N: tagasitee

Hotelli hommikusöök: söögiisu vähendamiseks passib turske saksa tädi sööjaid. Seintele on tänulikud kliendid kirjutatud oma tänusõnu; taas tekib nende autentsuses mõningane kahtlus, näiteks kuidas kõik on kirjutatud sama pliiatsiga või kuidas 2003. aasta kirjutise alla on jäetud sobivalt palju ruumi, mis on püsinud tühjana kaks aastat, kuni 2005. aastal on sinna kirjutatud teine sama suur jutt.

Jaamas aknapesijad (jääb mulje, et nad ronivad mööda jaamahalli suurt otsaakent nagu kärbsed).

Rong Koblenzi, jääb hiljaks. Ilm on selge ja üsna vaikne. Pileti­kontrolli ei ole.

Koblenzis jalutus­käik linna. Kesk­platsil nooblis ja soodus­pakkumise­rohkes kaubamajas (mul on vaja pükse; et äkki on poed lahti laupäeva moodi ja äkki pannakse pärast kinni). E satub riiete soodsast hinnast vaimustusse. Viibin proovi­kabiinis kokku ligi pool tundi, proovides jalga umbes kaheksat paari ja vahepeal imetledes kabiini huvitavat sise­kujundust (vaheseinte ülaservast alarippuvaid tolmutorte).

Seejärel (kotiga) mööda linna, Saksa nurk, vanalinnast põiki läbi, E käib üle ukse Jumalaema kiriku võlve imetlemas, siis jaama tagasi. Meeldib.

Jaamas on söögikohti vähem kui arvata, peaaegu satume McDonaldsisse, aga seal selgub, et muidu suitsuvabas jaamas on McDonalds ainus koht, kus tohib suitsetada, ja seal seda siis põhjalikult ka tehakse. Nõnda einestame siis püstijalu Viini pagari putkas, kus on maitsev kotletiga võileib ning kust ostame küpsetisi kaasagi.

Perroonil selgub, et rong laupäevase sõiduplaani järgi ikka ei käi, ja oodatava kohaliku rongi eel saabub kiirrong. Et meil on kiirrongipilet (kuigi broneeringut ei ole), läheme selle peale (sest kiirrongis sõitmiseks peab olema ainult kiirrongipilet, mis meil on, kohtade broneering pole kohustuslik). Lõpuks ometi saame aknaaluse koha vasakut kätt (enne on meie kohad olnud akende vahel), seega vaatega Maaseljale ja selle ümbruse mägedele. Meeldib.

T-s maha ja kiire tiir linnas. E käib vaatab üle ukse ka toom- ja jumalaema kirikut (kuna mina hoian kilekotti, sest ei ole viisakas kilekotiga siseneda), siis kiire vihmane tiir vanalinnas ning käik ka kohalikku kaubamajja, kus saan mitu vihjet järgmiseks sisseostureisiks. Siis mööda suurimast vaatamisväärsusest, Rooma-aegsest Porte Nigrast ehk mustast väravast (mille puhul mul tuleb ette, et Montenegro peaks olema poliitiliselt korrektsel moel ju Monteafricanoamericano), jaama juurde kaubamajja, kust soetan uue mobiliaku, sest vana on hakanud tühjenema umbes päevaga (isegi kui ei kasuta). [Aga et see suurt ei aita, ka see kestab umbes päeva, nii et mobiiliga on midagi lahti.]

Arutleme veidi selle üle, kuidas kohalikud eestlased, kellel on kaks mobiilikaarti, pole tulnud sedavõrd lihtsa lahenduse peale, et kasutada kaht mobiili, selmet pidevalt vahetada kaarti. (Ja teine soovitus kah: Eesti SIM-kaardiga telefon on mul Eesti ajas, ei pea kodureisil mobiili kella keerama ega midagi.)

Et rongini on veel aega, teeme samas kaubamajas itaalia jäätisekohvikus ühed jäätised. Ka siin suitsetatakse, sh kõrvallauda maabunud vähemalt üheksakümneaastane, Leni Riefenstahli meigiga daam, kes lauale lähenes kõndimisraami toel.

Rong uuesti mugavate istmetega kiirrong, jaamast buss. Õhtul Green Wing'i 7. ja 8. osa ning Libaküüliku needus.