31.10.08

R, 835. päev: lennuteed

Bussiga lennujaama (läbi hommikuse tipptunniga ummistatud kesklinna), linnast teise bussiga lennujaama. Sõidan selle teise bussiga esimest korda, satun kohtadesse, kus ma ei ole kunagi olnud.

Lennujaamas olen ajavahemikus, mil varahommikused lennud on juba läinud ja hilishommikused lendajad ei ole veel kohal. Olen seega nii turvakontrollis ja – mis veel huvitavam – korraks ka ootesaalis ainus inimene.

Peagi saabuvad vastapingile kaks eesti daami, kes on leidnud oma kutsumuse: vinguda sellest, kui halb on elu, kiirusega umbes kakssada sõna minutis. Nagu kiuste, ei ole mul seekord kaasas lustikummutit ja mul tuleb seda vada kuulata. Nii huvitav see samas ka ei ole, et võiksin teha lahti arvuti ja seda konspekteerida, nagu juhtus kunagisel töökohal, kus kohvinurgast kostis häiriv jutuvada nii valjusti, et tööd ei saanud teha, aga see oli siiski nii sisukas, et konspekteerisin ja sain kokku umbes kahe romaani materjali. Oletan, et kui juba eestlased, siis sõidavad nad tingimata Tallinna ja mul on õnn viibida nende kõlaulatuses ka teisel lennul.

Sedapuhku on lend üle Kopenhaageni. Mu maateaduslikud teadmised Saksamaa põhjaosast ning Taani väinadest lõuna poole jäävast merest on väga napid, sestap ei tea ma, mis suur jõgi siugleb [Seda kohta tagasisõidu lennukit oodates kirjutades asusin uurima Google Mapsi kaarti, siis seda, kas imelik mügerik ülemaandutud Rootsi nukast oli ikka linnamägi, ja siis pani läpaka kuvar pildi tasku.]

[Aga siiski jätkakem.]

Kahe lennu vahel on Kopenhaagenis aega kolm tundi. Söön toredas sööklas, kus täheldan olevat väga internatsionaalse töötajaskonna (kes suhtleb omavahel ikkagi taani keeli), kassas on taanlane. Löön letti seoses pangalaenuga saadud põhjamaise panga kuldkaardi; taanlane kummardab nagu liigendnuga.

Kolme tunni jooksul tekib lennujaama reedelõunasest vaikelust reedepärastlõunane tunglemine.

Teine ots on Estonian Airiga; lennuk on rahvast paksult täis. Lendur puterdab eesti keelt nõnda, et kuulen meid lendavat 400 m kõrgusel, kuigi aknast paistavad sel hetkel kaugel õige mitu kilomeetrit allpool pilved. Maandumisel teeb ta imelikke manöövreid, tirin rihma muudkui pingumale ja omajagu imestades näen, et maandumisraja servatuled paistavad mõlema poole aknast; maandumise eripära arvestades olnuks ootuspärasem näha raja mõlema serva tulesid ühe poole aknast ja teisest põhiliselt lendamas mulda ja rohututte.

Lennujaama ees juhtub see erakordne asi, et näen koguni kaht koolikaaslast: neli aastat nooremat koolivenda Keni, kellega ma teretuttav ei ole, aga kes ometi hea sõbra hea sõbrana peaks olema tore inimene, ja I klassi pinginaabrit, keda ma väljaspool klassikokkutulekuid pärast kooli üldse näinud ei ole.

Vahepeal on järgmise sõidukini paar tundi aega, mida sisustab lähisugulaste korraline, kuigi samas etteplaanimatu ülevaatamine. Et lennu teine ots oli Estonian Air, olin ikka plaaninud, et see jääb kõvasti hiljaks (sest ju vast on taas mõni EA tillukese lennukipargi lennuk sattunud ootamatult hooldusesse ja ühes sellega kogu sõiduplaani sassi löönud) ja nõnda läheb mul äkki vaja öömaja. Lähihõimlane, selgub, ei ole kuulnud ligi paarikümne aasta tagust lugu, kuidas vend oli vana pleierit kruvikeerajaga kruttides nihutanud helipea vastasrajale, nii et see suutis maha mängida tagurpidi – mõistagi tekkis meil praktiline vajadus seda võimalikult kasulikult kasutada. Selleks kirjutasin paberile (tagurpidi) pika teksti, mis algas sõnadega „tere, meie oleme Marsilt”, ning lugesin selle võimalikult tagurpidise intonatsiooniga linti. Helistasime siis mu suhteliselt kergeusklikule klassivennale ja mängisime lindi tagurpidi ette. Selle kosmilise sõnumi efekt oli võimas – torust kostis kõrvulukustavalt nõutu vaikus...

Järgmine sõiduk on sedapuhku rong, kuhu on mul koguni pilet ostetud ja kahes eksemplaris väljagi prinditud. Ja siis takso ning pikk tee ongi otsas.

30.10.08

N, 834. päev: neljapäev

Nagu ikka, on puhkuse-eelne päev nõnda toimekas, et mitte ei jõua õhtule enne veerand üheksat. Ma ei ole tööl kunagi nii kaua olnud ja sedasi kuulen esimest korda, kuidas õhtuvaikuses hakkab kella kaheksa paiku kaikuma koristajate portugalikeelne jutukõma.

Hommikul oli üldkoosolek, kus direktoril keel vääratas ja 2006. a majandustulemustest rääkides ütles aastaarvuks kogemata two thousand and sex. Samuti tekitas elevust see, kuidas ringipaigutuvad osakonnad olid tähistatud majaplaanil eri värvidega ja itiosakonna (üle 90% mehi) osaks oli saanud roosa värv. Õigemini tekkis elevus ja itsitus esitaja märkusest, et roosa värv ei ole üldsegi sihilik.

29.10.08

K, 833. päev: kolmapäev

Ikka on nii, et kui jätta terve päev rahulikuks homse tähtajaga tööde tegemiseks, siis jääb keegi haigeks ja tema tööd jagatakse kiirkorras teistele. Saan lõunalt naasnuna (mil tean, et mul on veel natuke tõlkida ja siis on valmis) äkilise toimetamise, mille lõpp on alles välistõlkija käes nagu pikk makaron või näts või Homer Simpsoni ja Mindy Simmonsi viineripirukas, mille üht otsa närib üks ja teist teine inimene. Kui avan, siis kohe pealkirjas on selline pirakas, et taon pead vastu lauda. Edasi õnneks mitte; ka leian samasuguse õuduse tõlkemälust (ja küllap seisab sama ikka Silvetis ka, ma üldse ei kahtle, kuigi raamatutegelasena, mis tõlkijal jäi kahe silma vahele). Mälus on küll ka normaalsemaid vasteid. Edasi on parem, aga siiski kiirustades ja küllaltki masinlikult tehtud ning lõpp puudub hoopis, sest on alles tõlkija käes. C soovitab, kust leida teine dokument, kus on sama asi olemas kui siin lõpus, kopin sealt; siis tuleb teade, et lõpp on ka tulnud, aga seda ma mingist ponnistusest hoolimata ei leia. Aitab jälle vana nipp, et kõige kiirem on teha ise! Viis rida teksti on puudu, selle tõlkimine käib tunduvalt kiiremini kui saabunud tõlke otsimine või ootamine. Kui kõik on valmis ja järeltoimingudki tehtud, saabub lõpuosa uuesti. Teen selle lahti ja näen, et minu viie rea asemel on seal tõlkes seitse. Ei noh, kõike ei pea sõna-sõnalt ümber panema, mõnd asja saab öelda taolises dokumendis ka lihtsamini kui võõrkeeles on keerutatud.

Eile postkontorist toodud ajalooteemalised raamatud, nende seas see oopus, on avaldanud sellist muljet, et tekstis sõna piirama (sõna restrict vastena) nähes kerkivad mu vaimusilma ette kolina ja ragina ning suitsu ja tahma saatel end kivist üle või läbi murdvad seltsimehed, st piiramine sõna siege vastena.

28.10.08

T, 832. päev: Jüri ja Mari seiklused ÕSis

Pakin hommikul printeri lahti ja uurin kasti sisu. Eks ega mul vajalikku kaablit muidugi ei ole, nii et katsetamine peab ootama.

Lõuna ajal käin postkontoris kolme raamatupaki järel. Pika bussisidu ajal loen praegust bussiraamatut, laenatud romaani „Popmuusika a la Vittula”, kus autori võime maalida värvikaid pilte hiilgab isegi eesti tõlkija kiuste. Nimelt jõuan ma 1960. aastate koolipoiste bändi esimese, hüsteerilise esinemiseni kooli muusikatunnis, kus nad isetehtud pillidega vehkisid ja imiteerisid laulmist. Selles oli võrdlus, et kooli grammofonil olid vaid kiirused 78 p/min ja 33 p/min, aga mitte singli jaoks vajalikku 45 p/min, nii et oli valida, kas muusikataust kostab „nagu piilupart Donald tsirkuses” või „nagu Tiibeti matusepasunad”. Bänd valis piilupart Donaldi ja efekt oli võimas.

Kardetavasti saavad sellest võimsast efektist osa ka muud bussireisijad. Kindlasti ka kõik vastutulijad ja muud inimesed, kui mul see koht päeva jooksul meenub. Aga mis mul sellest; las arvavad, et ma muudkui naeran omaette.

* * *

Edasine on inspireeritud eile Polarkaru blogis jutuks olnust.

ÕSis, kirjakeele normi aluses peituvad varjatud kired. Näitelausetest õhkub Jüri ja Mari keeruka suhte teemal rohkem draamat kui keskmises teleseebis: kohe märksõna abieluettepanek näitelauses tahab Jüri Marit naiseks, aga Mari ei lähe. Märksõna ae kohal hõikab Jüri murega: „Mari, ae, kus sa oled?” Märksõna alla kohal saame teada, et Mari sai tanu alla (aga kellele?). Märksõna altar kohal loeme ilmselt Jüri unistust, et ta viib Mari altari ette. Siis sõna ammugi kohal meenub Jürile tulevane ämm ja ta nendib, et ei tunne ta Marit, ammugi Mari ema. Siis märksõna antipaatia näitelauses tunnistab Mari, et ta tunneb Jüri vastu antipaatiat. Sõna arvama näitelausetest saame teada, et Mari oli ainus, kes jäi tulemata. Siis kohe (eelistama) saame teada traagilise tõsiasja, et Mari eelistab Marti Jürile. Sissekandes ei seisab mõistatuslik lausekatke „ei Jüri ega Mari pidanud tõenäoliseks, et ..” – ja siis on ütleja vaikinud. Samas kohe järgmises näites (esimees) on sündmustikus ootamatu pööre: Mari Järv valiti ühistu esimeheks ja aseesimeheks sai Jüri Jõgi. Edasi (esmapilk) saab teada, kuidas kõik algas: Mari meeldis Jürile esimesest silmapilgust.

Edasi (et) läheb hoopis huvitavaks: nimelt ütleb Mari, et täna ta ei tule. Seepeale ütleb Jüri (ilmselt Marile), et Mart tahtvat, et nad tuleksid homme. Meenutagem, et Mart oli see, keda Mari eelistas! Ja järjest paremaks läheb. Järgmises sissekandes (ette panema) kutsub Jüri Mari kinno. (Võib-olla on Mart kinomehaanik ja projektoriruumis on tulemas õdus oleng.)

Mis kinos täpselt juhtub, seda teada ei saa, aga juba järgmises näites (hõikama) kuulutatakse Jüri ja Mari kantslist maha.

Kõik oleks ilus, kui kohe järgmine teade (igavesti) ei oleks ahastavalt traagiline: „Keegi ei ela igavesti. Mälestus jääb igavesti kestma. Igavesti sinu Mari.”

27.10.08

E, 831. päev: Ah, kukub hästi. No siis tõmbame aga edasi!

Hommikul selline vihm, et ma võtan kaasa vihmavarju!

Klient, kellele ainuüksi mina olen tõlkinud või (peamiselt) toimetanud käesoleval aastal ligi tuhat lehekülge, on paar kirjapõhja (kokku mahus u 4 lk) sõnahaaval läbi vaadanud ja on rahulolematu, et nende sõnastus ei klapi ametliku menetluskorra sõnastusega. Toanaabril ja kahtlaselt paljudel teistel kolleegidel sama mure. Asjade järeleuurimine selgitab, et kust see saakski klappida: menetluskord võeti vastu alles kolm nädalat pärast kirjapõhjade tähtaega! Selle nahka läheb peaaegu terve tööpäev. See-eest on mu kommentaar nii hoolikalt kirjutatud ja positiivne, et kõik peaksid olema õnnelikud: selles ei ole kordagi karme sõnu wrong, correct, no ega not, vaid on rõõmsad sõnad thank you (kaks korda), update, harmonise, constructive feedback ja better. Ammu-ammu käidud kursus International Negotiation Skills ei ole mööda külgi maha jooksnud!

* * *

Minuni jõuab välistõlkija lahmiv ettekanne, kus tehakse maha teatud dokumendiliigi parandusi. Meid ei ole küll nimepidi mainitud, aga on läbinähtavalt vihjatud. Väga ebalojaalne. Loen huviga, sest olen olnud paljude nende paranduste tekke juures. Kui esimene ehmatus üle, huvitun, kas selles mingi iva ka on. Leian, et kogu ettekanne tuleks kindlasti tõlkida inglise või prantsuse keelde ja anda teadmiseks selle tõlkeliigi välistõlkijatega tegelejatele, sest ettekande iga rida kuulutab, kui asjatundmatu on see tõlkija. Spetsiifilisi asju peaksid tõlkima (või vähemasti toimetama) asjatundjad, mitte võhikud, kes pealegi ei talu kriitikat ja eelistavad konstruktiivsele arutelule destruktiivset ettekannet.

See on toimetajaelu varjupool, mis parata. Teisalt täitsa lahe, mis deemonlikke jooni meile külge on maalitud! Meid on isegi tõstetud ametnikuseisusesse, kuigi ametlikult oleme ainult „muud teenistujad”. Ja mõelge, meie toimetustest on tehtud terve ettekanne! Tunnen, kuidas tiivad kasvavad kohinal.

(Küllap mustad tiivad.)

Arvata võib, et toimetused on tabanud märki nagu tibladelt hõivatud suurtükk Th. Lutsu filmis „Noored kotkad” (1927), mille peale staabist komissar helistab patareisse, et „te saatanad lasete oma mehi”, mille peale siis Eesti suurtükiväelane lausubki ülal osundatud sõnad.

* * *

Aga sompus päeval on ka helge pool: täna saabub printer. Seekord istun telefoni juures, valvelaua juures seisabki GLS-i mehike ja tahab allkirja. Kui kasti oma uru poole tassin, kohtan koridoris kolleegi, kellel on sama tagasiside mure, ja selle mõne minuti jooksul tunnen, kuidas 8-kilone kast muudkui allapoole vajub. Postkontorisse kolme raamatupaki järele ma ei lähe, sest lõuna ajal postkontoris käies ma korterist läbi põigata ei jõuaks ja ma ei saa mingi trikiga neid kõiki õhtul korterisse vedada.

Kui õhtul valmistun kasti tassides töölt lahkuma, prindin igaks juhuks välja ka vahepeal saabunud meili, kus veebipood teatab pakinumbri. Seda juhuks, kui turvameestel tekib huvi, mida täpselt ma ukse poole tassin. Õnneks ei saja, saan kenasti bussipeatuseni, suurema nügimiseta ka vabale kohale ning oma peatuses uljalt tasakaalu hoides ka maha. Kui lõpuks saan kasti käest, värisevad käed hulk aega nagu vanal kaevuril.

Bloggeri kinnitussõnad on läinud viimasel ajal sisukateks, vahest on nende generaator aluseks võtnud mingi sõnastiku. Preagu on näiteks dobbler, ennist ühel teisel postitusel oli pyratsm (vrd pyratica). Või siis järgmise jupi salvestamisel glemewi, mis kõlab nagu Arvo Kukumäe kehastatud tegelane Eesti ajaloofilmist. Ning horniz, misple, lemisth, bulti ja memba.

26.10.08

P, 830. päev: pühapäev

Baromeeter ja fallingrain.com lubavad õhtuks tugevat vihma. Juba hulk aega on kavas minna pildistama hunnitut jõekääru vaadet, kuhu saab kas pühapäeviti vähemalt 20 km pika jalgsimatkaga või laupäviti vähema jalavaevaga, sest siis käib sinna lähedale buss. Mure on see, et kardetavasti on järgmiseks vabaks laupäevaks kuldne sügis asendunud siinkandi põhilise aastaaja novembriga (mis kestab pool aastat).

Kellakeeramine. Kogu päev tundub, nagu kell oleks hirmus palju.

Leian, et laud on tooli suhtes mõni sentimeeter liiga kõrgel, piltide skannimisel jääb hiirekäsi kangeks. Leian käepärase istmekõrgenduse: telefoniraamatu. Teine telefoniraamat jääb jalatoeks.

E on läbi lugenud koolivenna mälestused ja loeb sealt parimaid kooliga seotud kohti ette. Lisan juurde taustteavet ehk asju, mis koolivend jättis mainimata, näiteks selle, millega raamatus meenutatud õp N soovitas tal pead pesta, või selle, et kui koolivend kirjutab õllejoomisega seoses klassiõest P-st, siis ei tähenda see seda, et klassiõde P oli kõige suurem joodik, vaid lihtsalt seda, et P on nimetatud klassi naisterahvastest tänapäeval kõige tuntum ja temast on hea kirjutada.


Kaugetel lennuteedel

Ja õhtul vihm tulebki.

Slaidide skannimine edeneb hoogsalt. Nädalavahetuse saak on 149 slaidi (viimase 6 päevaga 214). Arvutan, et piltide skannimise keskmine kiirus üldse on 24 pilti päevas; seega peaks sama tempo püsides kõik skannitud saama 5. mail 2009 (samas on teadmata, kuidas jõuavad skannerini vajalikud u 3000 slaidi, sest nende kogus ületab selle, mida jõuaksin koduskäikudelt kaasa tuua).

Skannitud saab ka 15 000. pilt, mis on tudengiaegselt peolt, mis peetud majapidamises, kus külalisi oli 2½× rohkem kui toole, nii et laud (alkoholita, muide) oli kaetud põrandale ja külalised külitasid ümber selle nagu antiiksel sümpoosionil. Paraku on mälust täielikult kustunud poolte osaliste nimed ning kuskilt ei ole vaadata ka. Tol ajal oli mul logistikapõhjustel peaaegu samasugune soeng nagu dr Macil, kuigi ma ei olnud sama effortlessly cool nagu tema. Umbes samal ajal tehti ka üliõpilaspileti jaoks pilti, millel ma siis oma õpingute lõpuni nägin välja peaaegu nagu poole kohaga hipi. See meenutab naaber L-i, kes sõnas üliõpilaspiletit kätte saades, et ta on seal pildil „täpselt nagu üks õige grungemees”, ja ma sõnasin, et kuule nüüd, sa pead sellega isikut tõestama kõik järgmised viis aastat!

25.10.08

L, 829. päev: kombemees ja laulusepp

Eesti seltsiga T. linnakeses, kus kaks kohalikku habetunud, aga elurõõmsat laulikut laulavad, räägivad, näitavad ja voldivad kohalikku ajalugu – viimane on tuntud võte, kuidas kolme rebimisega saada paberlaevast pabersärk, millega selgitatakse linnakese tähtsaima reliikvia, Püha Hame tegelikku saamislugu. (Praegu lisateavet otsides leian, et kuigi Püha Hame ehk Jeesusel Kristusel väidetavasti viimasena seljas olnud imeliselt kootud rõivas olevat tervikuna T. linnakese toomkirikus hoolsa valve all, on väidetavasti samast rõivast tükke ka Peterburis (2 tk), Moskvas, Kiievis, Kostromas jpt. Kõik need on aga nii pühad, et neist ei ole lubatud võtta päritolu ja vanuse määramiseks kiuproove. Ja kuigi hame toodud Idamaadest kohale juba IV sajandil (koos Püha Ristiga ja selle Pühade Naeltega), tekib see dokumentidesse alles umbes XI sajandil. Mh-pup-pup-pup. Eks keskajal ja hiljemgi oli reliikviatööstus Rooma ümbruses oluline sissetulekuallikas.)

Esimesest laulust saadud mulje on ehmatav, mandoliinil umbes selline laul, mida oli rohkesti ühel muistsel väliseesti bändil, teate küll, „Tallinna teel” ja teised sarnased lood, ja mille taolist peaks olema rohkesti ka vendade Urbide repertuaari ärksamas pooles. Ent mida edasi, seda lõbusamaks läheb, kotist tuleb välja mitu lõõtspilli, veini ja nelja vooruse kujudega purskkaevu juures atribuute seltskonna naisterahvastest nelja vooruse vormimiseks (Õiglus saab puumõõga ja kaalud, Mõistlikkus peegli ja kummimao jne) ning kahe tunni pärast on vennastumine juba nii täielik, et viimase pildi tegemisel mina ootan, millal laulik laulu sees mõne toreda poosi võtab, ja tema jälgib, millal mina pildistan.

Nagu teada, on Saksamaal XX ajaloo käsitlemine nagu ta on; näib, et laulikute käsitlus on tasakaalus rohkem. T. linnakese suurest kurikuulsast pojast kuuleme mitu korda: küll oleme tema noorepõlvekodu ees, siis tema koolimaja hoovil ja siis tema leerikiriku keldris (millesse viib trepp küll samast koolimaja hoovist), küll kuuleme tema noorpõlveluuletuse sõnadele tehtud laulu ning lõpuks jagab üks laulik tema tänapäevase teisiku fotodega postkaarte.

Nagu teada, oli T. linnakese ajaloos kole aeg, mil nõiajaht oli hirmus populaarne, nii et lausa mitusada inimest ära põletati, muude hulgas ülikooli rektor, kes teatas, et jätku see lollus järele, aga siis leidnud nõiajahtijad, et kes muu niimoodi ikka räägib kui nõid ise, ning pandi ka tema tarvis tuleriit hakkama. Kahtlen, kas me sellest ikka kuuleme, kuid mu lootused ületuvad: me käime koguni selle XVII sajandi vabamõtleja haual, kes leidis, et nõiajaht ja piinamine on väga valed asjad ning inimesed ei pruugi piinamisel üles tunnistada tõtt, vaid ükskõik mida, mida neilt kuulda tahetakse.

Minnes ostsin jaama leheputkast harjutamise mõttes prantsuse fotoajakirja. Selle uute fotokate tutvustuses on ehtprantslaslik parameeter – elegants – ning mingi uus fotokas on saanud halva hinde peamiselt sellepärast, et see on õige prantslase jaoks liiga kandiline. Ostsin ajakirja peamiselt sellepärast, et kaanel õpetatakse, kuidas teha efektseid sügispilte. No sellest on 10 suurt pilti, aga kuigi muu maailma fotoajakirjades on piltide juures alati võtteparameetrid (säriaeg, ava, tundlikkus, fookuskaugus), siis siin neid ei ole!

Tulen kella kahese rongiga tagasi, bussiga otse korterisse, seal siis ilmutan tehtud pilte (üks suurdünaamiline pilt – teen RAW-failist 7 eri valgustusega pilti, liidan need kokku – ja 4 mosaiikpilti, kui lainurgast jäi puudu). Leiutan viisi, kuidas saab kokku lappida mitut pilti, kus inimesed peal (kes teatavasti liigutavad ja kellele siis meeldiks olla pildil udukogu). Nimelt et Autostitch paneb pilti kokku kujutise, mitte pildi füüsiliste mõõtmete järgi nagu muud panoraamirakendused, siis saab aluseks võtta pildi, millel inimesed kõige paremini peal, ja ülejäänud pildid lõigata nii, et inimesi peal ei ole.

24.10.08

R, 828. päev: Can he swing from a web? – No he can't

Tõusen vara ja teen ära prantsuse keele. Peame kirjutama 10–15-realise kirjandi „Mis teeb mulle prantsuse keele õppimisel muret?” ja suure lünkade täitmise harjutuse. Aega napib ja teen ainult kirjandi – aga see-eest ise!

Prantsuse keeles arutame teemal „Minu ideaalne kool”. Leedulane arvab, et koolis peaks olema ka magala, salles de dormir. Õpetaja märgib, et pigem chambres à coucher, ning leedulane kinnitab, et just-just, siis saaksid õpilased seal coucher ja kõik oleks väga mugav. Õpetaja nendib pärast hetkelist pausi, et on küll chambres à coucher, aga tegevus, mida seal kooli kontekstis tehakse, on ikkagi pigem dormir, sest coucher on magamine seksimise tähenduses. Elevust kui palju; ilmselt on kõigil elav ettekujutus.

Tšehh M peab ettekande tšehhi muusikast, mille esitab meeldiva küünilisusega. Üks liik on puhkpillimuusika, mis meeldivat väga ta vanaemale (hispaanlane näitab käega, kuidas selle saatel õllekannu kummutada; mulle meenub ähmaselt, et umbes taoline muusika oli ka maksikoer Fíki filmides). Saame teada, et Praha ööbik Karel Gott on täitsa elus [saab järgmisel aastal 70] ja laulab täpselt samamoodi kui umbes 30 a vanadel Melodija plaatidel „Pesni i pljaski siskit-miskit stran”. M kinnitab, et neil on rohkesti vanureid, kellele Karel Gott ülimalt meeldib. Eestis nii järjepidevat laulikut ei olegi, sest tema eakaaslased (Uno Loop, Voldemar Kuslap, Andres Ots, Toivo Nikopensius) aktiivse laulmisega enam ei tegele või ei ole laulnud kogu aeg (Uno Loop, kes nüüd jälle toredasti laulab, müüs 1990. aastate algul ukselt uksele kohvi, tema müügilause olnud „tere, mina olen Uno Loop ja ma müün kohvi” ning „Loobi kohvi” ei olevat üldse sündinud juua).

Lõuna asemel tööle, kella kahest keelekoolitus, mis on väga õdusas õhkkonnas, sest koolitatavaid on ainult kolm.

Kui sealt ära tulen, kindla plaaniga panna kohe ajama (sest kell on juba nii palju, et tohib; pealegi ootab postkontoris kolm raamatupakki) ja töölaua ääres igaks juhuks meile loen, näen, et valvurilt on saabunud meil, et mulle saabus pakk, printer, aga et mind telefoniga kätte ei saanud, siis saatis ta selle tagasi!!! Muidugi jooksen kohe valvuri juurde uurima, ega äkki GLS jätnud pakinumbrit (sest seekord ei ole ma ka veebipoelt saanud paki teelesaatmise teadet, nagu see tavaliselt käib, ega teadnud seega, et pakk on juba teel). Valvur ütleb, et ei jätnud, ja selgitab, et ega ta saanud siis minu eest alla kirjutada, kui ma selleks ei olnud kasvõi meiliga luba andnud, ja mind telefoniga kätte ei saanud. (Huvitav, varem küll on, õige mitu korda ja ka mitu korda kallimate pakkide korral.)

Oletan musta stsenaariumi, et pakk on kohe nii põhjalikult tagasi saadetud, et see esimesel võimalusel saatjale tagastatakse. Kui hulga otsimise peale lao telefoninumbri üles leian (saaksin sinna ise kohale sõita, nagu seda mitu korda on juhtunud, sest see on mugavam kui deklameerida telefonis oma hääldumatut nime ja segast aadressi), küsin, kas nad ka pakinumbrita suudavad paki üles leida. Vastus on, et ei suuda, pakinumber peab olemas olema igal juhul. Kirjutan seega veebipoele, et teatage pakinumber nii kiiresti kui saate, enne kui mu pakk neile tagasi saadetakse. Kuigi siis, kui klienti ei ole kohal ja pakki tuuakse mitu korda, vedeleb pakk mitu päeva laos ja aeg-ajalt laotakse see autosse, sõidutatakse natuke ning tuuakse lattu tagasi, siis kahtlustan, et selgesõnalise keeldumise peale käib tagasisaatmine kähku. Meenutagem, et on reede pärastlõuna ja enne esmaspäeva ma mingil juhul lattu ei jõuaks, mil see kaheldavasti juba saatjale tagasi vurab. Varasem kogemus on näidanud, et sellest veebipoest teist korda sama asja saamine kestab mitu kuud. [Asi jätkub esmaspäeval.]

Ja kõik kinnitavad, nagu oleksin süüdi mina ise!

Muidugi on mu muidu tore olnud tuju põhjalikult rikutud ja raamatupakid võivad postkontoris rahus oodata.

Õhtul aga meeleolu paraneb, sest otsime koos vennaga kummalisi nimesid (vend käis pangas kaarti pikendamas ja telleri nimi oli Nelja Kelk, mille peale ma naljatasin, et küllap on telleri mehe nimi Kahe Bobi). Kas teate, et Eestis elas 1997. a paiku peale teada-tuntud inimeste, kelle nimeks Üllas Hunt ja Õnne Kepp, ka vähemalt kolm Palmi Saart, vähemalt kaks Aasa Lille ja Maimu Kala, siis veel Marja Väli, Lille Punt, Luule Raamat, Valve Post, Laine Laine, Liivi Laht, Tormi Rannik ja Tormi Kallas ja Tormi Hääl ja Tormi Paat ja Tormi Juht, Enda Juht, Kuulo Juht (tema võiks olla elektrik, nagu kunagi kuskil töötanud andurite osakonnas Andur), Pärja Saame, Hinge Veri, Kare Mätas, Roza Varvas ning Lilla Susi?

[Palju hilisem lisandus: vend küttis ahju ja nägi ajalehevirnas nime Mendi Pere!]

[[Veel väga palju hilisem lisandus: leht kirjutab, et 12. VI 2010 Mendi Pere abiellus. Kahjuks mitte seda, kas jätab eelmise nime alles.]]

Bloggeri kinnitussõnad on läinud mõtestatuiks. Praegu on durable!

23.10.08

N, 827. päev: töö ja vaev

Tihedasti tööd. Ühe valmimisel peab uurima tööde nimekirja hoolikalt, et teha järgmiseks ära ikka kohe järgmise tähtajaga töö, edasistega on ju rohkem aega ja need kannatavad oodata. Kogu aeg pistetakse töid vahele.

Päeva tippsündmus on tõlketehnika koordineerijate koosolek, kus koordineerime tõlketehnikat nii, et maa must.

Õhtul jaamapoes. Kella kaheksast lubas tulla rahvaloendaja paberi järele (mis peavad olema vallamajas homseks, nagu ma alles nüüd servalt loen). Saabub kell 21.12, kui ma olen muremõtteis rehkendanud, kuidas ma oma homsete käikude sisse saan mahutada vallamaja külastamise, kui see tehakse lahti hommikul kell 8, aga mul on vaja olla kell 8.30 prantsuse keeles, ja pärast lõunat kell 13.30, kui meil algab kell 14.00 koolitus.

Seekord õnnestub pöörleva tähistaeva pilt paremini:

22.10.08

K, 826. päev: aimdus

Seda juhtub iga toimetajaga: tal on tunne, et toimetab teksti, mille on kirjutanud lähedane inimene, kes on alles hiljuti küsinud asju, mis seisavad samas tekstis. Nõnda tuleb tagasisidega olla talitsetum kui näiteks täna, kui teise teksti kaks viga tegid tõlke kõlbmatuks ja ma olin väga kuri.

Üleküsimine kinnitab siiski, et kokkulangevus oli juhuslik.

21.10.08

T, 825. päev: liigub või mitte

Hommikul üle 15 kraadi sooja.

Päeval teatud dokumentide tõlkimise-toimetamise tarkvara arendamise teemaline koosolek kasutajate katserühmale, mille alguse mina ja tšehhi kolleeg J maha magame, sest oleme mõlemad süvenenud samade asjade toimetamisse. Koosoleku juhataja helistab ning käsib läbi astuda ka J juurest, kes on kõrvaltoas. Põnev, et mu toa kandis on selline tõlketehnika koordineerijate kontsentratsioon, kahe toa viie inimese peale kolm.

Õhtul taban naabri ukse tagant seismas vanamehe, kes osutub rahvaloendajaks. Küsib, kas mul on iga-aastane leibkonna liikmete ankeet täidetud (mis umbes nädal tagasi ukse alt sisse pisteti). Vastan, et veel mitte, ja küsin, kas ma saan selle ise vallamajja ära tuua (nagu eelmisel aastal). Onu kinnitab, et tuleb ise neljapäeval järele, küsib, mis aeg mulle kõlbab.

* * *

Tänase toimetamispõllu rikkaliku saagi tippleiud on „elektrilised väljavoolutorud”, „elektrilised piibud” ja „võõramaalaste vaenulikkus”, mida seni on teatud hoopis luminofoorlampide, kaablikanalite ja võõravihana. Kahtlustan, et see tundmatu inimene on tagasi ametis, kes tõlgib saksa keelest nõnda, et teeb masintõlke inglise keelde ja siis teeb oma peas sellest masintõlke eesti keelde (või kui inglise-eesti päris masintõlge on juba olemas, siis väärkasutab seda). Ning siis paneb kopika tasku, nagu oleks ise tõlkinud. Teeme talle häbi-häbi.

Ja siis viimasel hetkel, kui juba piltlikult öeldes mantlit selga panen, on tekstis näokaitsevesiirid ning ma mõtlen, kas nende sõbrad on näiteks kuulmiskaitseemiirid, kaitsejalatsimullad ning kaitserõivasultanid. Selle on loonud tõlkija, kellele ma olen aegade vältel kirjutanud tagasisidesse vähemalt sada korda, et ei ole ilus öelda, et mingi asi kujutab endast, vaid pigem lihtsalt kujutab, ja vähemalt kakssada korda, et sidekriipsukasutus stiilis puu-ja põõsaoksad on vale, peab olema puu- ja põõsaoksad. Mõni asi kohe üldse ei muutu.

Kas Sa seda ikka tead, kallis lugeja, et mandrid triivivad sama kiiresti, kui kasvab sõrmeküüs?

20.10.08

E, 824. päev: tänasida toimetusi

Tänaste töösaavutuste hulka kuulub inglise terminile business continuity mõistliku eesti vaste talitluspidevus leidmine. Otsisüsteemid näitavad, et sellele on läbi aegade leiutatud igasuguseid toredaid vasteid ning päris paljud inimesed on mitte millekski pannud asjaolu, et riigiasutused ei taotle kasumit ja seega on kohatu nimetada nende tegevust äriks. Võimalik, et kui samad masinlikud tõlkijad tõlgiksid õigusaktide asemel filme, siis võiksid nad mõttevahetuse
– What are you doing in England?
– Mind your own business!
tõlkeks täitsa vabalt saada
„Mida sa teed Inglismaal?”
„Pea meeles enda äritegevust!”
,
nagu kunagi seisis mingis kolekirjanduslikus ajaviitetõlkes take care vastena E-d rabanud väljend hoia ennast („Hüvasti! Hoia ennast!”) ja ühes Soome lahel liigelnud reisilaevas oli madala ukse hoiatussilt Watch your head! tõlgitud kui „Hoia pead!”

Käin lõuna ajal pangas, kus on lahke habemik vanaonu edasi. Ta seletab, et pank on võtnud kasutusele piirangu, et inimene saab ülekandeid teha nendesse riikidesse, kuhu ta muidu teeb, aga teistesse tegemist peab eraldi küsima. Ta helistab kuhugi ja väidab, et nüüd on korras. Eks proovime. Raamatu arvel oli kirjas, et kuni raha laekunud ei ole, on raamat antikvariaadi oma – ja kuidas ma siis võõrast raamatut loen.

Kirikmäe prisma leheputkast kogunisti kolm fotoajakirja. Ühes on kaanelugu samast pöörleva tähistaeva pildistamisest, mida ma paar korda proovisin. Ennist oli see probleem, et fotokas mõtles enne järgmist pilti oma 40 sekundit ja triipude asemel tulid pildile punktiirjooned. Viimati matkal imestasin, et mis värk, kui muidu näitab pildiotsiku allservas, mitu pilti saaks sarivõttes ühe nupulevajutusega järjest teha, ja see number peaks olema RAW+JPEG-pildi korral 13, on see viimasel ajal püsinud 6. Kui RAW-pildi välja lülitasin, oli see arv 60 asemel midagi 13. Siis selgus, et mul oli pandud eraldi nii pika säriaja müravähendus kui ka suure tundlikkuse müravähendus, kusjuures fotoka arvates on suur tundlikkus juba ISO 400. Seega kui teha sarnane taevapilt nii, et mõlemad müravähendused on väljas, siis ei peaks fotokas kaadrite vahel eriti pikalt mõtlema ja tähed jätaksid ilusad triibud.

