Esimene rong sinnakanti läheb pühapäeviti kell 6.24. Astun veidi pärast poolt kuut välja ja jalutan jaama. Pileti ostan prantsuse keeli küsides, näitan sihtkohta paberi pealt ning kontrollin üle, et oleks ikka edasi-tagasi pilet. Rong lahkub täpselt päikesetõusul.
Kui see inimene, kellele ma pühapäeva hommikul kell kuus kogemata helistasin (kaks korda), seda siin loeb, siis teadku, et mul oli klahvilukk maas ja telefon valis numbrid juhuslikult, telefoniraamatust või kust iganes. Mitte nagu see soomlane, kes mulle kunagi kell 3.45 helistas, kolm korda, nõudis järjekindlalt üht teist soomlast ja kelle vaigistas alles nii mahlakas soome sõim, kui unesegase peaga vähegi suutsin. (Moraal: sisestage teiegi mobiili telefoniraamatusse joomakaaslaste numbrid kohalikus, mitte rahvusvahelises vormis, ja minge välisriiki jooma, saate hommikupoole ööd kohalikega kiiresti jutu peale.)Reisi esimene ots on kolmetunnine rongisõit Euroopa pealinna tagumisse jaama, kust läheb edasi teine rong, veel tunni. Korra mõtlen, et näe mis tore, ajal, mil ma pühapäeval tavaliselt alles teist külge keeran, olen juba jõudnud juba nõnda kaugele.
Ümberistumisel hakkab saama nalja. Esiteks jääb rong „7 minutit” hiljaks, nagu ütleb perrooni tabloo. Minu kella järgi on rohkem nagu 10 minutit. Ja rong on nii täis, et selles ei mahu õieti seismagi. Õnneks ei pääse ma muude pealesoovijatega koos uksest sisse kandudes eriti sügavale, mis tekitab mõtteid rongist lahkuda, enne kui täitsa paha hakkab (aga välja ma enam ei mahu, sest uusi trügib peale kogu selle ligi veerandi tunni jooksul, mida rong jaamas veel seisab). Nimelt unustasin ära asjaolu, et on ju august, mil kogu Lääne-Euroopa on kollektiivpuhkusel, pealegi pühapäev ja päike särab taevas nagu tõllaratas, ning rongi sihtkoht on seal, kus Põhjamere kohiseb ja kuhu loksub Rotterdami sadamast väljunud laevadelt heidetud pilsivesi. (Ja kui nad ka enam ei heida, siis on vana sodi merepõhjas edasi.) Üks kahest sihtjaamast (Brugges jagatakse rong kaheks) on Ostende, mida tähelepanelik televaataja mäletab sarjast Absolutely Fabulous kohana, mille poole sõitsid prügipargasega Patsy ja Edina, kui nad olid eelmisel õhtul svipsis peaga uinunud Londonis prügihunnikusse.
Ja kes kõik siis olid seal, selle tuugalt täistuubitud rongi peal?
Seal olid... Aga mis ma ikka kirjeldan, vastik meenutadagi. Üldiselt jääb tunne, et inimesed ei ole ennast umbes pool aastat pesta saanud ja on kiirustanud vannitoa või sauna asemel rongi peale (sh saunarõivais ja saunajalatseis), mis neid mere äärde kümblema viib. And preferrably into it, lisaks Basil Fawlty juurde. Unustamata seejuures kaasa haarata kirjud kotid, mida igas maailma nurgas kõlbab kasutada ainult rannakottidena. Eufoorias rahvamassi heliefektid: minu ees näiteks lööb laps vanemat, vanem lööb last vastu, laps pistab röökima, röögib kolm minutit, jääb siis vait, on natuke vait, siis kordub protseduur teisega. Et vagunis on kisa taevani, karjuvad inimesed sellest lärmist üle ja lõpptulemus on väljakannatamatu lärm.
Ühesõnaga, kui Gentis rong pidama jääb, et veel üks perroonitäis patisaksu peale võtta, trügin ma ainsa mahakiirustava reisija kiiluvees rongist välja, et äkki sõidab järgmisse jaama Bruggesse mõni kohalik rong, mis mereni ei lähe. Vahepeal käin Genti jaamapeldikus, mis jätab vägeva mulje, sest Belgia peldikuarhitektuuri seaduste järele peab kassamutil olema vaba vaade pissuaarideni. Seda ei näe isegi Tallinna bussijaama ega Balti jaama peldikus. Lisatagu juurde, et pärast Teise maailmasõja purustuste likvideerimist ei ole ühegi Belgia jaama maapealne osa mu kogemuse järgi pintslit, kellut ega harja näinud.
Seejärel tagasi perroonile, kust läheb järgmine rong, kus vabu istekohti ei ole, aga see-eest on rong kahekordne ja selle suured tamburid on peaaegu tühjad.
* * *
Brugges on tore ja hiiglaslik vanalinn. Linna hiilgeajal, XV sajandil elas seal 45 000 inimest – Tallinnas elas samal ajal 6000 ja Tartus 5000. Vanalinn on mitu kilomeetrit pikk ja lai; turuhoone kellatorn, mis on kaugeim koht, kuhu jõuan, ei ole isegi mitte veel vanalinna keskel (aga selle otsast on võrratu vaade, igas ilmakaares vähemalt kilomeeter punaseid kivikatuseid).
Esimene vaatamisväärsus, kuhu sisse keeran, on Jaani seek, milles on praegu Hans Memlingi muuseum (nagu Tallinna Jaani seekki, rajati see alguses linna juurde, aga Brugge kasvas kiiresti seegini ja seek jäi hiljem linna sisse). Alles on seegi haigemaja, kolme maja laiune sammassaal, kus iga elaniku jaoks oli väikene pealt ja küljelt avatud toakene, kus ta lebas ja kus tehti tal kõikvõimalikud protseduurid. Piletihinna sisse käib ümber nurga seeki kuulunud pisikloostris paiknenud vana apteek, kus on toatäis vanu apteegiriistu ja rohupurke.
Piletikassas antakse kaasa seletustega kuuldetoru. Piletimüüja küsib, kust maalt ma olen. Vastan, et from Estonia. – From the US? küsib müüja üle. Selgitan, saab aru.
Muuseumis ei ole ühtegi (mitte ühtegi!) selgitavat silti, kõik tuleb kuulata kuuldetorust, mis on eelmiste muuseumikülaliste põse vastas olles sulnilt lõhnastunud. Kuuldetorust võib kuulda kabinetirahus koostatud tekste, mis jutustavad kas täiesti tüütut juttu või katkevad just siis, kui läheb huvitavaks.
Üldkokkuvõttes on hea, et enam ei ravita kurguvalu meetodil, et vaata surnukskägistatud pühaku pilti ja mõtiskle. Vanaemal oli pakk isa noorusajal ostetud Horisonte, seal oli rubriik „Inimrumaluse ajaloost”. Tänagem farmaatsiat, et on olemas valuvaigisteid, et hambaarst võiks toimetada valu tekitamata ega kannataja peaks imetlema teist pühakupilti, kus pühakut surmatakse hammaste välja kiskumise teel (see maal ripub praegugi seina peal, 2 m lai, 3 m kõrge). Inimesed, olge valvsad!
Memlingi kuus teost on esil alles seegi tagasopis, mille ma jagan ära umbes poole muuseumi pealt, saan minna otse ja säästuda vahepealsete puuslike ja reliikviate (loe: kulda-karda mähitud konditükkide) imetlemisest. Ja need on toredad ning neid saab uurida üsna lähedalt kartmata, et kellad hüüdma hakkavad (maalid on küll paksu klaasi taga ja lagi on täis videokaameraid).
Kogu Brugge on ehitatud tellisest, taevas on pilvitu, praegused päikeseprillid on polaroidid, sama värvimängu jäädvustamiseks olekski vaja polaroidfiltrit, mida aga ei ole. Vanal, filmifotokal oli, kasutasin üsna palju. Ainus teadaolev viis saada filmi-värvifotol värvid kirkamaks ja sinises taevas pilved esile. Mustvalgel filmil saab koos punase filtriga allapäikest täiesti musta taeva.
Seejärel teine kunstimuuseum, Groenigemuseum. Olin ostnud seegis nelja muuseumi pileti, kuigi kavatsesin külastada ainult kaht. Seegis löödi auk siinse muuseumi lahtrisse, selgitan, olukord näib olevat väga tuttav, nüüd lüüakse auk seegi lahtrisse.
Siin vähemalt on piltide kõrval sildid. Muuseum ei ole kuigi suur, kümmekond saali ainult, aga neli on täis keskaja meistrite maale (Jan van Eyck, Hans Memling, Petrus Christus, Hieronymus Bosch jt), sh van Eycki Joris van der Paele mälestusaltar (1436, millel võib muuhulgas näha prille ja Indiast pärit kaeluspapagoid) ja Boschi (või tema töökoja) üks mitmest viimsepäevapildist. Uhke.
Ühel teisel keskaegsel pildil, mille autorit ja nimetust ma enam ei mäleta, on muu kribukrabu seas aafrika hallpapagoi, varbad õigesti. (Nimelt on papagoidel nagu rähnidelgi kaks varvast ette ja kaks taha, mitte kolm ette ja üks taha nagu muudel lindudel; enamasti kujutatakse piltidel valesti, isegi nukufilmis „38 papagoid” oli valesti). Keskaja osa lõpus on erinäitus eksootikast flaami vanas kunstis – välismaa, muulaste (mustlaste, juutide, muhameedlaste ja tumeda nahavärviga inimeste) ning eksootiliste loomade kujutamine. Saab teada, et esimesed mustlased jõudsid Brüsselisse 1420 ja neid võeti vastu väga suurejooneliselt; ahistama hakati alles umbes sugupõlv hiljem. Ja et keegi Pärsia valitseja kinkis Karl Suurele elevandi (vaene elevant!). Ja kuigi ei ole teada, et XV sajandil olnuks Brugges aafriklasi, on nad maalidel ometi selgelt natuurist maha joonistatud (oletatav selgitus on, et kuna Brugge oli tihedas läbikäimises Vahemeremaadega, siis küllap käis sadamas sealtkandist pärit galeere, kus sõudjad olid Aafrikast ostetud orjad). Ja et muhameedlust peeti ketserluse teatud vormiks: meenutagem ka samast ajastust pärit Niguliste peaaltari maale, kus kurjal kohtunikul, kes püha Viktori surma mõistab, on peas turban.
Muuseumipoest raamat The Flemish Primitives in Bruges.
* * *
Brügges on palju jalgrattaid, turistide jaoks ka hobuseid. Kanalitel sõidavad siuh-säuh! edasi-tagasi paadid, sees neljas viirus turistid ja vööris paadijuht, kes peale vastutuleva paadiga kokkupõrgete vältimise ka mikrofoni selgitusi jagab. Enamik hoiab mikrofoni suu juures, teise käega roolib; ainult üks on tarindanud hoidiku, mis hoiab mikrofoni suu juures ja jätab mõlemad käed rooliratta peale. Mingit päästevarustust silm ei näe. Sõidustiil näib olevat vana tuntud ei-ole-meil-aega-kurve-võtta-stiil.
Turuplatsi ääres on turuhoone, mille laius on 40 m, aga mille otsas on üle 80 m kõrge kellatorn. Keskajal olnud tornil ka kõrge tornikiiver, mis aga kaks korda maha põles ja praegune torn on tömp. Vaateplatvorm on ülemisel kellakorrusel ehk täitsa ülemisel korrusel, mitte nagu näiteks Tallinna raekoja tornis, kus vaateplatvorm on umbes poolel kõrgusel.Looduse sunnil käin taas peldikus: kassamutt on kadunud, panen vajaliku raha lauanurga peale. Kui väljun, on kassamutt tagasi, vaatab pisut küsivalt. Ütlen, et ma panin raha ennist laua peale. Tema naeratab vastu, et jah, ta nägi, sest we have a mirror, you know (näitab naiste peldiku poole, mille lahtisest uksest paistab peegel) – we see everything!
Tornis on tore ja paljuaastased kogemused väikese seljakoti kandmisel kuluvad ära: seljakott ei takista kitsastes kohtades liikumist. Trepp läheb järjest ahtamaks (all üle meetri lai, täitsa ülal umbes 40 cm). Ülemised kaks kolmandikku on puust. Allatulekul näen, kuidas laia trepi lõppemisel (112 astme järel) üks paar arvab, et ongi kõik (teine trepp on vastasnurgas), ja asuvad järgmise 254 astme ronimise asemel innukalt uurima luugipiludest avanevat vaadet. Korrus allpool, varakambris ehk üldse torni kolmandal korrusel (55 astet) satub vastu seltskond itaallasi, kes otsustavad, et neile treppidest aitab, juba sealsamas. Esimest korda näen keerdtreppi, mis poole marsi pealt vahetab pöörlemissuunda. Oleviste tornis (kus on järjest kolm treppi) pöördub keskmine trepp teistpidi kui ülemine ja alumine, aga see ei ole päris sama, sest nende osade vahel on sirged käigud.Pärast pilte vaadates leian, et tornist jääb Põhjameri üldse nägemata. Ju siis ma ei vaata õiges suunas. Vine on ka. Kellamäng mängib, üle-eelviimasel korrusel on kellamehhanism (ja automaatne kellamäng, 9-tonnise vasktrumli peal sajad nukid, mis õigel hetkel õige kella löömismehhanismi liigutavad), eelviimasel istub kellamänguonkel (täna trummel ei käi, esitus on elavettekandes) ja ülemisel on kellad. Helivaljus ja kellakõla tekitavad eufooria, mida ei suuda rikkuda kellade mitte päris perfektne kooskõla. (No kuidas häälestatakse kellamängu? – Eks ikka valukojas!) See ongi vast põhjus, miks ma ei tee tornist täielikku panoraami.
Tornist on ilmekalt näha, miks on hea ehitada maja igavesena, sest ajast, mil linna õitseng möödus, on möödunud pool tuhat aastat, aga vajadust keskaegseid maju asendada ei ole tulnud. Selle peale võiksid mõelda eelkõige tänapäevased kinnisvaraarendajad, kelle arust on mõistlik, kui maja ehitaja garantiiaeg on kaks aastat. Isegi vanas Babüloonias oli viiskümmend, et te teaksite, nagu järeldas Hammurapi seadustest (kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku, surmatagu ehitaja; kui maja kukub kokku ja surmab majaomaniku poja, surmatagu ehitaja poeg) ehitusteoreetik hr Siinmaa noorem oma väljaandes „Eesti ehitusturg”, mille sabas ta ilmutas oma ehitusfilosoofiamõtteid.Siis tagasi alla maa peale, tornis kulus kokku tund, tekkinud on plaan jõuda kella 16.35 rongi peale, vahepeal peaks sööma ja käima jumalaema kirikus, mis oli hommikul kinni. Aga söömakohtadest peletab eemale teadaanne, mis siinmaal on tekstiga les moules sont arrivées, ehk täna ja homme ja üle-üle-ülehomme sööme ainult sinikarpe. Meenub novembrikuine õudus.
Turuhoone poole minnes tegin põhiliselt fotosid, tagasi jaama poole rühkides teen põhiliselt videoülesvõtteid. Musta videomaterjali saan umbes 16 minutit, sellest saab pärast monteerimist vast 7–8 minutit valmistulemust (viimati Eltzi linnuse juures käimisest sai 25 minutist 11 minutit). Mitu minutit sellest võiks saada pealkirjaks „Musträsta toimetused”, nimelt lind askeldab ringi, on kogu aeg vaateväljas ning peaaegu rütmis pisut eemalt, Bonifatiuse jalakäijasilla juurest kostva viiulimänguga. Mõistlik, et viiuliharrastaja mõtleb naabrite peale ja peale selle teenib taskuraha. Algul pole vigagi, aga siis, kui just üle silla kõnnin, läheb üks noot nii valesti, et hea, et ma kõnnin silla keskel, sest muidu võinuks ma võpatusest üleskarganuna üle ääre kukkuda. (Äkki on mul absoluutne kuulmine, ainult ma ei oska seda väljendada?) Lugu on kohati kahtlaselt tuttav, lõpuks otsustan, et vast see on Stingi Moon in the Bourbon Street kas klassikakuube riietatuna, vabasti improviseerituna või lihtsalt väga valesti mängituna.
Ühe maailma kõrgeima tellistorniga jumalaema kirik on ängistav. Kui Otto Borsti teatel (Alltagsleben im Mittelalter) olnud keskajal kirikud ainsad siseruumid, mis olid valgusküllased, siis see hoone ei ole aknapesijat näinud mitu aastasada, rääkimata korstnapühkijast, kes seintelt aastasadade küünlanõe ära pühiks, nii et see mõjub pigem viielöövise pimedusetemplina. Õhk on väga tolmune, aknast langeb põrandale päiksekiiri. Torman välja Michelangelo nikerdatud kuju juurde sattumata ja peatun alles (pilditegemiseks) ühe šokolaadipoe ees, mille lahtisest uksest tulvab magusat lõhna. Sabas minu ees seisvate itaallastega räägitakse inglise, minuga prantsuse keeli. Which is nice.Kanalilõpu lähedal mängib üks noorsand lõõtsmoonikul lugu, mille eesti tekst on „joo, sõber, joo, joo ennast täis kui siga”. Ühe restorani ees on koerajootmiskraan. On tore ilm ja naudin viimaseid toredaid hetki vanalinnas, sest karta on, et tagasisõidu esimene ots on taas elamusrohke (kehvas mõttes).
Olen jaamas veerand tundi enne, et saada müügiautomaatidest midagi hamba alla ja midagi juua. Hulk aega kulub, enne kui ma saan selgeks liigutuse, mis nõksuga tuleb raha masinasse visata, et see sinna sisse jääks.
* * *
Tagasisõit.
Mu kaval plaan tulla tagasi enne seda, kui toimub patisakste õhtune dessant rannast sisemaale, läheb peaaegu õnneks. Osaliselt ka see, et rongi ees on tühjem kui keskel või taga. Eest teise vaguni tagaotsas on vahekäigus natuke ruumi, kus ma tunnikese seisan. Ma saan aru, et rannas lebamine on linnas ringikiirustamisega (millal ma viimati maha istusingi... vist hommikuses rongis) ning 366 torniastmest üles ja seejärel alla ronimisega võrreldes sedavõrd kurnav tegevus, et ilmtingimata on vaja reisida uneseisundis, aga väikelapsed, kes hõlmavad isegi kõigest väest laiutades ainult pool istet, võiksid endid ometi koondada. Kasvatamata, noorus on hukas!
Patisakste arvates on rong rannaelu loomulik jätk, näiteks kisamise (mida nad suudavad teha ka magades), igas mõeldavas punetustoonis inetu nahapinna eksponeerimise ulatuse, õlle- või limonaadikaanimise osas. Mõni on osaliselt isegi päevitusriided selga jätnud; ime et mõni apollo ei ole supelpükstes, karvane õllekõht üle värvli eendumas. Võib-olla on mõnel jäänud rannast ümber kõhu ka täispuhutav kilpkonn, ma ei näe, seljatoed varjavad. Jalats on rannaplätu, pakiriiulitel lebab liivalabidaid, ujumis- ja peesitamisaluseid, päevavarje ning mustmiljon rannakotti. Aga kes teab, vahest on rannakotid tundmatu tulnukate hõim, kes ajab oma omanikud paar korda aastas rongikaupa vee äärde. Kes teab, kes teab.
Rongi vahetamiseks on aega 12 minutit, rong saabub 14-minutise hilinemisega ja ega see pole Šveits, kus ühe rongi hilinemise tõttu hilistatakse ka muid ronge. Mistõttu mul on äkki 58 minutit aega, käin ostan jaamapoes süüa-juua. Jaamapoes ei ole plastkahvleid, mistõttu tuleb osta ka teine salat, millel on kahvel kaasas.
Söön ja siis tuleb rong. Kaks jaamavahet on mõnus, rongis on rahvast vähe, jahutus toimib.
Siis tuleb peale jalgpallisärkides seltskond, kellest ühel on telefonis mitu laululugu, näiteks kellegi reggae-mehe määgimine (mida vagun saab kuulda kolm korda) ja erakordselt halb kaver ühele Céline Dioni loole. Aga keegi ei julge kapitaolistele noorukitele öelda kah, näiteks nende kõrval istuvad vanainimesed, kes vihaselt ringi vahivad. Hommikul oli rongis samalaadne olukord, aga telefoniga rõkatajaks seekord üks tumedanahaline noormees, mistõttu keegi midagi ei öelnud, terve vagun niheles ja sai teada, milline muusika võib inimestele meeldida. (Näiteks mu kõmulisele klassivennale meeldis Toivo Nikopensius, kes umbes 20 a tagasi eksis lauluga „Hang nagu härg oli akna taga... õõõhh... talv oli täie võimu sees” mingisse noorte muusikasaatesse – muidugi mõista eelkõige see hingetõmbamise koht.) Minu arust võiks seaduselooja liigitada telefonis leiduvate muusikapalade täies pikkuses avaliku esitamise kas avaliku korra raskeks rikkumiseks või siis piraatluseks (teiste muusika esitamiseks on vaja luba!), mille sooritamise vahend tuleb konfiskeerida. Rääkimata sellest, et see on kuritegu muusika vastu – mõelgem pisut selle üle, kui suur on hea kõrvaklapi membraan, ja siis selle peale, kui suur on see telefonikuularis, ning siis järeldagem, kas selle heli saab üldse lugeda kvaliteetseks. (Kui kunagi juhtub kätte Ellerheina Kammerkoori „Raua needmise” plaat (1981 või 1982) ja mõni ostsilloskoobitaoline asi, vaadake, mis juhtub loo fortekohtades: nõiatrumm ei ole LP-plaadi dünaamikavahemikku 45 dB [no ma ei tea, mis see teoreetiliselt on, kodus grammofonil oli signaali-kohina suhe selline] ära mahtunud, sakkide tipud on lihtsalt maha lõigatud, st distortsioon peaks olema hirmus.)
Ja siis juhtub ime, vast saab telefoniaku tühjaks, sest viimased poolteist tundi on telefon vait. Seltskond jaguneb, osa läheb maha kaks peatust ja osa üks peatus enne mind.
Päike läheb looja.
Jala korterisse. Päevane läbikõnd on 16 km.
No comments:
Post a Comment