E, 249. päev: tulemus

Sebimisrohke päev, tööd jõuab teha napilt.

Unustan hommikul kindad maha, on jahe.

Töölt kümneks ÕS 2006 teemalisele loengule. Saalis on vähemalt kolmandik kohti tühjad, mis veidi kummastab, sest eesti tõlkijaid peaks siin olema nii palju, et kõnealune saal täis tuleks. Meil õnnestus selgitada ülemustele nende loengute erakordset tähtsust ja nõnda lubati kogu eesti rühm sinna korraga. — Erinevalt omaaegsest Polaarkaru tähelepanekust ei ole "tuntud nimeuurija P" seekord kampsunis.

Kaheteistkümnest tagasi, napp tunnike saab tööd teha, siis KAD-maja söökla kaudu prantsuse keelde. Saame teada, mis sai kontrolltöödest. No olen saanud 72/100 p. Positiivne hinne igatahes. Suurimad komistuskivid olid tegusõnade pööramine (oh jah, ega siis kordamine eelmise kursuse asju hõlmanud ja ega kõiki vajalikke vorme kontrolltöö arusaamisülesannetes kah kirjas polnud). Muidugi suuline väljendus, mille punktidest tuleb imestada, et niigi hästi läks. Osastava käände eitusel kasutamise ülesanne, mille lahendamisel (valida oli kahe vormi vahel) järgisin põhimõtet, kui kirjutan kõik vastused ühes vormis, saan vähemalt pooled punktid, sest see reegel oli mulle jäänud arusaamatuks. Ja saingi. Ning siis õnnestus mul teejuhatamise ülesandest aru saada nõnda, et tuleb valida kahest üks (sest ruumi oli jäetud vähe), aga, nagu selgub, tuli kirjutada mõlemad. Selle ülesande eest sai ebaõiglaselt vähe punkte (isegi mõlema teekonna juhatamisel neli korda vähem kui napaka puhkuse­postkaardi ülesande eest), sest selles on parandusi väga vähe (panin igasse mõeldavasse ja mõeldamatusse kohta artikleid). — Aga täismineviku ülesanne on mul kogu rühmas vist ainuke, milles ei olnud õpetaja pidanud punast tinti kulutama. Mu poolest oleks kogu kontrolltöö võinudki olla ainult täismineviku peale.

Saan teada, et enamik rühmakaaslasi, kes läbisid I kursuse intensiivkursusena, ei õppinudki seal tegusõnade pööramist (või pole see neile märkimisväärset mälupilti jätnud). Üks slovakkidest küsib õpetajalt, mida ta peab tegema, et eksamil läbi kukkuda. Et ta tahtis juba I kursust korrata, aga sai eksamil kogemata läbi ja ta liigutati automaatselt II kursusele. — Nagu märgitud, üritas üks bulgaarlastest mu pealt maha kirjutada. Ta sai kah 72 punkti.

Aga üldiselt olen ma seisukohal, et võõrkeele õppimisel on grammatikareeglid tähtsad ja et nendest tuleks aru saada, mis tähendab, kui neid õpikus piisavalt selgitatud ei ole, peaks seda selgitama õpetaja – ja nii, et õppurid aru saavad. Keelekümbluslik võõrkeelne selgitus kahjuks ei aita.

Kui see neli tundi piina lõpuks läbi saab (viimane tund on eriti kole, kõik on väsinud), sõidan linna, sest mul on isiklik pastakas tühi. Siinmaal on kirjatarvetega kuidagi hale lugu. Suundun bussiaknast nähtud suurde kirjatarvete poodi, aga see on juba 17.30-st kinni pandud. Kõnnin vanalinna südamesse viiekordsesse raamatupoodi (millel on 3 korrust maa peal ja 2 maa all), aga seal pole üldse kirjatarbeid. [Praegu seda kirjutades meenub, et kõrval on vist eraldi pood, läks eile meelest.] Sõnastike hulgas on ainult Saksa ja Prantsuse kirjastuste omi, tahan osta Collinsi prantsuse grammatikat algajatele, kus olevat toredaid sarkastilisi vaheletorkeid, näiteks however in French.

Edasi Kõrgmetsa maksimarketisse, sealt süüa.

Õhtu veedan filmi seltsis, milleks on kümnenditagune Executive Decision. Tujutõstvalt halb ja etteaimatav: filmi võiks käsitada paroodiana, mida see aga kahjuks ei ole. Ainus meelelahutuslik seik on David Suchet põhilise kurjamina, võib ette kujutada, et see on Hercule Poirot' paheline külg või vuntsideta ja kõhnem õel kaksikvend. Ajalukku on läinud see film nõnda, et see näitas reisilennuki kaaperdamist ja kasutamist Ameerika sihtmärkide vastu viis aastat enne 11. septembrit 2001. Filmis muidugi hoiti suur pauk enneolematu ennastsalgavuse ja surematute kangelaste ja absurdse tehnikaga ära.