Aga täna õhtul on kahjuks vahelduv pilvitus.

19.10.08

P, 823. päev: soe tuba

Ka täna olen terve päeva toas, kus on vähemalt soe. Õues on hommikul udu, siis see lahtub ja näiliselt on päikesepaiste. Nagu eilegi, vaen ka täna pisut matkamõtteid, aga ega ma tegelikult ikka viitsi. Pigem laadin alla mu juhendatava kursuse esimese kodutöö vastused ja teen ettevalmistusi nende hindamiseks. Ühes sellega käin läbi meilipostkasti ja tuuseldan seal kõvasti. Igasugu saasta on ikka kogunenud.

Päeva põhiosa kulub sellele, et kirjutan nagi.ee-s oma populaarseima albumi piltidele peale eestikeelsete allkirjate ka ingliskeelsed.

Avastan, et Lightroom on tekitanud kausta My Pictures oma kausta, kuhu on salvestanud terve gigabaidi pisifaile. Lõbus on see, et ma olen Lightroomi kasutanud seni ainult oktoobri digifotode haldamiseks (mida ennast on ligi 8 GB, CR2- ja JPEG-failid). Et Lightroomi kasutamisega kasnevad ikka veel tohutud mõttepausid, tuleb sellest ilmselt loobuda.

18.10.08

L, 822. päev: vana arm

Tegelen terve päeva vanade slaidide skannimisega. Kasutan nüüd konveiermootorit, kus kirjutan uutele slaidiraamidele teksti valmis juba siis, kui nende slaidid alles ootavad skannimist, samuti skannimise enda ajal.

Tegevus on selline:
  1. Slaid raamist välja (raam avaneb noaga urgitsedes) ja skanneri klaasile filmiriba 1. kohale (jälgides, et see oleks otse).
  2. Filmiskannimise valgusti paika (jälgides, et see kohaleasetamisel slaidi ei pööraks).
  3. Eelskann (Alt-p).
  4. Pildi keeramine vajalikku asendisse, skannitava ala raami seadmine, histogrammi seadmine kergelt tumedamaks, toonikõvera seadmine kergesse Z-asendisse (tumendid pisut heledamaks ja helendid pisut tumedamaks).
  5. Pärisskann. Selle ajal uute raamide kirjutamine (arvuti serva peale mahub kõrvuti 7 raami).
  6. Skannitud kuva mustade servade äralõikamine, salvestamine. Kui kõik on korras, siis võib slaidi klaasilt ära võtta ja uude raami panna.
Päeva jooksul jõuan skannida üle 100 slaidi ja kui voodi alt uut karpi võtan, selgub, et kunagi T. linnakese planeedinimega elektroonikakaubamaja fotoosakonnast ostetud slaidikarpide virn on lõpukorral. Nöök on muidugi see, et alles paar päeva tagasi ma käisin seal ja isegi möödusin slaidiraamide riiulist ja mõtlesin, et äkki peaks karpe ja raame juurde ostma, kui suvel tõin Eestist skannida 14 filmi vanu slaide; aga arvasin, et ju vast voodi all varudes ikka on, ei pea lähiajal kiirustama. No ja tegelik olukord tänaseks õhtuks on selline, et ühtki tühja slaidikarpi enam ei ole, karpide slaidiraamihoidikutes on vaba ruumi veel umbes 170 slaidile ja nendega ühilduvaid tühje raame on järel umbes 180. Samas skannimata slaidifilme on praegu järel veel 8, nendes on ligikaudu 290 slaidi. Nõnda et tuleb taas T. linnakese käik ette võtta.

Huvitav on veel see, et käsil on kolm filmi slaide, mis olid Salvo karpides, millele oli peale kirjutatud ainult filminumber ja raamidele kaadrinumbrid, aga kuupäevi mitte. Seega rekonstrueerin 17 aasta taguseid sündmusi kalendriga võrreldes stiilis, kus ma võisin käia samal päeval ja kus mitte. Vahepeal on negatiive, mille võttekuupäevad on teada. Keerukamaks teeb rekonstrueerimist asjaolu, et vahepealt on üks slaidifilm teadmata kohas (kuigi ma oleksin seda nagu kolimisel näinud, vahest mõnes veel avamata kastis). Pidasin 1991–1995 kõigi pildistatud filmide kohta märkmeid (number, alguse ja lõpu kuupäev, mark, tundlikkus, kaadrite arv), samad andmed kirjutasin negatiivide arhiivilehtedele ja slaidikarpidele, aga kõige esimesed slaidifilmid olid Salvo karpides, kus neid andmeid ei olnud. Märkmed on läinud aegade vältel kaduma. Meeles on näiteks see, et allpool pildil saadud obadus juhtus laupäeval, aga see ei sobitu kuidagi võetud piltidega. Hiljem selgub, et eks ma tegin haavadest pildi alles kaks päeva hiljem.

Õhtuks ületan analoogpiltide arhiivi (ligi 20 000 pilti) digimisel 75% piiri.

Panen siia skannitud pildi kujutama seda, miks ei ole hea kanda jalgrattaga sõites päikeseprille, eriti allapäikest, ning miks oleks hea rattasõidul kanda pikki käiseid (ei näinud asfaldis lohku, kaotasin tasakaalu, sõitsin vastu äärekivi, kukkusin piki äärekivi, vasaku käega asfaldile ja paremaga muru peale, kus olid talvest jäänud teravad graniitsõelmed). Pildil on kriimud kaks päeva pärast kukkumist. Sügavaima kriimu arm on senini 10 cm pikkusena näha.

17.10.08

R, 821. päev: vanad lood

Bussiraamatus (Sidney Toy: Castles: Their Construction and History) on peale linnuste ehituskunsti ja tarinduse üksikasjade kirjeldatud ka nende piiramist ja piiramismasinaid. Saan teada, et esimese ristisõja ajal Jeruusalemma piiramisel (1099) olnud ristisõdijatel nii vägev kiviheitemasin (lameda lennujoone, kivi suuruse ja sajandi järgi võiks arvata, et see oli kopaga mangonel), et piiratavad otsustasid sellele vastu panna oma salarelva: nad tõid linnamüürile kaks nõida, kes pidid sajatades masina ära needma. Paraku ei mallanud ründajad oodata selle toimingu lõppu ning järgmine suur kivi pühkis müürilt nii mõlemad nõiad kui ka neid abistanud kolm muud moori. — Raamat nendib isegi seda, et kuigi rekonstruktsioone on tehtud palju, on ajaloolisi piiramismasinate täpseid ülesjoonistusi väga vähe (need pildid on peaaegu kõik olemas siin raamatus).

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

Leian postkastist raamatusuuruse paki ja imestan, et kas jälle olen midagi tellinud Amazonist hilja õhtul nii, et hommikuks olen unustanud. Uurin täpsemini ja näen, et see on saadetud Austria antikvariaadist, kust ma 9. skp tellisin Henriku Liivimaa kroonika saksa tõlke 1959. aasta väljaande. Kui paki ettevaatlikult lahti lõikan, leian, et see on Baueri uus tõlge, mis põhines ladina teksti 1955. a tekstikriitilisel väljaandel, mis on Internetis pildifailidena üleval ja mida saab haridus- ja teaduseesmärgil PDF-failina alla laadida (76 MB). Mu rõõm on suur, sest tõlke vasemal pool on ka ladina tekst, mis on nüüd mul seega käepärast ka paberkujul. Hiljuti omandatud inglise tõlkes ladina teksti ei ole, soome omas ka ei ole. Eesti 1982. a tõlkes oli, ilmselt sama tekst. Väidetavasti olevat Baueri väljaandes ladina tekstis paar trükiviga ära parandatud.

Saksa tõlkele on võetud moto kroonika XXIX peatüki lõpust, kus Henrik möönab, et ta ei kirjutanud kroonikat kellegi vägeva kiitmiseks ega kasu ega kiituse saamiseks, vaid oma pattude lunastamiseks. Mõelge selle peale. „Maleva”-filmis on Henrikule koledasti liiga tehtud.

Koos raamatuga on pakis ka arve (olin soovinud maksta pangaülekandega, mis tavaliselt tähendab menetlust, et müüja saadab tellimuse kinnituseks pangakonto numbri ning paneb kauba posti alles pärast laulatust makse laekumist; aga see, et nad kauba kohe saadavad, on igati üllatav ja näitab, kuidas Austrias ikka veel klienti usaldatakse). No ja kes arvab, et pangaülekanne Austriasse õnnestub, siis see eksib. Pank ütleb, et Austriasse ülekandeid teha ei saa, need tuleb eraldi avada, helistage panga infotelefonil, aga see töötab mõistagi ainult äripäeviti tööajal, nii et ei midagi, tuleb võtta arve näppu ja kõndida esmaspäeval pangakontorisse kohale.

16.10.08

N, 820. päev: lock up your son and daughter

Prince Edmund: I shall be known from now on as the Black Vegetable.
Baldrick: My lord, wouldn't something like the Black Adder sound better?
Prince Edmund: Wait, I have a better idea. What about the... Black Adder?

K ennustus, et vast eilne arutelu laheneb nii, et ka kolleegid võtavad mõistlikuma positsiooni, läks täide. Väljapakutud uute terminite „surmajuhtudega õnnetus” ja „surmajuhtudeta õnnetus” põhjendused on peaaegu samad kui mul eile.

Eelmisel nädalal oli juhtum, kuidas avastasin tähtsast majasisesest dokumendist vea (viidatud oli lõikele, mis on mitte kõnealuses määruses, vaid selle muutmismääruses loetletud muudatuste hulgas). Tõlkemälu näitas, et sama viga oli olnud ka sama dokumendi eelmise aasta versioonis; see tähendab aga, et seni ei ole seda märganud keegi! Kirjutan teistele tõlkijatele, nemad soovitavad pöörduda ülemuse poole, kes majasiseste dokumentide eest vastutab, mida ma kõhklevi südami ka tegin. [Keelehuvilised meenutagu seda ammust laulusaadet, kus lõbusas tujus Mart Sander kõneles ainult viisiütlevas käändes.] Saan siis täna vastuse, et aitäh, tähelepanek edastatakse.

Kaelakaardi aas on järjekordselt purunenud. Paar päeva kandsin kaarti käes, näidates seda jaopärast. Kui aga täna lahkneb selle pool ootamatult rihma küljest ja langeb vetevalda, siis lähen lõunalt tulles küsin uue, nii aasaga karbi kui ka pooli.

Kirikmäe prismas on reklaamsilt, et just täna on alla hinnatud asjad CD vierge ja DVD vierge. Mõtlen, et inimesed, kes nii varmasti külmpressitud oliiviõli tahavad tõlkida „neitsiõliks” (kes on näinud filmi Das Parfum – Die Geschichte eines Mörders, see teab täpselt, millest jutt), võiksid mugandada eesti kasutusse selle prantsuse meediatermini näiteks kujul „neitsiplaat”. Huvitav, miks samad õlitundjad ei ole tegelenud metsandusega ja saanud põlismetsa (virgin forest) asemel „neitsimets” ning merendusega ja saanud esmareisi (Jungfernfahrt) asemel „neitsisõit”?

Sitemeter näitab, et eile kell 17.41 leidis Google siit blogist sõna „borderkolli”, kui Wiesbadenis firma HanseNet Telekommunikation GmbH serveri alicedsl.de teenuseid kasutav saksa zoofiil klõbistas Firefoxi otsisõnad, mis pildil ümbritsetud punase joonega:

15.10.08

K, 819. päev: ennekuulmatu uuendus ehk nicht spenden, opfern

Tänane mõtteteema: miks öeldakse asja fatal accident kohta „surmaga lõppenud õnnetus”, kui näiteks suurõnnetus võib protsessina kesta pärast inimeste hukkumist veel edasi ja isegi tööõnnetusel peaksid olema järelmeetmed? Pigem olgu „hukkunutega õnnetus”. See on selgem eriti arvude korral: mitmest õnnetusest ja surmast räägib [eesti grammatikat hästi oskajale] lause „ennetati 20 õnnetust, sealhulgas 2 surmaga lõppenud õnnetust” ning mitmest lause „ennetati 20 õnnetust, sealhulgas 2 hukkunutega õnnetust”?

Aga räägi kolleegidele või seinale: sajandivanune sõnastik ütleb ju „surmaga lõppenud õnnetus”! Ja et kogu aeg on öeldud ühtmoodi, kuidas me siis äkki saame öelda teistmoodi! Ja et terminitel ei tohiks olla sünonüüme. (Ehk siis üks mõiste, üks termin (millega ma nõus ei ole ning ka päris elus ei ole see sugugi nii) – üks riik, üks rahvas, üks juht! Meenub tõlketeoreetik, kes ütles ühe mõiste ja ühe termini poliitika kohta pilkamisi „Läti terminitöö”, sest seal kaugel maal viljeldavat terminitegevust just nõnda.) Ja et eesti õiguskeeles on „surmaga lõppenud õnnetus” juurdunud termin, seega loogikavastuolu ei ole! — Loogika eesti õiguskeeles, mõtelge – seal, kus öeldakse „omand” nii omandiõiguse kui selle eseme kohta (kes veel ei tea, siis eesti õiguskeeles ei öelda „korter”, vaid „korteriomand”, st „korteriomand pindalaga 60 m2” justnagu ei ole sama absurdne kui „eraomand pindalaga 60 m2”) ning kus tegutseb teada-tuntud asjamees „igakordne omanik”.

Ja räägi samuti nagu seinale muid keelehoolde asju, et „veebisait” ja „võite ... leida kohast ...” ei ole ilus eesti keel ning kui viitate „täpsemat teavet” kuskilt mujalt vaatama, see tähendab ju siis seda, et viite kohas olev teave on ebatäpne. Pigem olgu „veebikoht” ja „... on kohas ...” ja „üksikasjalik teave”. Ja et juhise ja juhendi suhe on umbes samasugune kui sätte ja seaduse suhe.

Oh jah.

* * *

Koolivend kirjutab, kuidas nägi hommikul, portfell näpus, tööle minnes samuti tööle minevat koolivenda arheoloogi, kellel oli portfelli asemel käes käru, sees arheoloogi töövahendid labidas ja kühvel. Arvan, et kui ta oleks hall vana õppejõud Eesti teatud kõrgkoolist, kelle tähelend jäi 1970. aastatesse või 1980. aastate algusesse ja keda nimetatakse tegelikust vanusest hoolimata üldnimetusega „vana p..r”, siis teaks ta, et diplomaadikohvrisse saab peale dokumentide mahutada ka pätsi leiba, paberisse mähituna mitusada grammi keeduvorsti ja vähemalt ühe liitrise piimapudeli, nii et kohvri nahk venib ja raam ragiseb. Asi siis sinna üks labidas toppida ei ole.

Saan teada, et täna asutati Salme muinaspaadi teemaline blogi: salmepaat.blogspot.com. Sellest, mis paadiga juhtus, võidaks korraldada jutuvõistlus, kus inimesed saavad oma mõttelendu välja elada, nii et tulemus oleks parem kui haleraamat „Uru kummalised seiklused muistses Eestis”.

Või selgeltnägijate „võistlus”saade, mis teeb sama välja.

14.10.08

T, 818. päev: netu

Millalgi üle-eelmisel nädalal oli juhtum, kuidas oli üle vaadata dokumendi muutmine ning kolleeg ei olnud rahul, et ma olin teinud parandusi ka osasse, mida ta ei olnud muutnud (st mis oli tulnud varasemast tõlkest), vaieldes, et vana osa on ju kinnitatud ja seal ei tohi enam ühtki kriipsu parandada (nimelt oli seal süstemaatiliselt sidekriips mõttekriipsu asemel). Oh jah. Ma ise loen dokumendi muutmisel ikka muu osa ka läbi ja parandan vead ära. Nende parandamata jätmine on kahtlemata juriidiliselt kõik korrektne, see ara inimese ülihea vabandus, Eesti oleviku needus ja ENSV vaimne pärand. Ei me tea, kust varasem tõlge pärineb, ja lollus jääb lolluseks ka siis, kui see on ära kinnitatud. Lisatagu, et nimetatud dokument ei ole õigusakt, mille sõnastus on püha, vaid lihtne teavitav dokument.

Näen asjatundja parandatud dokumendis nii häid muudatusi, et mul tuleb kananahk ihule ja ma ei viitsi vaielda ühe väikese grammatikaasja pärast, mis pealegi võib pärineda alusdokumendist, mille tõlkis eesti keelde vast mõni koolilaps, kel eesti keel puudulik. Nagu teada, juhtub selline erandlik asi ainult väga erandlike asjade peale. Sellise tõlkija loomingut, kelle sõnastusoskuse peale läheb silm liigutusest märjaks, olen ka kohanud, aga nähtavasti ta meile ei tõlgi.

* * *

Õhtul kiire luurekäik T. linnakese elektroonikakaubamajadesse. Käisin päeval lõuna ajal ettenägelikult jaamas piletit ostmas, õhtul lahkusin kell 16.34, jõudsin bussi peale enne tipptunni tekkimist, kell 16.49 olin juba Pariisi platsis ehk üks peatus enne jaama, kus tulin maha, sest edasi on Vabaduse puiestee kitsas majadevaheline kuristik, kus liiklus sellisel kellaajal lihtsalt seisab. Ja õigesti tegin, sest kui jaama juures üle tee läksin, ei olnud mu buss veel nurga tagant välja tulnud.

T. linnakeses kiirmarss sellesse kaubamajja, kust pärineb statiiv, seal on printerite sättumus mu soovidega sobimatu. Kaubamaja kellaosakonnast uus kellarihm. Edasi kiirmarss jaama juurde seapildiga elektroonikakaubamajja (navigare necesse est), sest seal on suurem valik, aga soovitud printerit ikka ei ole. Seda kaubamaja ehitatakse ümber, nii et endiste ühesuunaliste väravate asemel on nüüd suur läbikäik. See tähendab, et 18.51, kui ma tiiru tehtud saan ja mis on sama kellaaeg, kui peaks minema rong tagasi, kiirustan sadakond meetrit eemale jaamaperroonile, et äkki tagasisõitev rong hilineb.

Ja hilinebki, koguni 20 minutit. Teel seisab rong veel mitmes kohas, nii et kohale jõuan ebamäärasel kellaajal, mil busse käib juba harva. Samas aga sõiduplaani järgi on ühest sobilikust bussist möödas ainult 1 minut, niisiis ei ole pikka ootamist.

Istutan arvutisse fotoajakirja plaadil olnud tarkvara Adobe Lightroom demo. Kiidetakse taevani, on arvatavasti RAW-failide muundamisel mugavam kasutada kui Canoni DPP ja võimalusi on ka rohkem ning loodav ülevaade välisel kõvakettal praegu olevast üle 50 000 digipildifailist peaks olema parem kui muude vahenditega. Aga maailmas valitseb tasakaal: arvuti on jube tahmas, miski ei liigu hulk aega, isegi kinnipanemine kestab nii kaua, et ma jõuan vahepeal ära näha mitu und, kuni ükskord arvuti ventilaator vaikib.

13.10.08

E, 817. päev: taas on esmaspäev

Hommikul, just ikka siis, kui on kõige kiirem, selgub, et kotiga on juhtunud õnnetus: reedese poeskäigu annid on jäänud kotti vedelema, seened on muutunud osaliselt vedelaks ja omandanud pelutava leha. Meenutagem, et neid kõige õigemaid Pariisi šampinjone kasvatati Pariisi-alustes käikudes hobusesõnniku-kompostivaalude otsas. Ei midagi, seljakott rõdule tuulduma ja raamat tasku.

Juhtub, et mu kahe 2-leheküljese dokumendi vahele satub printerijärjekorras prantsuse kolleegi M 184-leheküljene dokument. Arvake, kui kaua see printerist välja imbub? Aga teisalt veab, sest printerihaldur näitab, et ta järgmine dokument on 66 lk ja ülejärgmine koguni 270 lk. Ei riski tema pikka dokumenti pausile panna, et äkki ei lähe printimine pärast uuesti käima. Ootan ja teen muid asju. Kui haldur näitab, et valmis, sööstan kohe printeri juurde.

Pärastlõunal (tulen sööklast otse, raamat taskus, kavas on minna pärast otse minema, sest see lõpeb täpselt samal ajal, millest alates tohib töölt lahkuda) JMO-majas tõlkemahu poolest kolmanda kliendi tutvustus (koos alguse tavalise ümberpaigutumisega ehk „kust näeb ekraanile ja kust ei näe”, „kust saab kohvi”, „kust saab materjale” ja „kes istub kellega”). Ettekanne esitatakse elavas ja rõõmsas monotoonses kiirkõnes, enamik publikust on letargias. Jagatakse nende eelmist aastaaruannet, mida ma aprillis toimetasin; uurin hoolega, kas kuskil on mõni viga sisse jäänud, tekib hasart.

Lõbus on veel see, et seal pooleteistsaja lehekülje peal on palju ka muul ajal ja teiste kolleegide tõlgitud-toimetatud juppe, mis eristuvad keelekasutuse poolest: ma ei kasuta kunagi sõna kuna tähenduses 'sest' (v.a tarindis et kuna) ning mul on kombeks sõnad Euroopa Liit kenasti välja kirjutada, sest ma ei arva, et lühendit peaks ilmtingimata tõlkima lühendiks. Teiseks ei arva ma, et lühendamine annaks eesti keeles märgatavat kokkuhoidu: inglise keeli on European Union 6–7 silpi ja EU 2 (kokkuhoid 3–3½×), eesti keeles on sõnades Euroopa Liit 4 ja lühendis EL 2 silpi (kokkuhoid 2×) ning omastavas-osastavas käändes on sõnades Euroopa Liidu 5 ja lühendis ELi 3 silpi ehk kokkuhoid on ainult 1,7× – kas lühendamisel on ikka mõtet, kui asi ei lähe lühemaks kaht kordagi? (Ja kolmandaks meenutab lühend ELi tudengiajal samas majas elanud karutaolist rumeenia daami. Tore inimene, aga meenutuste järgi oli ta umbes 1.90 pikk ja lai.)

Saali ukse juures on virnas plastist silte, millel eri maade nimed. Eesti sildilt on kellegi kuri käsi ühe E-tähe ärastanud.

Olen kavatsenud ära minna otse, tööle tagasi minemata, aga kuidas ma A4 suuruse raamatuga lähen, pean selle ikkagi tööle viima. Töömaja juures voorib vastu neid inimesi, kes esitlusel ei olnud ja kes nüüd varaseimal lubatud kellaajal kodu poole astuvad. Tunne on nagu Miki-Hiirel, kui ta oli tehases öövaht.

Miki-Hiir saab 18. novembril 80-aastaseks, peaks raadiosse saatma õnnitluse. Lauluks peaks tingimata olema Valgeid roose, RAM-1 esituses Miki merehädas (tol ajal ilma mereskautideta – ei tea, keda seal RAM-1 laulis appi tulevat, kas pioneere, komsomole või ALMAVÜ-lasi?) või midagi ansabli Suveniir põhjatust laululaekast.

Edasi jaamas (üritan minna T. linnakese rongile, ei õnnestu), siis jaamapoes.

12.10.08

P, 816. päev: it was just so beautiful, it was just so beautiful, it was just so beautiful

Käin matkamas siinmaa suurima järve kallastel. Järv on siin pildil, kavas on matkata allserva keskelt mööda paremat kallast edasi kuni veidi näha paisuni, sealt üle järveharu sopilisele poolsaarele, siis tagasi.

Hommikul on samasugune udu nagu eile, aga kui eile püsis udu kogu päeva ja asfalt oli kuiv, siis täna on asfalt märg. Jooksuga bussile (viisakas, ootab). Häda korral saanuks jaama vajalikule rongile ka veel jala, aga siis ei oleks ma jõudnud käia jaamapoes (võileib, vesi ja fotoka jaoks prillipuhastuslapid).

Vabaduse puiestee kuristikutaoline jaamapoolne ots

Jaamaputkast kaks uuemat Saksa fotoajakirja, mida rongis loen ja kust saan teada, et ühel on parasjagu harrastuspiltnike veeteemaline fotovõistlus, tähtajaga 14. oktoober. Meeles on siingi esil olnud pilt merejääst (vt 24. V 2008 sissekanne).

E-silla jaamas istun ringi sama numbriga bussile, mille kaks aastat tagasi käigust ärajäämine tähendas väsinuna 8-kilomeetrist rännakut läbi metsade ja üle mägede lähimasse raudteejaama. (Teekonna kõrgeimast punktist alla sõites tuleb bussiraadiost laul Funky Town, mis on üks neist paljudest lauludest, mida kuuldes kangastuvad stseenid sarjast South Park (vt link, Funky Town on kohas 14:14jj).)

Udu on ikka veel hirmus paks. Kui soovitud külla kohale jõuan, on bussipeatuses täielik vaikus – haruldane asi tänapäeva maailmas. Isegi saksa mootorrattureid ei ole viiekümnekesi ringi töristamas.

Kaardi peal on üle paisjärve sild, aga märgitud kohas seda ei ole. Vastaskaldal on ainult betoonist sillapea. Teen juba matkaplaane ringi, kui kuskilt kostab paljutõotav kolin. Lähen vaatan ja näen, et sild on paarsada meetrit allavoolu ning on ujuvsild.

Paisjärv on silla kohalt kakssada meetrit lai ning mitukümmend meetrit sügav. Silla kõrval askeldavad allveeujumise huvilised, valjude kilgete saatel. Nende koer on ametis toki­mänguga ning sellega, et kui ta teeb „auh, auh!”, siis sekundi pärast kostab vastas­kaldalt täpselt sama rütmiga (duool, pakun) „auh, auh!”. Kaja katse­tavaid kisa­kõrisid on ka inimeste hulgas.

Õnnelikult vastaskaldale jõudnuna leian end langenud lehtedega metsarajalt. Valgus on udu tõttu varjudeta ja erakordselt ühtlane, aga märkan, et udu hakkab tõusma. Rada läheb läbi jahisadama ning keerab väikese järveharu kaldale. Eestpoolt kostab kohinat ning peagi avaneb selline vaatepilt:



Panen paisul statiivi üles ja teen hulga pilte. Ülesvoolu avaneb põhjamaine vaatepilt:



Edasi läheb rada mööda järveharu allavoolu tagasi põhiosa juurde, kaardile märgitud vaatekohast erilist vaadet tegelikult ei ole. Siis kerkib rada mäkke ja edasi kulgeb mööda järvekallast, mõnikord madalal, siis jälle üsna kõrgel, mõnikord on rada lai, kohati taas mitte. Selle osa pikkus on kaardil kaks kilomeetrit, aga kõnnin seda üle tunni aja. Käänaku taga avaneb ka vaateid pikale neemele üle järve:



Siis läheb rada kaardil alla järvekalda äärde, looduses jätkab aga otse mööda kõrget kallast. Alumine rada on puude vahel hoomatav ning täiesti läbitav, nagu leian. Ka siin on toredaid hetki, ehkki füüsiliselt on sel sakitaval rajal kaldast pidev üles-alla ronimine väsitav:



Siis tõuseb rada drastiliselt ülespoole, korraga on läbi metsa murtud kaardil märkimata uus tee, millelt avaneb järvekäärule selline vaade:



Otsustan jätkata esialgset teekonda pidi läbi metsa (selmet kõndida mööda uut teed, sealt peaks kindlasti avanema uhke vaade). Metsatuka teises servas on hobusekoppel ja selle nurga juures kasteks muundunud udu täis ämblikuvõrke. Heidan seljakoti seljast, nööbin jope eest kinni ja viskan rohu sisse siruli, et saada ämblikuvõrkudest toredaid pilte:



Eks vihmakindlatest riietest ole lõpuks kasu ka. Olen nii elevil, et statiivilt makroobjektiiviga võetud pildid lähevad enamasti aia taha (imelik kaadrilõige). Ämblikuvõrkudega on see häda, et kaamera ju võib ilusti värinavabaks üles panna ja mis kõik veel, aga pildistamise ajal hakkab puhuma mingi mikrotuul ja võdistab võrku nii 0,02 mm ning pilt ongi udune.

Kaks kohalikku tõugu tööhobust on kopli kaugemas servas ja märkavad mind alles siis, kui end maast püsti ajan ja kola kokku pakin. Nad ei tea, et seekord on mul kaasas pakk kuivikuid, spetsiaalselt nuruvate hobuste jaoks, nagu nädal tagasi, kui üks tahtis pintslisse panna kaamerarihma ja teine mu vasaku käise koos käsivarrega.

Sealt jätkan vabalt läbi metsa, mis muutub lehtmetsaks:



Sellest laskun alla, sattudes teisele matkarajale, mida aga katkestab raiesmik, kust küll avaneb päikseline vaade enne ületatud paisutammile:



Kui leian koha, kust saab tegelikult laskuda maanteele (maantee mäepoolses servas on järsak; kaardil on koht märgitud valesti), kõnnin maantee servas tagasi. Maanteel on väljaspool põrkepiiret asfalteeritud jalgtee, mida siinmaal kohtab haruharva.

Maisipõllu ääres on selline atraktsioon:

Kuidas koristada maisi? – Eks ikka teerulliga!!

Maas on kauneid langenud lehti ja nende vahel jälle üpris sageli metsasitikaid:

Metsasitikas

Ning vastaskalda puuvõrad on igaüks ise värvi:



Sama põhjamaine vaade kui enne on päikesepaistes veel ilusam:



Ujuvsillalt on vaade seekord selline:



Seekord järves sukeldujaid ei ole. Järv on, nagu öeldud, veehoidla ja pealegi joogivee hoidla. Siinmail erakordse asjana on igas asulas suur avalik kemmerg, isegi kätekuivatuspaber on. See ei takista rõkkavat saksa seltskonda, kes hommikul vee all ujus (koera järgi tunnen, et see on sama), igas põõsas kusel käia, sh meeter veehoidla kaldast.

Maanteesillalt avaneb nii avar vaade, et mul hakkab kitsukesel kõnniteel kõhe (oma osa on selles ka ainult meetri kõrgusel käsipuul):



Väga ilus. Eco kirjutab, et keskajal olnud filosoofe, kelle meelest ilu ja jumal olid põhimõtteliselt üks ja sama asi. Hakka või arvama, et võiksin olla selle sekti liige minagi.

Söön bussi oodates ära võileivad ning tuulutan päikese käes pisut jalgu (läbikõnd selle kohani u 14 km). Siis tuleb buss, isegi üsna sõiduplaanis (mure on selles, et E-silla jaamas on rongile ümber istumiseks aega napilt). Bussijuht hoiab kõrva ääres mobiiltelefoni ja räägib sellesse sama nobedasti kui teisega bussi käänulistel teedel roolib. Jutt kestab mitu peatusevahet ja on äratundmatus lääne- või lõunaslaavi keeles.

Enne E. linnakesse jõudmist istub täpselt samas kohas, kus kaks aastat tagasi istus suur pruun kull kõnniteel, suur pruun kull posti otsas ja lendab bussi tulles ära metsa.

Klõpsin väikese fotokaga bussiaknast pilte. Võib-olla tuleb mõni välja kah.

Kui korteri juurde jõuan, kohtan joodiknaabrit nagu tavaliselt. Hommikul seisis ta all fuajees välisukse juures ja tervitas mind väga aupaklikult; õhtul on vaatepilt aga tavaline: ta istub kõrvalmaja juures lillekasti serval, teeb suitsu ja vahib tühjal pilgul kaugusse.

***

Õhtul üritan osaleda Saksa fotoajakirja fotovõistlusel. Et sobivat pilti mul vajalikus suuruses elektroonilisel kujul ei ole, siis tuleb see skannida negatiivist uuesti. Arvake, kui mitu korda pean ma filmilt otsima kiukübemeid, mis on näha ainult skannil, aga mitte negatiivil? (Ja kui film on lõpuks puhas, siis algab järgmine võitlus, Newtoni rõngastega, mille vastu on õnneks (kolmandal katsel) lihtne vahend – film tuleb panna skanneriklaasile emulsioon ülespoole ja keerata peegelpildiks.)

***

Ja maailmas peab valitsema tasakaal, nagu ütlesid naksitrallid. Päeval kogetud loodusilu tasakaalustab õhtul toidumürgistus, mille ilmselt sain paariks päevaks külmikust välja jäänud topsipudingist. Hädas manustan 4 tbl soolestikufloora taastamise ravimit (mille 100-tabletisest varust olen seni üle 2½ aastaga tarvitanud ära ainult 2; ei tea, mis kartusega ma sellise varu omal ajal kaasa võtsin, ega siin ikka päris lõunamaine hügieen ka ei ole). Näen pakilt, et parim enne on aasta tagasi möödas, aga teisalt ega bakterispoorid kuhugi kao, küll nad ikka aitavad. Aitavadki.

11.10.08

L, 815. päev: udu

FR 1 soome kursusekaaslane saatis eile spämmi, kuidas kassid kuulavad muusikat, mille juurde on tähendatud, et eri muusikastiilid kujutavad eri staažiga töötajaid. Arutlen, miks keegi ei ole uurinud, mis muusikat inimesed töömeeleolu loomiseks kuulavad. Oleksin ise väga nõus selles uurimuses osalema: mu kapis ja lustikummutis on kõike Wagnerist Got Jakrapunini. Kahju, et siin huumoriraadiot nimega „Pereraadio” ei kuule.

Kogu päeva nii paks udu, et aknast tuleb sellist valget valgust, nagu oleks südatalv ja lumi maas.

Tahan osta printerit, aga T. linnakesse sõita ei viitsi. Käin seetõttu Jaama tänava elektroonikapoes, aga seal just seda populaarset printerit ei ole. On põhiliselt liiga lihtsad printerid, mida ma ei taha (sest kardetavasti ei prindi nad sellist kvaliteeti, millega jääksin rahule), ja siis korraga võõrkehana A3+-fotoprinter, mida erialakirjanduses nimetatakse sõnaga diiva. Vahepealset ei ole. Tuleb siiski minna T. linnakesse uurima, sest suuremat elektroonikapoodi kui Jaama tänava oma ma siinmaal ei tea. Kell hakkab saama kuus, tulen korterisse tagasi, isegi poes käimata.

10.10.08

R, 814. päev: dum pia gratia vult pia premia reddere terris

Ärkan toreda tundega, et palavikku enam ei ole. Eile veel oli, kastsin igaks juhuks isegi toanaabrite lilled ära, et kui reedel peaksin juhtuma töölt puuduma, siis oleks see tehtud.

Eksisin, prantuse keeles Nobeli auhinnast ei poolt sõnagi. Pas de logique.

Meenutame teatud isikuliste asesõnade kasutamist ja õpetaja küsib kelleltki, kas talle epinards escargots maitseb. Arvan alguses, et see on spargel; siis hakkan kahtlema ja vaatan sõnaraamatust: tigu. Võitlen iiveldusega. Hea, et mult ei küsita.

Peame rääkima oma kodumaast ja leedulase käest kuuleme, et Leedu pindala on ligikaudu 7500 km2. [See teeb elanike tiheduseks 400 in/km2 ehk ligi 10× üle maailma keskmise ehk umbes sama mis Madalmaades; tegelikult on 52 in/km2, maailmas 152. kohal (Eestis on 29 ja Eesti on 182. kohal).] Ja seda, et Leedu kõrgeim tipp on 400 m. [Tegelikult on 294 m, Leedu on sellega maailmas 212. kohal (Eestis teadagi 318 m ja Eesti on 208. kohal, jee – andmeid otsides leian, et lätlased hakkasid Läti-Munamäele ehitama Suur-Munamäe omast suuremat torni, et selle tipp oleks merepinnast veel kõrgemal kui Suur-Munamäe omal).]

Veel saame teada, et Leedus on eriline kontsentratsioon venelasi ainsa tuumajaama ümbruses, sest keegi leedulane seal töötada ei taha. Tuumajaama nimi mul meelde ei tule, meenub ainult, et kõla ja rütm oli umbes sama kui nimes Treblinka. Hiljem tuleb õige nimi ka ikka meelde.

