L, 247. päev: Eltz ja Pyrmont

Teen teoks kavandatud matka.

Enne kuut üles, asjad kokku, tee termosesse, pudel vett täis, igavene laadung muud sööki kaasa, bussi peale. Jaamast päevapilet T-sse, kahevagunilise pisirongiga T-sse. Seal perroonilt automaadist edasi-tagasi pilet Treis-Kardenisse ja leheputkast sealse piirkonna 1:50 000 vabaajakaart. Raamat Wandern am Mosel soovitab Eltzi ja Pyrmonti matkarajal kasutada Treis-Kardeni kohalikku 1:25 000 matkakaarti, loodan selle saada kohapealt.

Tunnikese pärast, kell 9.36 olengi Treis-Kardenis, õigemini Kardenis (Treis on teisel pool jõge veidi ülesvoolu). Kõnnin matkaraja alguse poole, aga teele ei jää ühtki leheputkat. Õigupoolest on ainus sellisel kellaajal avatud müügikoht apteek, aga sinna ma ei sisene. Külas on mitu vahvärkmaja, varagooti sugemetega romaani kirik (nn Moseli toomkirik; ka see on kinni) ja mitu ekstravagantsete siltidega veini­keldrit (ei tasu mainidagi, et ka need on sel varajasel hommiku­tunnil kinni). Esimesel kilo­meetril jaamast orunõlvani näen kokku kolme inimest ja nelja autot.

Rada kerkib üsna järsult viinamägede vahel oru­nõlvale, pakkudes ülevalt, ligi 200 meetrit jõest kõrgemalt hunnituid vaateid.

Üleval möödun talust, mis sildi järgi pakub hooajal jalgsi-, auto- ning mootor- ja jalgrattamatkajatele heinakuhjamajutust. Aga praegu ei ole seal kippu ega kõppu, ainult lehmad kolistavad oma jooginõuga.

Edasi umbes 1,5 km täiesti sirge tee üle põllu, siis hakkab tee vaikselt Eltzi oja oru poole laskuma. Läbin lehtmetsa, kus maas on paks kiht lehti ja kus on täiesti vaikne (isegi vareseid ega tihaseid pole). Lagendikul on metsavahi maja, mis välimuselt meenutab keset metsa eksinud jaamahoonet. Kuulen lähedal rähni ja leian kuulmise järgi ka puud, mille otsas ta toksib, aga kuigi uurin neid umbes viis minutit binokliga, ma teda ei näe. Puudelt langeb lehti ja nõnda ei näe ka puu otsast kukkuva sodi järgi, kus rähn tegutseb.

Et puud on suhteliselt raagus, uurin kaardi ja kompassiga suuna, kust poolt peaks paistma hakkama Eltzi linnus, ja hoian sel suunal hoolikalt silma peal. Siis hakkabki paistma, aga linnuseni jõudmiseks tuleb läbi käia alt orupõhjast. Seal on üsna mudane.

Ülimalt fotogeeniline Eltzi linnus on talveks suletud, eks pea aprillis naasma. Kuuldavasti ei ole seda kunagi vallutatud (ilmselt tulirelvade ajastul ei ole lihtsalt kunagi eriti proovitudki). Linnus on eravalduses, aga avalikkusele avatud (suviti), sees on kodulehe järgi palju põnevat. Praeguse, 34. põlve lossihärral on selline huvitav nimi, mille eesotsas on tiitliks ja eesnimeks tagasihoidlik Dr. Karl, aga see-eest perekonna­nimi on uhke Graf und Edler Herr von und zu Eltz-Kempenich genannt Faust von Stromberg. (Huvitav, kui ta ülikoolis käis, kuidas ta nimi doktoriandikaardile ära mahtus? Kas nimi jätkus äkki lisalehel?)

Näen veel kokku kuut matkajat, kes lähenesid linnusele piki ojakallast alt Moseli poolt, sellel teel näib olevat üpris hea kate. Ronin mööda teed vaatepunktini Trutz Eltzi linnuse varemete juures ja pärast alla tagasi.

