N, 469. päev: nimi ja suurega

Eestis valitseb põrgupalavus ja kõik sulab. Kontorites on veel palavam ja mõttetegevus on lakanud.

Nimelt ei ole kolleeg jätnud jonni keelehuvi ja on esmaspäevase küsimuse, kas kampaanianädala lõpuks antav auhind kirjutatakse suure või väikese tähega, saatnud keelenõusse. Ilma kontekstita (et see on kampaanianädala lõpuks antav auhind). Ja saanud sealt muidugi vastuse, et muidugi suure algustähega, sest eks ju vist ka lugupeetud EKI keelenõustaja ole suure palavaga vaadanud vaid kiiresti eesti keele käsiraamatusse, kus seisab, et auhindade nimed kirjutatakse muidugi suure tähega.

Kui meilis küsin, kuhu jäi keelenõusse saadetavast küsimusest esmaspäevasel koosolekul lubatud kontekst, vastab kolleeg arvamusega, millest võib aru saada, et mulle kui insenerile ei ole keeletunnetus üldse lubatud. — Küll on hea, et meil ei istu sama keelerühma inimesed samas toas, vaid suisa eri korrustel!

(Äkki peaksin sellisest seisukohavõtust kuhugi kaebama? Vabanduse palumist ootan igatahes. Erinevalt varasematest samalaadsetest ütlustest, nagu et ärgu ma tulgu õpetama inglise filoloogile, mida inglise tekst tähendab, on seekordne mitte suuline, vaid meilis, prindin välja ja panen kindlasse kohta tallele.)

Aga ma ei lasku nii madalale, et vastata samaga, isegi kui kolleegi arvates on see, kui mul on oma arvamus, „arvamuse pealesurumine”, aga see, kui tal on enda oma, „puhas keelehuvi”. Ja rõhutab, et teiste arvamusi tuleb ikka kuulda võtta, millele vastan, et ma olen sellega väga, väga, väga nõus.

Karta on, et lähitulevikus tekib masintõlge ka eesti keelde, mis suudab lähteteksti eesti keelde ümber panna sama hästi-halvasti kui mõtlematu tõlkija. See tähendab, et kaob vajadus selliste tõlkijate järele, kes tõlgivad nagu masinad, sest masinat on odavam ülal pidada kui inimest, masin töötab kiiremini ja ei väsi.

* * *

Toanaaber C helistab kuhugi ja räägib hästi kurva häälega. Saan teada, et ta helistas oma korteriomanikule, et selle küülik, keda nad nädalavahetusel söötma pidid, murti maha. Et algul polnud küülik tahtnud eriti süüa, siis leidsid nad, et küülikul on hammustusjälgi, siis viisid nad ta loomaarsti juurde, aga seal leiti, et vigastused on väga suured ja küülik pandi magama. Nii et toanaaber C pidi siis korteriomanikule teatama, et selle küülik.... – „Is no more?” pakun. Ent näib, et Rumeenias ei teata surnud papagoi sketšist midagi, nii et ma ei saagi edasi öelda, et so this was an ex-rabbit või midagi sarnast. Uurin parem, mis loom hammustas, kas rebane. Saan teada, et loomaarst öelnud midagi, mis kõlas prantsuse keeli midagi nagu marte, et rebasest poleks küülik üldse ellu jäänud. Ütlen, et see on äkki sama loom, kes on saksa keeli Marder ja inglise keeli marten. Järele vaadates selgub, et ongi, maakeeli nugis – mis taas, taas kord toob meelde filmid „Tapja õllejogurt” ja „Malev” — ning kas teate, et Õ-Fraktsioon, nende mõlema tegija, on Tallinna loomaaia nugiste vader?

Ja nüüd tuleb hispaania keele huviliste eri: metsnugise 32 hispaania nimetust! — marta (ametlik), colleralba, fagina de pit groc, fuina de papo amarillo, fuina de pit groc, fuina, fuyina de papo amarillo, furamarta, gat marte, gorjagroc, juina, lepahori, lepahoria, lepaori, leparoi, mart, marta de pit groc, marta europea, marta gallega, marta, martaleña, mertu, martaraña, marte, martes, martucho, martuju, martuxa, mierle, pitotxa, resmila ja rozmilla.

* * *

Viin soome kolleegile ära tema laenatud kaks raamatut, Mannerheimi 75. sünnipäeva pidustustest pajatava „Kesäkuun 4. päivä 1942” ja mingi raamatu Teise maailmasõja aegsest kolmest Soome sõjast. Kolleeg on sillas, et ma annan talle Mannerheimi raamatu ka elektroonilisel kujul (skannisin ära), et raamatu seisundit arvestades on seda nõnda kergem sirvida. Mannerheimi 75. sünnipäeva tippsündmus oli Hitleri äkkvisiit, kellega piltidest enamikul on kõrgel külalisel sõjaaegses ikonograafias tavatu ilme: suu naerust kõrvuni. Saksamaal hoiti pildid, kus Hitleril on ees prillid või jalas nahkpüksid või seljas ülikond või pea kammimata, kõvasti vaka all. Mannerheimi juubel oli sakslaste jaoks ilmselt väga lõbus; soomlased aga olid veel tõsisemad kui muidu ning rindesõdurid saatsid marssalile aupaklikke tervituskirju ja puhkeajal voolitud nikerdisi, lapsed hardaid õnnitluskaarte ning kirjakunstnikel oli auaadresside maalimisega juba mitu kuud enne kibe töö käsil.

* * *

Homseid rongipileteid, mis pidid tulema täna, ei tule. Suurpuhastusel viskasin kogemata ära paberitüki, millele toanaaber kirjutas üles kuller Jean-Pierre'i öeldud pakinumbri. Jama. Ilma numbrita ise TNT pakijälituses midagi ei tee.

Õhtul kiiresti Kõrgmetsa maksimarketis ja siis pangaautomaadi kaudu lennujaama. Õhtuti ärkab raudteejaam uuele elule, peatus enne on narkomaanide tugikeskus, sealt näib sõitvat inimesi jaama justnagu „tööle”.

Lennujaamas peatub liinibuss kohas, kust näeb platsile: D-AQUI juba seisab valmis (vt pilt allpool). E tuleb kümne paiku ja siis taksoga korterisse. Lifti on keegi kusnud, teist lifti ei tule, läheme jala. (Üksööse käis keegi, arvatavasti joodiknaaber, kell kaks öösel uksekella laskmas. Tegin näo, et ma ei kuule.)

Teeme tutvust Sylvaneri ja Gewürtztramineriga.