Hommikul tavalisest varem tööle, et jõuaks keeruka dokumendi (mille tähtaeg on 12.00) valmis enne 10.30 algavat seminari. Buss läheb linna jõudes väga täis. Iga ukse juures istub sisenejate ja väljujate loendaja, minu istme taga paks onkel, kes bussi täitudes püsti tõuseb, et paremini näha. Sellest, et ta oma paksu kõhuga niigi vähesest ruumist suure osa endale võtab, jääb talle väheseks, sest ta vehib oma kirjutusalusega ja Vabaduse puiesteel käratab ühele sisenevale prouale, et buss on täis, kuhu see trügib. Vast jõudis ta oma arvutuste najal selleks hetkeks tõdemuseni, et bussis on täpselt vajalik arv inimesi. Istunuks ta maha, võinuks tema kõhu arvelt umbes kolm kõhna inimest vabalt seista, ja isegi kui ta lihtsalt suu kinni pannuks, oleks mahtunud bussi vabalt veel umbes viis inimest peale.
Et tagasisidesse tuleb kirjutada asju, milles ollakse täiesti kindel, kulub palju väärtuslikku aega leidmiseks, miks on molekulaarbioloogia analüüsimeetod "komeeditest" comet assay vastena vale. Ei saa ju kirjutada, et nõnda ütleb minu kõhutunne. Selgitan välja, et komeetideks nimetatakse ühe raku geelelektroforeesil teatud kujuga blotte, aga on kahtlane, kas "komeeditest" tekitab ikka vajaliku tugevusega seose molekulaarbioloogiaga ja mitte astronoomiaga. Soomlased näiteks tõlgendavad seda nii, et käsitavad sõna Comet nimena. — Ja siis on teine samalaadne asi ka, milles, mulle tundub, on vaste võetud tõlkest, kus on rahvusvaheline lühend äärmiselt kahtlasel viisil ära tõlgitud. Minu ülesanne on serveerida see kõik tagasisides viisil, et hundid söönud, lambad terved.
Seminaril selgitatakse tõlgete hindamist ja vealiikide tähendust. Teen märkmeid, ehkki mitu olulist asja jääb vastuseta (näiteks tõlgete kvantitatiivse hindamise kohta, mis peaks väga hoolikalt valitud meetodite ja kriteeriumide korral olema võimalik).
Päeva sõna on tislerivokid (st puidutreipingid).
Õhtul 16.35 ära (on juba üsna hämar) ja pimeduses 17.15 rongiga osturetkele T-sse. T-s nimelt on olemas kaubamajad, mida siinriigis üldse ei ole, ja need on äripäeviti lahti 19.30-ni või 20.00-ni. Laupäeval on mõni neist – siinse kaubamajatu riigi inimestele rohkemat ostlemisaega pakkudes – lahti kohati üheksani, aga et ma tean üsna konkreetselt, mida ma tahan, siis ei ole mõtet tervet laupäeva hakkama panna (kavatsen minna matkama). Nõnda siis uurin selles kaubamajas, kust ostsin neljapäeval kindad, tookord nähtud vabaajajopesid ning proovin kolme koguni selga (mina! üksi riidepoes!! proovin asju selga!!! – enneolematu...). Paraku on tulemus ülihoolikast uurimisest hoolimata selline, et ma kas näen jopes välja nagu karu või on see ümber kere imelikult trimmis, ehk õiget suurust pole. Kõnnin üle tänava teise kaubamajja, kus on suurem valik ja kust leian sobiva (õhtul korteris selga proovides jääb mulje, et see on sobiva alusrõivastusega vast koguni tuisukindel). Sama kaubamaja kingaosakonnas on ka seda marki kingi, millest on kogemuse najal teada, et nad ei hõõru isegi uuest peast (meenutatagu, et on tuuline sügis ja mul on töölkäimiseks suvekingad, millest puhub tuul läbi).
19.52 rongiga tagasi, ootan jaama bussipeatuses 20 minutit bussi (sest jälle on bussid ja rongid sünkroonis) ja näen pealt värvikat jaamaümbruse elu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment