Rong tuleb ette viimasel minutil, kahekordne Prantsuse rong. Siinmaal sõidab seega kokku kolmesuguseid kahekordseid ronge, väliskuju on peaaegu samasugune, sisearhitektuur erinev. Piletikontrolliks on Sinimütsike.
Varem ma Prantsusmaal käinud ei ole sügavamal kui sada meetrit piirist (üks kord sada meetrit ja kolm korda kuni umbes kakskümmend meetrit). Me ei jõua ära imestada Prantsusmaa korda, et rongipilet on kehtetu, kui see ei ole enne rongi istumist tembeldatud – isegi kui pilet on ostetud konkreetsele rongile, mis sõidab konkreetsel kuupäeval ja kellaajal. Õnneks on ümberistumise kohas üks piletitembeldi katki (silt on peal, et on katki), teine on rikkis (silti ei ole, aga näidikul on kiri hors service ning rohkemaid otsima minna ei ole aega). Teise rongi (kahe vaguniga külavaherong) Sinimütsike on väga vana vanamees (võib-olla veel vanem kui tema rong). Oleme valmis seletama juhuks, kui ta puuduvat templit pahaks paneb, et me oleme sel hunnitul maal, kus pilet tuleb tembeldada, esimest korda, aga ta ei liiguta kulmugi.
Sõidu teine osa toimub seljaga sõidusuunas ja maastik sarnaneb alguses Tallinn–Tartu maantee äärsele Paide ja Põltsamaa vahel. Hiljem läheb pisut lainjaks, rong jõuab ülikiirrongi trassile ja kihutab nii, kuis rattad võtavad. Oleks mul GPS, saaksin teada, mitmenda kosmilise kiiruse me saavutame, aga arvestades seda, et umbes nelja vaguniga ülikiirrongi möödasõit kestab umbes poolteist sekundit, on kiirus tugevasti kolmekohaline.
Strasbourg võtab vastu ümberehitatava jaamahoonega – vana hoone suletakse klaasmunasse (nagu Springfield Simpsonite filmis). Jaama ees istub turd mees, kõrval silt, et tal ei ole midagi, andke raha. Kunagi olevat Helsingis istunud kurb lõunamaine kerjus, silt kõrval, et aidake, aga keegi ei andnud, kuni tuli keegi lahke soomlane ja kirjutas mõne sõna juurde, siis inimesed andsid helde käega ja naerusui, pärast lasi kerjus soome teksti ära tõlkida: seal seisnud, et aidake, Rootsi-laev läheb kell kuus ja mul ei ole üheotsapileti raha. — Põhjus, miks ma seda siin mainin, on see, et pühapäeval näeme samas kohas teist samasugust kerjust, kellel on sama silt. Äri on äri.
Kõnnime jaamast hotelli. Tuba on hämar ja trapetsikujulise põhiplaaniga (eest kitsas ja tagant lai nagu Rubljovi maalide perspektiiv), aga hinda väärt. Aknast avaneb vaade üle tänava kebabibaarile ja jõeharule ning üle jõe ühele vanale kirikule. Vastasmaja katusel on palju potitaimi (sh päevalilli) ja linnumaju.
Kõnnime mööda jõeäärt vanalinna poole, kell on pool kaheksa, päike on madalal, on ilus valgus. Suunaks on ühes mitmest kaasasolevast reisiraamatust soovitatud kohalike hõrgutiste restoran teispool Väikest Prantsusmaad, näeme ära mitu kohustuslikku vaatamisväärsust. Aga oh häda! On august, mil terve Prantsusmaa puhkab, nii ka see restoran. Kõnnime tagasi vanalinna* poole, leiame püha Martini – hanekasvatajate, joodikute ja Vantaa linna kaitsepühaku – silla juurest sobiliku söömakoha.
* Strasbourgi vanalinn on suhteline mõiste, sest see näib olevat olnud üüratu, ulatudes vanalinna saarelt välja. Hoolimata ühe Ameerika 8. õhujõu juhtlennuki pommisihturi suutmatusest saada 10.8.1944 rünnakul sihikule kaubajaam ja argusest mitte julgeda öelda tavalised sõnad let's go around again, mille tagajärjel pühiti maa pealt hoopis suur osa kesklinna (allik: J. W. Granholm, The Day We Bombed Switzerland), on vanu maju alles väga suures ulatuses. Kohti, kus võinuks olla linnamüür või bastionivöö, ma linnaplaanilt ei tuvasta.Teenindus on hea, ettekandja üritab mitu korda lülituda saksa keelele, aga jätkame ikka oma prantsuse keele algmetega. Seekord on kavas kohalik hapukapsahõrgutis, menüü järgi lausa „kuninglik hapukapsas”,mille kogus (kahele inimesele!) on vähemalt sama suur kui suure pere jõuluroog: mägi kapsaid, seajalg, nuga sees püsti, mitmesuguseid vorste ja singiviile. Paraku on inimvõimeil piirid. Joogiks kir ja kohalik Riesling.
Tagasi läbi Väikese Prantsusmaa. Õhtul on süüdatud jõe peale ilutuled, leian fotokast ööfoto programmi. Vaubani sillakindlustuse otsas vehib kuus helgiheitjat. Vaevalt, et valguskunstnik teab, et sellise atraktsiooni (Lichtdom, 130 võimsa, stratosfäärini küündiva helgiheitjaga) mõtles välja Saksamaa arhitekt Albert Speer 1934. aasta Nürnbergi parteipäevaks, mis tõi paar aastat hiljem sipelgad selga mööda jooksma isegi skeptilisele soome ajakirjanikule Olavi Paavolaisele ning mis jäädvustati filmi Olympia lõppstseeni. [Viidatud klipi alguskaadrid peaksid olema, muide, filmitud tsepeliinilt Hindenburg. Kuigi olümpiakellal oli riigikotkas, oli selle all üpris apoliitiline sõnum Ich rufe die Jugend der Welt, ma kutsun maailma noori. Ja pange tähele, et võidupärja saab iga lipp.] Tornisillal prääksub posti otsa seotud krapist midagi, mis parema helikvaliteedi korral oleks Vangelise ja/või Jarre'i stiilis muusika koos haleda paatosetaotlusliku jutuga, mis toob kohemaid meelde Cirque du Soleil'i. [Märkus: sekundaarkirjanduses on seda tsirkust nimetatud „Cirque de Cheville”, ent osas The List näeme Wendy toas seinal selle tsirkuse klouniga plakatit, kus seisab selgelt „Cirque du Soleil”.}
Eriti siiber saab mul hetkel, kui sillakindlustuses lülitatakse tubades tulesid nõnda sisse-välja, et valgustatud aken näib sõitvat mööda ehitist edasi-tagasi. Ja mitu korda. Aga inimesed vahivad vilkuvaid tulesid, suu ammuli.
Teel hotelli möödume kõrtsist, millel on mingi akadeemiline nimi. Mul oli kunagi juhendaja, kes heameelega asuks selles doktoritöid juhendama (alla magistri mitte mingil juhul). Kui hakati koostama õppetooli strateegiat ja peeti SWOT-analüüsi, leidis ühe magistrandi suu läbi äramärkimist koguni tema tugev maks kui õppetooli üks oluline tugevus. Aga muidu oli juhendaja korralik, tema käes oli piiritusekapi võti ja kuigi kits kärneriks, ei läinud sealt vasakule ükski piisk.
No comments:
Post a Comment