Keeran kellad kinni ja magan üheteistkümneni, ärgates alles telefonihelina peale. Algul tubased toimetused, seejärel kolistan jaama ja sealt T-linnakesse. Õigupoolest oli mul esialgu plaan käia juuksuris, aga, ütleme, et puudulike luureandmete tõttu jääb see teostumata, sest ajal, kui ma lähima juuksuriärini jõuan, pannakse seda just kinni. No see-eest täiustan oma raamatu- ja köögiriiulit. Siis tagasi.
Päeval on sooja 17 kraadi.
Sugupuurindel saan teada, et üks esiisa oli umbes kakssada aastat tagasi arvatavasti kõrtsmik.
Õhtu lõpetab vana hea Briani elu. Ehkki ma olen seda näinud vähemalt kümme korda, sh kaks korda kinos asjatundlikus seltskonnas, kus kõik teadsid, millal naljakohad tulevad, ja naersid juba ette, ja mul on seda videol kolmes eksemplaris (originaallint + soome subtiitrid + eesti subtiitrid) ja mul on olemas isegi filmiraamat, leian ma filmist paar kohta, millele pole varem tähelepanu sattunud. Võrreldes eileõhtuse Jääajaga (2002), mis oli tehnilist külge ja Scrati arvestamata väga pingutav katsumus, on Briani elu ajatu. Siin võiks meenutada, kuidas ma seda esimest korda nägin, aga see ei puutu asjasse, aga teine kord oli nõnda, et tähistasime tudengiühinguga Jaan Krossi 75. sünnipäeva ja pidime vaatama algul mingi Krossi-saate, siis Pöördtoolitunni ja lõpuks filmi Kolme katku vahel Georg Otsaga peaosas, mis, nagu ma nüüd tean, on jube klaustrofoobne jubedik ja Georg Otsa näitlejaoskuses paneb see film ka omajagu kahtlema. Tuleb tunnistada, et elutervete tudengitena suutsime me seda igavust taluda umbes veerand tundi, siis läksime lähimasse videolaenutusse ning laenasime sealt Briani elu ja Mehed sukkpükstes. Ning pärast ei saanud keegi aru, miks pildi peal on kõigil suure kirjamehe juubeli tähistamisel suu kõrvuni.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment