N, 455. päev: uus kellarihm

Eilsed suusakujulised kiudpilved ei eksinud. Kohe üldse mitte. Välimise aknalaua pealt ei jõua vesi nii kiiresti maha voolata, kui juurde sajab.

Õhtul käin T. linnakeses (seekord müüakse jaamas õige pilet, edasi-tagasi) ostlemas. Mul on akuutselt vaja kellarihma, sest ma kannan kella praktiliselt kogu aeg (ainult vannis mitte) ja kuigi kellarihm on nahast (mis ei ole uute eluvormide tekke suhtes sama rõve materjal kui plast), on see omandanud vastiku leha, nii et lõuga käe peale toetada ei saa. Kui veel mõni nädal tagasi oli kellarihmal, ütleme, märja koera lõhn, siis viimane nädal on olnud juba umbes selline lõhn nagu Tallinna 17. liini bussis.

Teisiti kui siinmaal, kus muidu sobivale rihmale on peale trükitud nilbe kuldtähtedega kiri OCEAN FORCE või külge riputatud nii suur pannal, et seda peaks kandma kahe käega, leian ma kellarihmade stendi kaubamajja sisenedes umbes 20 sekundiga, mis kulub välisuksest otse kellarihmadeni kõndimiseks. Sellelt leian sobiliku kellarihma ja juba rongis panen kella külge. Uus ja puhtam tunne!

Kes mu kella vastu huvi tunneb, siis see on marki Casio F-77W iidkell (väidetavalt sama mudeli pilt on selle lehe lõpus, aga mu kella sihverplaadil on kirjad teistes kohtades ja värvused on teised), kasutusel alates aastast 1991, mil mõni selle blogi lugeja oli vast veel varases nooruses, aga on vee- ja töökindel, tagasihoidliku välimusega ning käib väga täpselt (läheb nädalas kolmveerand sekundit ette – kella käimise täpsus tähendab seda, et etteminek või tahajäämine on samas ajavahemikus sama). Klaasil on paar sügavat kriimu, mis joonduvad käeseljal olevate armidega 1994. aasta varasuvest, kui ma tervisejooksul juhtusin graniitkillustikul tossupaela peale astuma. Hankimise liigi poolest kuulub kell kategooriasse „surnud sugulase kell”, kellele selle kinkisid vast lapselapsed, aga kes jõudis seda kasutada väga vähe, sest oli sel ajal juba üsna voodihaige. Nagu ma ei ole teinud paljusid muidki asju, ei ole ma endale kunagi käekella ostnud: need on kas kingitud või saadud pärandusena või saadud tellitud ajakirjadega pealekauba.

Muidugi mõista toimub Even better than that! ehk satun ka muudesse poodidesse, sest neljapäeviti on T. linnakeses kaubamajad ja mitu muud poodi kah lahti üheksani. Nimelt raamatu- ja elektroonikapoodidesse (paar raamatut ja DVD-d). Pealelõuna on olnud ilus, päikseline ja soe (ning mina olen mantliga; ainult õlgkübar ja spatsiirtokk on puudu, aga küll ma need ka ükskord muretsen – mis meenutab seda, et aeg-ajalt tuleb Kirikmäelt bussi peale keski pleedi mähitud tegelane, siis ta ei oleks ainus).

Kaheksase rongiga tagasi, korteris pool kümme.