Läksin eile suhteliset varakult magama ja magan täna üsna viimase võimaluseni. Näen rohkesti värvikaid ja tegevusrohkeid unenägusid.
Bussis tuleb jaamani kannatada vastasistuva noorsandi mäletsemist, kes vist ei ole veel aru saanud, mis otstarve on põskedel või et isegi nätsu närimisel võib huuled kinni panna. Kui jaamas buss hetkeks veidi tühjeneb, ei ole mina ainus, kes nende akustiliste eriefektide eest põgeneb.
Baromeeter lubab, et läheb selgeks. On ilus värviline sügis, peaks töö juurde fotoka kaasa võtma, saaks ilusaid pilte, õhtuti on olnud ka vaade stiilis tuhat tuld süütab linn. Aga hommikul on hallis vines (mispärast jätsin fotoka kaasa võtmata) ja alles keskpäevast läheb selgeks, nii et aknavarjud tuleb langetada ja vajalikku pidi keerata.
Söömas KAD-majas, kus täna kuuleb eesti keelt. On huvitav üleüldises melus ülejärgmisest lauast koosnevate lausekatkete najal oletada, mis keelega võib tegu olla.
Tulemas on kirjandivõistlus ja ma olen kuidagi sattunud selle korralduskomiteesse. Ilmselt nõnda, et suvel, kui juhtus mõttevahetus "täpse" tõlke teemal, tuli just meil, et pakkuge teemasid. Ja ma siis pakkusin ja vist ka lubasin end korralduskomiteesse. Komitees on kuus inimest, juhataja on prantslane ja mina olen ainus, kes prantsuse keelt ei mõista! Kompromiss oli siis selline, et umbes 1/3 ajast räägitakse inglise keeles ja ma üritan ülejäänud ajal paberitest järge pidada.
Muidu tavaline töö-töö-töö.
Õhtul korterisse sõites õnnestub mul bussis mitu korda magama jääda, mööda siiski ei sõida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment