T, 467. päev: the postman never rings twice

Kell 9.35 heliseb mu taskutelefon ja sellest kostvast prantsuskeelsest sõnavalangust saan pikapeale aru, et helistab kuller, kelle käes on minu reedesed rongipiletid ja kes tahab teada, miks ma kodus ei ole. Vastan oma prantsuse keele rudimentidega, et ma olen tööl. Küsib, millal ma tagasi tulen. Küsin vastu, et äkki räägib ta veel muidki keeli kui ainult prantsust. Ei räägi. Küsib vastu, et äkki on mul tööl mõni inimene, kes räägib temaga sama keelt. No annan üle laua toanaabrile, kellega ta räägib päris pika aja. Saan lõpuks teada, et selmet kasutada posti, on lugupeetud Prantsuse raudtee otsustanud saata piletid naaberriigi pealinna kaudu kulleriga – kelle nimi on Jean-Pierre (meenutagem konnakatku kohta filmist „Malev”) – ja et ma saan oma piletid kätte alles reedel, mil TNT toob need tööle (ja ei saa niisama, vaid tuleb helistada teatud numbril ja küsida Nadiat ning talle ära rääkida, et pakk on Jean-Pierre'i käes jne). How nice! Oleks siis piletitellimise veebilehel olnud poolt sõnakestki selle kohta, et tavalise tarnimise (4 tööpäeva, tasuta) jaoks kirjutage koduaadress ja kiirtarnimise (2 tööpäeva, 16 €) jaoks tööaadress. Või et kui te ei ole siis, kui kuller suvatseb saabuda, juhuslikult kodus, tuleb kiire tarnimisega pileteid oodata kauem kui normaalse tarnimisega. Merde..

Aga edasi olen targem ja enam ei kipu Prantsusmaale, mille rahvuspüha on selle päeva aastapäev, mil vallutati üks kindlus eesmärgiga kätte saada sellest kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning ühtlasi vabastati kõik kindluse vangid – ja edasine ei ole teps mitte pärit Ivan Orava ega isegi mitte Endel Puusepa mälestustest (*) – neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noor ülekäte läinud aadlik, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.

Lõuna paiku uurin siiski välja, et antud number on TNT kohalik klienditeenindus. Pakijälitus näitab, et Jean-Pierre'i öeldud pakinumber oli õige. Helistan ja saan oma jutud ära räägitud (muidugi saab väga palju nalja tänavanime ütlemisega, sest see meenutab siin olnud muldkindlustust, mis nimetati omaaegse Austria vabahärrast kindlusekomandandi järgi; aga klienditeendidaja leebub, kui saab teada, et nimetatud maja asub Kirikmäe otsas). Ja kuigi ma ei ütle parooli, et Jean-Pierre käskis otsida Nadiat, lepin kokku, et pakk tuuakse ära neljapäeval. (Muidu toodaks homme, aga homme on usupüha.) Võib-olla see just ongi lihtsameelsete püüdmise parool, et parooliga tuuakse päev hiljem kui ilma.

Saksa veebipood astroshop.de tarnib kah kullerteenusega ja et nende aadressimuudatuse menetlus käis aeglasemini, kui nende kuller jõudis mu koteriukse taga tilistamas käia, pidin lõpuks ise nende laos pakil järel käima, metsade ja põldude vahel.

Päeva sõnad on academic papers → akadeemilised paberid (pigem teaduspublikatsioonid) ja Brausetassen → kastmistassid (pigem dušialused).

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

(*) Minge raamatukokku ja otsige üles Endel Puusepa 1973. aasta mälestused „Kaugetel lennuteedel” ja sealt kaheleheküljene kirjeldus, kuidas Puusepp nägi esimest korda elusat fašisti, – ning siis meenutage endale, et a) Puusepp ei olnud migi naljamees, vaid auväärt sõjaveteran, Nõukogude Liidu kangelane (selle eest, et lennutas 1942 Molotovi USAsse läbirääkimistele ja tagasi, otse üle Saksamaa – Puusepa sõjaaegne amet oli juhtida üht kahest viiemootoriste Pe-8 koljatlennukite polgust) ja ENSV rahukaitsekomitee esimees; ning b) et selle raamatu ilmumisel oli Ivan Oravani aega veel kakskümmend aastat...