N, 252. päev: vihm

Otto Borst kirjutab oma keskaja olmeajaloo raamatus viis lehekülge sellest, mismoodi keskaegne linn lõhnas, ning jõuab järeldusele, et see ei olnud hullem lõhn kui taluhoovis ning eks tänapäeva linnas ole omi haise, mida vanasti ei tuntud – autode heitgaasid, spetsiifiliselt haisev metroo väljapuhkeõhk [viimane sõna on ventilatsioonitermin, ärge naerge midagi], keemiatööstus, klooritatud vesi.

NHE-majas on Eur-Lexi konverents, tõlkekabiinides on jälle elu; kui käin printeri juures, kontrollib turvamees parasjagu tõlkekabiine läbi. Pärastpoole kanduvad konverentsi osalised(?) kabiinide juurde koridori ning üks saksa härra küsib, kas ta tohib mu aknast avanevat vaadet näidata oma kaaslannale.

Päeva sõna: roolirattaga vagunid (Lenkradwaagen, p.o roolidünamomeetrid).

Õhtul Kirimäe Prismas, sajab vihma, bussipeatuses teeb üks ootaja putkas suitsu. Ilm on soe ja vihm samuti, ootamine nii pikk ei ole, et seda ära ei kannataks (loe: et peaksin trügima suitsuhaisu ja puupüsti inimesi täis putkasse). Keegi kaastundlik välismaalane pakub, et ta võib hoida vihmavarju minu kohal; loobun. Aga buss tuleb peagi.

Hilisõhtu veedan taas vanade kirikuraamatute seltsis, lugedes läbi veerand sajandit ühe kihelkonna abiellumisteateid – kaks korda, aga ikkagi leidmata otsitavaid esivanemaid Tönnot ja Otto tütart Marrit.

Hiljem leian teisest kirikuraamatust, mis üllatuslikul kombel ulatub küllalt sügavale XX sajandisse (delikaatseid isikuandmeid tohib avalikustada 110 a pärast inimese sündi ja tõlgendus, et inimeste eluloolised andmed on delikaatseid isikuandmeid, pärineb Saaga-eelsest ajast, kui vanemaid kirikuraamatuid nägi ainult Tartus arhiivis ja uuematega tegeles siseministeerium, kuuldavasti mitte päris vabana teatud omakasuhimust), ühe vaarisa surmateate, mis on poolteist aastat hiljem ajast, mida mitme sugulase suuline pärimus oli alati teadnud. Et ei olnudki Vabadussõja algul, vaid 1920. a kevadel. Mis ühtlasi tähendab, et see vaarisa suri gripipandeemiasse mitte 33-, vaid tervenisti 35-aastaselt.