veloci-pédé ja pidurdamise asemel karjub midagi. Olen nii tee paremas servas kui vähegi saan, aga sellest ei ole kasu ja satun parema uisuga teelt välja. Teen palju kummalisi hüppeid nagu komissar ja sepp Laansoo kahevõitluses Noorte kotkaste teatrikohanduses, kus koreograafia oli hilisemalt ehitusteaduse doktorilt – vasak uisk on asfaldil sodi sees ja veereb või vähemalt libiseb, parem on teepeenral sodi sees ja ei veere ega libise üldse. Aga maha ei lange. Tulemus on see, et istun mingi sillakese peal ja üritan piduri juures olevat ratast alt võtta, et pidur ära puhastada (on nii täis, et on ratta kinni kiilunud). Parem jalg saab tuulduma kah.
Ja nii juhtubki, et peale selle hoolduspausi ma rohkem kogu matka ajal maha ei istugi. Vasaku jala väiksemad varbad hakkavad lõpupoole tulitama, kui olen läbimas Wittlichi linna. Oleks tee ääres mõni pink, istuksin maha ja tuulutaksin vasakutki jalga. Aga ei ole. Muidugi mõista on viimased viis kilomeetrit need kõige pikemad. Wittlichi jaamaasulas ekslen pisut ringi.
Jaamas olen kell neli, rong otse siiamaale läheb kell 16.23. See on kiirrong, millele liidumaa päevapilet ei kehti; ostan automaadist pileti T. linnakesse, millest edasi mul on piiriülene päevapilet. Saan hulgast müntidest lahti.
Sõiduaega oli kokku 3 tundi 45 minutit, uiskudel läbisin kokku 39,2 km (läbisõidumõõdiku järgi). Pidurit pidi madalamaks keerama kaks korda. Enne uiskude allapanekut käisin umbes 5 km jala, nii et kokku tuleb korralik maraton. (Kes veel ei tea, siis kreeka μάραθον tähendab apteegitilli, see andis nime kohale, kus peeti Marathoni lahing – ja kust võiduteatega 34,5 km Ateenasse jooksnud sõnumitooja pärast hõiset "Meie võit!" (Νενικήκαμεν!) otsemaid hinge heitis, mis peaks olema piisav hoiatus kõigile pikamaajooksu huvilistele. On hoopis teine asi, kui inimese ja maapinna vahel on mitu tükki inimkonna suurimat leiutist, ratast, ja kui edasi aitab liikuda ka raskusjõud.)Rongis põhiliselt magan. T. jaamas istuvad mu ette kaks ostlemiselt naasvat eesti tibi ja ajavad omavahel tibijuttu. Pärast küsib üle vahekäigu istunud saksa vanatädi, mis keel see oli, ega mitte soome; tibid siis kuulutavad, et ei, eesti, aga see on peaaegu sama.
Linnas olen 17.39, käin jaamapoes. On palav, päike särab. Pärast värskendavat vanni alustan filmiõhtut.
* * *
Mõni aeg tagasi laenas töötoakaaslane filmi Dead Poets Society, mille peaosas on Robin Williams, kelle puhul on vist liigne oletada, et ta kuuluks mu lemmiknäitlejate hulka.
Loo jutustamisel on vaja kahte asja: loo jutustajat ja lugu ennast. Loo jutustamisel filmis suuremaid puudusi ei ole, näitlejatöö ei ole suurepärane (kananahale ei lähe), aga enamjaolt lausa halb kah mitte. Seevastu lugu ise... See on nii pikemas kui lühemas plaanis sedavõrd etteaimatav, et võiks vabalt olla Jaan Tätte kirjutatud; see, et sellele Oscar anti, tähendab ainult seda, et muud samal aastal parima stsenaariumi Oscarile kandideerinud filmid olid veel halvemad (Crimes and Misdemeanors, Do The Right Thing, sex, lies and videotape – kas me teame neist midagi? – ja When Harry Met Sally). Et filmi tegevus toimub poistekoolis ja tütarlapsi näidatakse kokku ainult mõni minut, meenub tsitaat South Parkist: This is what we in the publishing business call gay. Really, really gay. (Sellega ma lihtsalt kirjeldan asjaolusid ega anna hinnangut, nagu ka ennist jalgratturite kohta.)
Et oleks viisakas ka midagi vastu laenata, uurin hulk aega oma DVD-riiulit. Sobivaid tavalisi filme mul ei ole. Tuleb pakkuda ebatavalist.
No comments:
Post a Comment