(Ma töötasin kunagi laboris, kus ühe 2,5 × 2,5 m katsekambri uksele oli kirjutatud A-tz ja teisele D-au. Saksa kolleegi arvates võinuks ennist mainitud kolmanda nime panna käsiraamatukoguna toiminud toale, sest seal käidi häda korral suitsu tegemas. Ja see ei olnud kaugeltki ainus süsimust huumor, mida seal viljeldi: näiteks küllatulnud saksa professoritele näidati suuri tööstusahje, mis nende erialaga kuidagi ei haakunud, ja pärast võõrustaja kinnitas, et nad on ju sakslased, nad ikka tahavad näha suuri ahje.)

Ungarlane räägib, et Ungari kliima on viimasel ajal muutunud subtroopiliseks.

Ungari keele kohta nendib õpetaja, et mõistlik keel, sugusid ei ole, très moderne.

Eufooria prantsuse keele üle on teises tunnis mõistagi kahanenud, aga uus õpetaja vähemalt ei ole suhtumisega, et mis te haledad välismaalased ka olete, kui ei oska prantsuse keeltki. Samas näib, et kõnelemise künnis on hulk madalam kui varem. Which is nice.

Pärast prantsuse keelt käin korteris (maja ees koristatakse ja koristaja on keegi paljut tegusam inimene kui joodiknaaber, keda enamasti võib majaesist kaapimas näha), panen prantsuse keele asjad ära, siis järgmise bussiga postkontorisse, kus olen punkt kell pool kaks (kiriku kell lööb), olen esimene, saan oma paki kätte (Henriku Liivimaa kroonika inglise tõlke 2003. a väljaanne ja 'Allo 'Allo! 6. ja 7. hooaja plaadid). Kroonikat sirvides tööle tagasi, kus ootab puhkusetaotluse kinnitus (tulekul on pikk nädalavahetus kodumail). Mul on kodus kuskil kultuurkihis olemas HCL inglise tõlke esimese, 1961. a väljaande koopia; see siin on sama tekst, aga uute allviidetega ja uue sissejuhatusega. Huvitav on see, et eri autorid käsitlevad Henriku isikut täiesti isemoodi: kelle arvates ta on julm ristisõdija, teiste arvates hellahingeline muusik, lätlaste arvates lätlane, sakslaste arvates sakslane jne. Paul Johanseni suurepärane kirjutis, kus ta tuletab kroonika järgi Henriku eluloo, on eesti tõlkes olemas kogumikus „Kaugete aegade sära”.

Ehkki HCL on raamat, mis on mu tähelepanu all olnud väga pikka aega, on viimasel ajal tekkinud palju küsimusi, millele vastuseid tahan. Osaliselt on need seotud ka kroonika eri tõlgetega, millest läti ja vene, HCL esimese kolme raamatu osas ka soome vana tõlge on internetis olemas, ladina algtekst samuti (Arbusowi 1955. a tekstikriitiline väljaanne); eesti tõlge (1982. ja 1993. a väljaanne) ja nüüd ka inglise tõlge on mul endal olemas, saksa oma on tellimisel.

* * *

Õhtul Kirikmäe prismast prantsuskeelne kalendermärkmik (ilmselt kingin ära), mitu plaati, sh täitsa lõbus hevikogumik. Bussilt maha astudes kohtun joodiknaabriga, kes seisab põrandakaabitsa najale toetudes keset kõnniteed ja vahib tühjal pilgul kaugusse.

Saan lõpuks teada, mida tähendas kolm nädalat tagasi üürileandjalt tulnud paber: seda, et mul tuleb vahe kinni maksta. Ega midagi, isegi koos selle lisakuluga on korter hinna ja aknavaate seisukohast võrratu. Maja ise on eemalt otse vaadatuna väga kole, aga õnneks olen oru vastaspervele, kus on ainus koht, kust see vaatepilt avaneb, sattunud selle 2½ aasta jooksul ainult kaks korda.

Teen esialgseid nädalavahetuse plaane. Ilmaennustus näitab, et peaks olema kuiv ja isegi kohati vahelduva pilvitusega. Uurin, et näiteks Möldriorgu sõidab koguni buss ja ma ei pea enam kõmpima 22 km nagu kaks aastat tagasi.

Päeva lõpuks neli osa 'Allo 'Allo! 6. hooaja algusest. Nendest kahte osa ei ole ma kunagi varem näinud, näiteks kuidas Herr Flick ja von Smallhausen kehastavad vastupanuliikujate jälile saamiseks Inglise allalastud lendureid ja hiiglaslike valekõrvadega vastupanuliikumisneiuks kehastunud politseinik Crabtree viib nad valejälgedele juhtimiseks kummituslossi, kus Café René pere kehastab ühehambalist kiilast kääbusteenrit (Mimi), rohenäolist nõida (Edith), Quasimodot (René), Frankensteini pruuti (Michelle) ja neljakäelist teenrit (Leclerc) [vt YouTube'i video].

9.10.08

N, 813. päev: ennustan tulevikku, hinnad soodsad

Nonii, kas võib Nobeli-uudiste valguses surmkindel olla, millest räägitakse homme prantsuse keele, selle culture'i ja civilisation'i keele tunnis?

8.10.08

K, 812. päev: in Lichter Waffen Scheine ein Ritter nahte da

Hommikul tööl ooperi Lohengrin esimesed kaks plaati; avamängu sulniste helide saatel hõljub akna taga tõstukikorv, milles kaks töömeest pesevad voolikust seina ja akent, liikudes täpselt muusika rütmis. Väga veider, kuid elamusrikas vaatepilt. Meenutagem filmist American Beauty kilekoti hõljumise kohta.

Olen tööl ilmselt ainus inimene, kes topib printerist tulevaid tühje lehti printerisse tagasi. Arvutivahetusega tuli kaasa printeriseadistus, et algul tuleb printerist tühi leht, ja ilmselt vähesed on lasknud itiosakonnal selle seadistuse ära parandada. Nii kuhjub ühiskasutusega printeri kõrvale aja vältel pakkide viisi printerist korra läbi käinud tühje lehti.

Soome kolleeg J tuleb toob kaks raamatut, mida oli laenata pakkunud. Üht, Henriku Liivimaa kroonika soome tõlget (ilmus alles 2005), olin talt ükspäev küsinud, kas tal on, et enne endale ostmist tutvuks veidi. Tõotab tulla huvitav lugemine, sest tõlkijatel ei näi olevat asjast suurt aimu (sissejuhatuse on kirjutanud keegi muu kui tõlkijad, nimelt ajaloolane Seppo Zetterberg). Teine raamat on Hannu Valtose Lento-osasto Kuhlmey uus väljaanne; olen kunagi lugenud esimest, 1991. a väljaannet.

Lahkun kell veerand kuus, käin ostan apteegist uue paki külmetusrohtu, siis jaamapoes.

7.10.08

T, 811. päev: jutt jookseb

Arutelu, kust ma oskasin tõlkida tekstis olnud ülitehnilisi asju, kui neid ei leidunud abiks antud dokumendist, terminiloetelust ega muudest tugidokumentidest. Seletan, et mis on kellegi jaoks keeruline: ma olen juhtumisi umbes täpselt sama asja ülikoolis õppinud ja oskan seetõttu neid asju kasvõi une pealt.

Ka täna on tänavat veevoolikuga pesev lõunamaalane JFK avenüü äärse songermaa juures ametis. Kui lõunalt naasen, on tal mõistus pähe tulnud ja ta on oma mõttetust tööst loobunud, jättes vooliku niisama vedelema, ehitusplatsi suurte krusade üle sõita. Et jalakäijate ümberkäik mööda JFK avenüü serva on pisut pikem kui kohaliku hotelli parkla kaudu, eelistavad suured sööjate hordid ligineda KAD-maja sööklale just nimelt parklat läbides. Seda võiks vabalt nimetada takistusrajaks, sest sisaldab järsust porikaldast algul üles- ja pärast allaronimist.

Pakun, et veel võidaks sellele takistusrajale lisada paari meetri kõrguse plangu (põiki), vesitõkke, palju toredaid redeleid ja miks mitte mõnele eriti porisele kohale maast poole meetri kõrgusele okastraatvõrgu, mille alt ronivate sõdurite mudamaadlus (kes tagumiku liiga kõrgele upitas, see torgata sai) oli Vene ajal igal pühapäeval telekas menusaates „Teenin Nõukogude Liitu!”, mida näidati samal kellaajal kui kristlikes maades näidati kirikut, umbes samalaadse hardusega.

Et lugejad mu vaadetest valesti aru ei saaks, siis lisan, et ma sain eelmisel nädalal naerukrambid, kui nägin selle uudise pilti, eriti samasuguse õlgluua pärast kui mu vanaemal, kust pudenes kõrsi ja mis muutus aasta-aastalt üha hõredamaks. Kuuldavasti on Venemaal telekas praegu täpselt samasugune saade, pealkirjaga „Teenin Venemaa Föderatsiooni!” ja see ei ole enam üldse naljakas. Selgitage seda oma lääne tuttavatele ka, et Venemaa ei ole selline, nagu seda kujutas Boney M (kükktantsu vihtuvad mehikesed), vaid kuri karu (kes päriselt on mitte mõmmik, vaid suurkiskja, kellel on vanarahva teada küll üheksa mehe jõud, aga ainult ühe mehe aru).

Viimati Eestis käies sattusin telekas peale mingile uuemale Vene sõjafilmile, kus kujutati Põhja-Jäämere laevastiku vägitegusid sõja ajal. Et ammu-ammu tegutses Grigori Sidorovitš kah seal kandis, siis vaatasin huviga. No jaa, mis te arvate, mida seal näidati? — Eks ikka samas stiilis, et ükski sakslase kuul ei võta, aga kui siis üks (vast hõbekuul) juhtub ikkagi tabama, siis langeb kangelane kodumaale tõotust hõigates ja tuhandeid fritse endaga ühes manalasse viies. — Filmis kujutati allveelaevnike elu. Kui allveelaev oli süvaveepommidega kõvasti muljuda saanud ja üks sektsioon suisa vett täis jooksnud – mille peale oli II maailmasõja aegne allveelaev põhjas igavesest ajast igavesti –, keerasin teisele kanalile, et mis ma seda Kurski meeskonna viimaste hetkede paatoslikku järeletegemist ikka vaatan. Kui umbes minuti pärast tagasi keerasin, sõitis sama allveelaev pinnal nagu miska ja asus ründama mingit Saksa suuremat ristlejat vahest kümne kilomeetri kaugusel. Vaprad Nõukogude meremehed heitsid üle allveelaeva komandotorni palaka ning sügaval vees istudes (Vene allveelaevade pinnalründamise taktika nägi ette laeva sõitmist sellise süvisega, et tekk oli merega tasa; sellel oli see oht, et positiivne ujuvus on väga väike ja laev võis vajuda lainetesse) vilgutasid pärivale Saksa hävitajale, et nad on Rootsi (!) kalapaat. Sakslased lollid jäid muidugi uskuma (ega ju nende laevadel loomulikult hüdrofone ei olnud, et kuulda, et sellel „kalapaadil” on ebaloomulikult võimsad mootorid, ega ümbruse jälgijatel binokleid) ja lasid venelastel edasi tossutada. Nemad aga sihtisid oma torpeedo Saksa ristlejale, lasid kõmmu ära, karjusid „Za roodinuu!!” ja alles siis kiskusid oma moondekatte pealt, näidates, et nad on tegelikult Vene allveelaev. Ja ega siis neid ka siis võtnud ükski kuul ega mürsk ning nende üks torpeedo loomulikult uputas suure ristleja (mis on samuti väga ebatõenäoline; kes on juhtunud mängima mõnd muud allveelaevamängu kui kahe 15-kopikalisega mängu „Morskoi boi”, see teab).

Ai-ai. Nii vaatajate ajusid loputatakse, et sõjas on lubatud kõik vahendid. Aga vat ei ole: II maailmasõjas oli küll lubatud vaenlasele läheneda teise lipu all, aga tuld tohtis avada ainult enda lipu all. Ardennide operatsioonis sõitsid Skorzeny mehed Ameerika vormides ringi, keerasid teeviitu ümber ja külvasid segadust, aga neil olnud Ameerika vormi all ka Saksa vorm, et kui madinaks läheb, kisuvad vale vormi ült ja võivad sattuda vähemalt sõjavangi, mitte saada kohapeal maha lastud. (Kuuldavasti jäänud need väelased vahele üsna haleda valearvestuse tõttu: nad sõitsid neljakesi 4-kohalistes Jeepides, aga ameeriklased sõitsid alati nendes kõige rohkem kolmekesi. Saksa täpsus vedas alt, eks ole.) Oli olukordi, kus nähtavuse vähendamiseks ei saanud kasutada riiklike eraldusmärkide õiget värvikombinatsiooni, aga üldse ilma eraldusmärkideta mehitatud masinate kasutamist ma ei tea.

* * *

Windows Live on otsustanud mu Space'i (või mis see on) konto keele muuta loetavast inglise keelest nii halvaks eesti tõlkeks, et kõhu võtab valutama. Ma näen tööjuures kehvi tõlkeid küll, tahaksin vabal ajal lugeda midagi sellist, mis näeks välja nagu loomulik tekst, mitte nagu väga halb tõlge – „spikker”! „redigeeri”!

Mitte see ei ole kõige õudsem, et keelt kuskilt tagasi muuta ei saa, vaid see, et tagasi on ka see jõletis:

Kas Sinu lemmikmuusikastiil on juba "riik", kallis lugeja?

[Hilisem täpsustus: keel on eesti tegelikult ainult siis, kui Space avada otse Messengerist. Kui see avada Hotmailist, siis on edasi inglise keeles, nii et lust vaadata.]

6.10.08

E, 810. päev: suurlinna (hmm...) tuled

Inimesed, ostke omale helisummutavad kõrvaklapid (st kõrvaklapid, mis ei lase sisse välisheli)! Säästate endi kõrvu (sest klapid ei pea välishäältest üle karjuma) ning kaasreisijate närve, keda võib teie kõrvaklappidest lekkiv heli häirida. Täna hommikul bussis juhtub, et kuskilt tagant, vaatesektorist väljast kostab moonutatud pillihääli, keeran vaatama ja muusikahuviline märkab, et ma ümber vaatan, mispeale ehmatab ja keerab muusika vaiksemaks. Oh oleks see alati nii!

Õhtul jõuan kõike: prantsuse keele õpiku saan, uue kuukaardi saan (mingi uus plastkaart, müüja kinnitab, et see on täpselt sama kehtivusega kui papist, milles ma üsna kahtlen; ja kas keegi selle peale kunagi ka mõtleb, et pappkaart on ju rahakotis hoida palju õhem ja peaks ka keskkonda koormama vähem) ning bussipeatusest möödudes kellegi vihmavarju otsaga ribidesse saan, kui ta kuhugi vastassuuna kaugusesse hõigeldes näitab, kust poolt tema buss tuleb.

Rõdul kihab vat selline elu:

5.10.08

P, 809. päev: vihmapüha

Skannin terve päeva pilte ja korrastan skannitud piltide failinimetusi.

Keegi naaber kuulab umbes samasugust muusikat nagu püha isa Fintan Stack.

Õues on vihmane sügis, kuigi soe (14 °C).

4.10.08

L, 808. päev: pildistan s...a ja räägin hobustega

Käin pärastlõunal pildistamismatkal, milles peaksin mööduma neljast siinmaisest linnusest, kus ma veel käinud ei ole.

Esimene, algse nimega Kaljulinnus (plaan on siin postituses), on rajatud kalju otsa, on suur ja väga meeldiv. Statiiviga ja seljakotiga lubatakse sisse jalutada, mis on veel meeldivam.

Linnus on maitsekalt ennistatud. Restauraatorite (või ennistajate) sõnutsi olevat restaureerimisel ja ennistamisel vahe: ennistamisel tehakse järele see, mis enne kindlasti olnud (nt enne tarindi hävimist tehtud täpsete jooniste järgi), restaureerimisel aga on dokumentaalsete (sh arhitektuuriliste ja arheoloogiliste) allikate ja mõttelennu suhe rohkem kaldu mõttelennu poole. Ennistamist juhib Veneetsia harta (1964). Muu hulgas ütleb see, et uued tarindid peavad eristuma vanadest, mida siin on ka tehtud – uued trepid müüride kohal on terasest.

Linnus oli omal ajal vägev, seal elas kolm-neli perekonda, kes igaüks püüdsid mahutada tuumiklinnusesse oma eluhoone, mis tähendas, et tornide jaoks suurt ruumi ei olnudki, sest hooneid oli seal tihedasti, ja lõpuks läks kogu värk põhjalikult põlema.

Üks XIV sajandi lõpu eluhoone ehk suurem torn on täielikult restaureeritud ehk varemetest üles ehitatud, selles on kelder ja pööning ning mäe pool otsas neli ja oru pool kaks korrust. All korrusel on köök koos määratu sügava kaevuga (klaas on peal, põhja ei näe), ülal kabeliorvaga tore saal, kus alles palju pisidetaile. Eelkõige paeluvad mind kaks asja: esiteks oru kohale rippuv puust ärkel, mida oletan mitmekohaliseks kemmerguks, aga kus oli mõistatuslik kamin – seinal oleva pildi järgi oli see pesutuba (miks siis mitte kohe saun, kui seda väikest ruumi sai kaminaga kütta) ning teiseks mitu (neli, kui õigesti mäletan) ava läbi seinte, mis vaatasid kabeli poole. Osa neist võimaldas vaadata kabelisse ka siis, kui arvatavad kabeliuksed olid kinni (ega näiteks söömapidu või muud laaberdust olnud kõlblik pidada kabeliga samas ruumis, eks ole), ülejäänud kaks muudest ruumidest: üks käigust, mis viis ärklisse (ärklil oli muide torni poolt riivistatav uks) ja teine magamistoast (õige mugav).



Veel on põnev detail, et I korruse leivaahju kohal on II korrusel isanda magamisorv. III korruse magamistoa välismüüris oli kemmerg, mille heiteava avanes otse välismüürist välja, umbes poole meetri laiusesse vahesse kahe hoone vahel. Pööningul on näha tõrvalõhnased sarikad:



Üldkokkuvõttes jättis siinne kaljulinnus palju parema mulje kui Veolinna linnus, kus vana aja hõngu alles palju vähem (raudbetoonvõlvid, keskküte).

Siis jälle 130 m allapoole orgu tagasi ning mööda kunagist raudteetammi lõuna poole, umbes kilomeetri pärast paremale orgu, milles on vana Tihaselinna poole viiv tee.

MetsasitikasSellel on ühtäkki üritus, mida võiks nimetada metsa­sitikate sõnnikuveo­talguteks: neid pöidlaotsa suurusi sinakasmusti sitikaid on vähem kui ruutmeetri suurusel alal kuusteist ja eemalt „ruttab”, tundlad õieli, veel juurde. Nad on ametis suure s...känkra laiali lammutamisega ja maha matmisega, mille käigus kukub mõni selili (metsa­sitika kõht on metall­violetne). Mõtlen, mis saaks, kui ma seda loodus­loolisest vaate­nurgast huvitavat vaatepilti lähivõttega maast pildistaks ja mööduja pealt näeks. Pigem ei heida maha.

Siis läheb tee ojast üle, enne üleminekut on aga tee kõrval väike kärestik, kus annab ronida teelt välja ojapõhja kividele ja teha pilt sealt:



Kes arvab, et see pilt on võetud jalgupidi vees, see arvab õigesti (enda jalad u 5 cm, statiivijalad u 10 cm). Seega ei olnud statiiv mitte asjata kaasas.

Kui ojas seisan, lendab paari meetri kõrgusel piki oja mulle vastu väga kiiresti väike lind, umbes paari meetri kauguselt mööda ja teeb mu kohal „kääk!”. Kui pead jõuan keerata, on ta juba mitukümmend meetrit tagapool ja temast vilksab varju taustal ainult hele selg. Lennuviisi ja särava selja järgi usun, et see oli jäälind!

Täna leian viisi, kuidas fotokat saab seljakoti külgtaskust kätte ka ilma seljakotti seljast võtmata, mis on suur eelis, sest siis ei pea ma paremat õlarihma õlalt võtma, mis tähendaks ühtlasi statiivi paremalt õlalt võtmist. Statiiv takerdub kuidagi seljakotirihmade vahele, mis teisalt on tore, püsib ise kinni.

Seejärel Tihaselinnus, mis on eravalduses, kardinad ees ja satelliidiantenn tornitipus, ja kus vanast ollusest ei ole alles midagi (vähemalt mitte sellist, mis oleks avalikkusele ligipääsetav). Isegi eemalt metsaservast 50 m kõrgemalt ei paista midagi, sest puud on osavalt ees.

Edasi toredate värviliste metsavaadetega mäelagendik, mille paremas servas on imelik paljude sissesõiduteedega mets (ühe suurema tee servas on kõigis kohalikes keeltes silt, et armastagem loodust, ja selle taga ehitusjäätmete prügila).

Edasi uuesti mets, selles aga toredaid seeni:

Selle pildi tegemine oli päris võimlemine.

See seen on üks väheseid, mille ma kindlasti ära tunnen. Ilus kah.

Siis uuesti mäest alla, peaks olema Kalaoja lossiks ümberehitatud linnus. No tegelikult on ka sellele lähenemine keelatud (eravaldus), midagi välja ei paista, kui, siis ainult teiselt orukaldalt silotorni tagant natuke. Külas on täielik laupäevaõhtu vaikus. Eestis köetaks sel kellaajal sauna; huvitav, mida siin saunavabas kandis tehakse?

Edasi pikk tee metsa vahel, tõuseb aegamisi järjekordsele mäele ja siis laskub taas orgu. Laskumisel on tee servas piimamannergust tehtud postkast ja teisel pool tühi majakene, mida möödudes pikalt jälgin ja mõistatan, mis otstarve võiks sellel olla – vahest siinkandis töötavate soomlaste saun? Korsten on peal, aga majake on väga väike ja aiast piiramata.

Seejärel peatub mu kohal vastutulev auto (kelle juht pidi nägema, kuidas ma seda maja pikalt vaatan) ja mult küsitakse imelik küsimus: kus on B-sch. Selle asula viita ma eelmises asulas nägin, nii et kuskil siinkandis. Uurin kaarti, ei leia. Kui juht on ära sõitnud, näen, et 50 m edasi (st tulnud auto selja taga) on ristmikul kaks viita, kus kirjas, et B-schi on 4 km. Vanamees sõidab pisut edasi, keerab ringi ja jääb seisma. Väääga imelik.

Seejärel kõnnin läbi küla ja peagi üle suure lagendiku. Hakkab hämarduma.

Lagendiku keskosast edasi on hobusekoppel. Tahan võtta pildi hobustest päikeseloojangul, aga kui seisatun ja fotokat sobilikku seadistusse krutin, mõistavad hobused mu seismajäämist valesti ja kiirustavad lähemale.

Aga kus sai on?Nii lähedale, et ajavad koonud üle aia (pildinurk jääb liiga kitsaks) ning üks hakkab nätsutama fotokarihma.

Nämm-nämmTeine hakkab aga otsusekindlalt nätsutama mu vasakut käist ja ikka kohe nii põhjalikult, et tunnen läbi käise hambaid. Tõmban käe tagasi, kurdan, et saia mul kaasas ei ole, ning lähen pühin vastu põõsast käe ilast ja jõusöödapurust puhtaks (tundub, et koplisse oli maha puistatud jõusööta, igatahes oli varruka külge jäänud mingeid imelikke teri).

Pildi hobustest päikeseloojangul saan alles hiljem, kui üht pilti töötlen (RAW → HDRI):



Seejärel jõuab matk sihile, Blr-sse, mille linnus paistis üle kogu mitmeruutkilomeetrise lagendiku. Otsin üles vajaliku bussipeatuse, kontrollin, kas buss läheb ikka 19.03, nagu tean, ja käin kiiresti Blr linnuse hoovil. Tagasi bussipeatusse, kaasas on nahkhiiretunnisti, aga ei jõua suurt eriti kuulata, sest buss tuleb täpselt (ohhoo!).

Linnas jaama juurest teisele bussile ja pimeda hakul olen korteris tagasi.