K, 231. päev: Köln

Riigipüha tõttu on bussiliiklus sama vilets kui pühapäeval, mistõttu läheme jaama jala. Õnneks on rong mugav ja ümber ei pea istuma (sõit kestab ligi kolm ja pool tundi). Koblenzis keerab rong otsa ringi, nõnda et sisenesime Kölni, selg ees.

Kölnis oleme kolmveerand kaheteist paiku. Kölni jaamas on paarkümmend söögikohta. Einestame ühes seapildiga šnitslikohas. Mõnus suur ja kosutav ports.

Et hotellini on tunnike aega, läheme kolame linna peal. Kölni peamine vaatamisväärsus, toomkirik, on kohe jaama kõrval.

Kölnis on vanast ajast järel umbes-täpselt üks vaatamisväärsus, toomkirik, mille torni ronimist (platvormini 97 meetrit) pärsib väga tugev tuul (näiteks teen toomkiriku kõrval korraks lahti seljakoti, sealt vupsab välja vihmavarju kate ja lendab oma teed; aeg-ajalt lendab ka mütse). Eks mõni teine kord. Kiriku ees ja eriti sees on rahvast kui murdu ja sees toimub iga paarikümne minuti tagant pisiteenistusi, nii et aeg-ajalt pannakse läbikäikude ette tõkkeid ja aeg-ajalt läbistavad rahvahulga punakuuelised papid, korjanduskarbid kaelas. Aga muidu on uhke ja kõnnin selles kuulsas ehituskunsti templis ringi, õnnis nägu peas.

Kölnis oli omal ajal üüratu vanalinn (u 3 km pikk, 2 km lai), aga 1940–1945 tehtud 262 (kahesaja kuuekümne kahe) pommirünnaku ning mõnenädalase rindelinna-oleku tõttu kevadel 1945 on suurem osa sellest praegu kas järeleaimatud vana või lagunevad betoonist uusehitised.

Toomkiriku juurest kõnnime mööda kaubandustänavat, kus jalutab üsnagi palju inimesi, kuigi enamik ärisid on kinni. Saksamaale omaselt on seintel silte, et plakatite kleepimine või jalgrataste toetamine keelatud. Ja ikka konkreetselt verboten, mitte mõne muu, malbe sõnaga.

Selgub, et 1. november on ka Saksamaal puhkepäev ja Kölni vee muuseum on kinni.

Sealt vaikselt Reini kalda äärest läbi ning mööda kunstimuuseumi kõrval seisvast järgiaimatud Michelangelo Taaveti kujust (roosa, karvastik erekollane). Otsime üles hotelli. Vastuvõtja jätab algul masinasse nullid löömata ehk võtab sada korda vähem raha (ning maksab selle müntides tagasi). Selgub, et hotell on nelja tärni hotell, millega võrreldes on makstud hind kuidagi väga väike (aga see ei olnud siiski ka odavaim südalinna hotell, mida bookings.com pakkus). Trepikoja seintel on elanike tänukirju, mille kohta tekib kahtlus, kas nad on ikka kõik päris autentsed.

"Suitsuvabas" toas on neli tuhatoosi, vannitoas on viies, ja üsna tuntav suitsulõhn. Eriline atraktsioon on voodi otsas olev kardinapuu, millel on ka kardinad; toa vastasotsas on selle vastas diivan. Pakun, et see on tubateatri esitamiseks. Laseme sõnalisel mõttelennul voolata. Hinnakirjast leidub põnevaid teenusi nagu sekretär ja lapsehoidja.

Uuesti linna peale. Vihm, selle eest varjule turismiinfosse. Teine tiir vanalinnas. Nn "mõõgaga Rembrandt" (üks vanaaegne kuju seisab postamendi otsas, E oletab, et äkki on Rembrandt, aga lähenedes näeme, et sellel on mõõk käes).

Reisijuhis soovitatud "juustupalee" on ooperi kõrvalt kuhugi iks kohta ära kolinud. Üldiselt ongi sügisesed linnaskolamised külmad ja tuulised ning läheb vara pimedaks. Mingis ostukeskuses jäätis, juustupalee endise asukoha lähedalt kohvikust kaasa kaks õunastruudlilt. Selle vastas kõõrutab kiledahäälne tädi kitarri saatel laulda (repertuaariks Amazing Grace ja midagi aegade hämarusest, Joan Baezi lauluvalimikust, mida tean tänu õp Tiku lauluvalikule inglise keele tunnis).

Minoriidikiriku ees on väga veider kuju, eriti hämaras vaatamiseks. Sellest saja meetri kaugusel oli üks kitarripood, mille vaateaknal oli plakat dr Vassiljeviga mis dr Vassiljeviga.

Tagasi hotellis pool kuus, õudne uni. Vaatan peaaegu üheksani telekat (MTV pealt tuleb juppe Borati filmist), siis kustun minagi.