Eltzi linnusel on läinud ülimalt õnnelikult, sest esiteks jäi see XVIII-XIX saj vahetusel toimunud linnuste hävitamisel puutumata ja teiseks restau­reeriti linnus XIX sajandi II poolel tolleaegsest seisukohast täiesti erandlikult – teaduslikult, nii et isegi praegusaja ennistajad pidavat tulemusse üsna hästi suhtuma. (Meenutatagu, et restaureerimise ja ennistamise vahe on selles, et ennistamisel üritatakse vana ollust alles hoida, aga restau­reerimisel kunagine nii taastada, et vahet aru ei saa, seega on restau­reerimisel alati fantaasia­komponent juures.)

Astun orupõhja ning asun hoolega jälgima raamatu lubatud liigirikast elustikku. Juba esimesel meetrikümnendil näen vesipappi (ja üritan teda pildistada) ja veidi edasi teelt ära sibavat hiirt, siis vesipappi uuesti (võib-olla oli sama lind kui enne). Ja see ongi kõik! Tihased, musträstad ja mõni vares ei loe.

Ja siis läheb rada poriseks. Ilm on niigi pilves, pilves novembriilmaga võsa vahtida pole teab mis huvitav.

Ühe järjekordse käänaku taga peaks rada nii raamatu kui selle kaardist veidi lahkneva vabaajakaardi järgi ületama oja. Tore, aga looduses hargneb rada neljaks. Parempoolseim viib ilmselgelt vales suunas, aga ülejäänud kolm võiksid Pyrmonti linnuse poole viivate matka­radadena arvesse tulla. Viidad on ainult Eltzi linnuse ja orupervel oleva küla poole. Asun teid süstemaatiliselt läbi käima. Vasakpoolseim hargneb paarikümne meetri pärast, üks haru lõpeb heinamaal, teine koolme ääres. Mõtlen, et keskmise raskusega matkarajalt ei saa eeldada, et jalad tuleks märjaks teha, seega pöördun tagasi. Paremalt teine rada keerab põõsaste taga samuti oruperve küla poole. Seega jääb vasakult teine rada, mis viib põõsasate vahele peituva jalgsillani. Ent teisel pool silda hargneb ka see rada. Piki ojakallast viib paremale uskumatult porine rada, otse ja siis paremale viib veidi kuivem.

Oletan, et vähemalt 10 cm sügavuse poriga rada ei saa olla matka­rada, ja tõusen seega otse paremale metsa sisse. Rada tõuseb ja muutub järjest kuivemaks, kuni saan aru, et olen tõusnud ojast juba päris kõrgele. Et oruperv on lähemal kui oja, loobun alla laskumisest, sest raamatu järgi tuleb niikuinii orust vahepeal välja ronida. Seega uurin kaarti ja leian, et edasise 3 km pori asemel võiksin kõndida 4 km mööda põllu- ja maanteed. Olen raamatus näidatud graafikust üle tunni maas, olin oma sõiduplaani teinud vägagi optimistlikult. Raamat nimelt ütleb, et 23 km peale kulub 6 tundi (tegelikult läks see rada Eltzi linnusest mööda), ma olin lootnud, et ega üle 5 tunni ikka ei lähe, olin arvestanud, et sobivad rongid naasevad kell 14.49, 15.11, 16.49 ja 18.49. Eltzi linnuse juurest lahkudes lootsin, et 7–8 km Pyrmonti linnuseni õnnestub läbida raamatu 2 tunni 15 minuti asemel umbes pooleteist tunniga, aga tegelikult olekski sellele poris pätserdades kulunud vähemalt kaks tundi. Haak maantee kaudu aitab aega kokku hoida ja olen uuesti Eltzi oja juures, 3 km Pyrmontist allavoolu, kella 1 paiku, kui matk on kestnud kolm ja pool tundi, raamatu järgi pidanuks selleks vahemaaks kuluma kaks ja pool (ehk olin raamatu graafikust ainult tunni maas). See tähendab, et Pyrmontini kestaks matk veel ligi tunni ja siis teine samapalju tagasiteele ning hakkab tunduma kahtlane, kas ma jõuan isegi viimasele rongile. Ja matka lõpposa tuleks läbida pimedas. Otsustan, et kuna ka Pyrmonti linnus on talveks kinni, siis ma selle juurde ronima ei hakka ja pöördun Pyrmonti veski juurest tagasi (aga veskis einestan, seal on restoran).

Kuskil käib jaht, juba pikemat aega.

Selle viimase otsa alguses varsti pärast maanteelt ärakeeramist (kui läbitud on 12 km), on matka kriitiline hetk. Puhkan hulga aega ja kinnitan keha. Tee tegemisel juhtus tee liiga kauaks tõmbama jääma ja on termoses mitte soe, vaid leige.

Kuulen kaks korda kulli ning näen ühe teele jääva veski juures jões umbes 25 cm pikkust kõhna kala ja põõsas pöialpoissi (Regulus regulus, mitte päkkapikku). Veski juures tuleb vististi peremees teel vastu, ütlen talle viisakalt "Guten Tag!", tema vastu midagi, mis kõlab nagu "Võõh!".

Ja siis hakkab puude vahelt paistma Pyrmonti linnuse torn ning pärast viimast pori­kilomeetrit, mööda jõulukuuskede istandusest, jõuangi Pyrmonti veskini. Käin uudistamas silda, kus on kabel ja seletamatu 1930. aastatest pärit riigikotka kuju (sobivasti tsenseeritud; isegi Internet ei tea selle kuju lugu).

Seejärel veedan meeldiva tunnikese restoranis einestades ja teen tagasi­mineku plaane. Leian, et kuigi raamat õpetab, et tagasi tuleks minna mööda teist ojakallast, on ilmselt ka seal porine, nii et pigem võiksin astuda mööda maanteed. (Vahepeal oli olnud ka mõte, et võiksin Kardenisse laskuda sama rada pidi, kui hommikul tõusin, aga siis adusin, et võib juhtuda, et peaksin sealt laskuma hämaras, võib-olla võtmehoidja taskulambi valgel, st see ei ole mõistlik; nõnda otsustasin maantee kasuks, kuigi see tee on veidi pikem.)

Leian, et raamatu mitmekilomeetrise haagi lõikamiseks saab minna otse veski juurest mäkke mööda metsateed, kui suunda kompassiga hoida. Nõnda teengi. Sajab uduvihma, siis hakkab taevarannal selginema. Kaarti uurides taipan, et mõõdaks õige ära, kui palju ma maanteed mööda astuma pean; veel umbes 9 km. Kell on umbes veerand neli; 16.49 rongini on aega seega poolteist tundi. Ehk ühesõnaga võib juhtuda, et jõuan sellele rongile, kui tempot tõsta ja hoida. 6 km/h on täiesti paras kiirus, järgmine päev ei ole lihased valusad ega midagi.

Ja nõnda ma siis astusingi mööda maanteeserva, ühtlase tempoga, puhkamata, vastutulevate autode eest peenrale tõmbudes ja kurvides parema nähtavuse nimel tee välisserval kõndides. Keeran pärast­poole (kui hakkab hämarduma) kapuutsi oranži voodri väljapoole.

Jaamas olen kümme minutit enne rongi. Jalad löövad selle 25 km järel tuld välja. Rongis loen, et mitte magama jääda, sest see rong sõidab T-st edasi.

T-st teise rongi peale koos lugematute ostureisilt naasjatega. Siin jään magama, nii et piletikontroll peab mu üles ajama. Rong jääb hiljaks, kui aknast välja vaatan, on täiesti tundmatu maastik ja rong keerab imelikult pikalt vasakule; siis saan aru, et läheneb jaamale mitte põhjast, vaid lõunast.

Ja siis bussile ning matk saabki läbi.