Öösel selline udu, et 8. korruselt tänav hästi ei paista. Jõeoru vastaskallas (200 m) ei paista üldse.
Ärkan kuuest, et jõuda tööle enne kaheksat. Võtan termosega kaasa turgutavat teed (mille valmistamine on suurem solgutamine, sest mul puudub sobiva suurusega tõmbenõu ja et selle tegemisel peab vesi olema mitte keev, vaid 70°, siis on oht, et jahtub täitsa ära). Buss on nii täis, et ma seisan terve tee. Poole kaheksa paiku on ühes kohas eriti tugev vool (suunatud liikumine, nagu mäletame koolifüüsikast) koolilapsi, ilmselt algab kool siinmail kell pool kaheksa. Mõtlen heldimusega sellele, et minu koolpäev algas kõige varem 8.15, aga venna koolis algas 7.45 ning neil oli teenekas keemiaõpetaja M., kelle järelevastamised algasid enne tunde, kell 7.00, nii et lapsevanemad võisid imestada, miks see vana ka neid karistab.
Tööl laua taga olen kolmveerand kaheksa ning neli tundi usinat tööd jutti ja veidi pärast poolt kahtteist saan 440 lühema pudinaga ühele poole. Mure oli selles, et neid on tehnilistel põhjustel võimalik kõige kiiremini käsitleda tunnis 100–120 tk, kui tõlge on ideaalne. Kui ei ole, läheb aega rohkem. Täna õnneks oli tõlge enamasti väga hea.
Selgub, et üks selleaastasi tudengeid kursusel, mida e-õppes õpetan, on mu esimese õpetaja lapselaps. Tervitan ta vanaema ja esimene õpetaja tervitab vastu.
Kell 14.41 saan tõlkida 4 lk tähtajaga 30.11.2006 kell 12.00. Kirjutan viisaka meili, et vabandust, sain selle 2 tundi 41 minutit pärast tähtaega (st hilinemine pole minu süü). Pärast kirja ärasaatmist näen, et kell 14.46 on tulnud teine sõnum, kus tähtaeg muudetakse 1. novembriks kell 12.00, ja minut hiljem kolmas, et ikka 1. detsembriks, st homseks. Tegelikult on seda võib-olla üks lehekülg, aga see-eest ühe asutuse lisaeelarve, kus peab üles otsima sama asutuse eelmise lisaeelarve ja sealt järge ajama.
Kolmveerand viieks saan valmis ja kiirustan jaama, mõttega käia teisel katsel T-linnakese juuksuris. Kui punane kapsauss, nõnda määrdunud toolidega, et igale poole ei tihka istudagi, jõuab ükskord T-sse, hakatakse juuksurit jälle kinni panema. Kolan pisut linnas ringi, siis tagasi.
Kui ükskord korterisse jõuan, valdab mind loomepuhang ja kirjutan päris kaua oma kolmapäevast ettekannet.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment