Tõusen vara ja teen ära prantsuse keele. Peame kirjutama 10–15-realise kirjandi „Mis teeb mulle prantsuse keele õppimisel muret?” ja suure lünkade täitmise harjutuse. Aega napib ja teen ainult kirjandi – aga see-eest ise!
Prantsuse keeles arutame teemal „Minu ideaalne kool”. Leedulane arvab, et koolis peaks olema ka magala, salles de dormir. Õpetaja märgib, et pigem chambres à coucher, ning leedulane kinnitab, et just-just, siis saaksid õpilased seal coucher ja kõik oleks väga mugav. Õpetaja nendib pärast hetkelist pausi, et on küll chambres à coucher, aga tegevus, mida seal kooli kontekstis tehakse, on ikkagi pigem dormir, sest coucher on magamine seksimise tähenduses. Elevust kui palju; ilmselt on kõigil elav ettekujutus.
Tšehh M peab ettekande tšehhi muusikast, mille esitab meeldiva küünilisusega. Üks liik on puhkpillimuusika, mis meeldivat väga ta vanaemale (hispaanlane näitab käega, kuidas selle saatel õllekannu kummutada; mulle meenub ähmaselt, et umbes taoline muusika oli ka maksikoer Fíki filmides). Saame teada, et Praha ööbik Karel Gott on täitsa elus [saab järgmisel aastal 70] ja laulab täpselt samamoodi kui umbes 30 a vanadel Melodija plaatidel „Pesni i pljaski siskit-miskit stran”. M kinnitab, et neil on rohkesti vanureid, kellele Karel Gott ülimalt meeldib. Eestis nii järjepidevat laulikut ei olegi, sest tema eakaaslased (Uno Loop, Voldemar Kuslap, Andres Ots, Toivo Nikopensius) aktiivse laulmisega enam ei tegele või ei ole laulnud kogu aeg (Uno Loop, kes nüüd jälle toredasti laulab, müüs 1990. aastate algul ukselt uksele kohvi, tema müügilause olnud „tere, mina olen Uno Loop ja ma müün kohvi” ning „Loobi kohvi” ei olevat üldse sündinud juua).
Lõuna asemel tööle, kella kahest keelekoolitus, mis on väga õdusas õhkkonnas, sest koolitatavaid on ainult kolm.
Kui sealt ära tulen, kindla plaaniga panna kohe ajama (sest kell on juba nii palju, et tohib; pealegi ootab postkontoris kolm raamatupakki) ja töölaua ääres igaks juhuks meile loen, näen, et valvurilt on saabunud meil, et mulle saabus pakk, printer, aga et mind telefoniga kätte ei saanud, siis saatis ta selle tagasi!!! Muidugi jooksen kohe valvuri juurde uurima, ega äkki GLS jätnud pakinumbrit (sest seekord ei ole ma ka veebipoelt saanud paki teelesaatmise teadet, nagu see tavaliselt käib, ega teadnud seega, et pakk on juba teel). Valvur ütleb, et ei jätnud, ja selgitab, et ega ta saanud siis minu eest alla kirjutada, kui ma selleks ei olnud kasvõi meiliga luba andnud, ja mind telefoniga kätte ei saanud. (Huvitav, varem küll on, õige mitu korda ja ka mitu korda kallimate pakkide korral.)
Oletan musta stsenaariumi, et pakk on kohe nii põhjalikult tagasi saadetud, et see esimesel võimalusel saatjale tagastatakse. Kui hulga otsimise peale lao telefoninumbri üles leian (saaksin sinna ise kohale sõita, nagu seda mitu korda on juhtunud, sest see on mugavam kui deklameerida telefonis oma hääldumatut nime ja segast aadressi), küsin, kas nad ka pakinumbrita suudavad paki üles leida. Vastus on, et ei suuda, pakinumber peab olemas olema igal juhul. Kirjutan seega veebipoele, et teatage pakinumber nii kiiresti kui saate, enne kui mu pakk neile tagasi saadetakse. Kuigi siis, kui klienti ei ole kohal ja pakki tuuakse mitu korda, vedeleb pakk mitu päeva laos ja aeg-ajalt laotakse see autosse, sõidutatakse natuke ning tuuakse lattu tagasi, siis kahtlustan, et selgesõnalise keeldumise peale käib tagasisaatmine kähku. Meenutagem, et on reede pärastlõuna ja enne esmaspäeva ma mingil juhul lattu ei jõuaks, mil see kaheldavasti juba saatjale tagasi vurab. Varasem kogemus on näidanud, et sellest veebipoest teist korda sama asja saamine kestab mitu kuud. [Asi jätkub esmaspäeval.]
Ja kõik kinnitavad, nagu oleksin süüdi mina ise!
Muidugi on mu muidu tore olnud tuju põhjalikult rikutud ja raamatupakid võivad postkontoris rahus oodata.
Õhtul aga meeleolu paraneb, sest otsime koos vennaga kummalisi nimesid (vend käis pangas kaarti pikendamas ja telleri nimi oli Nelja Kelk, mille peale ma naljatasin, et küllap on telleri mehe nimi Kahe Bobi). Kas teate, et Eestis elas 1997. a paiku peale teada-tuntud inimeste, kelle nimeks Üllas Hunt ja Õnne Kepp, ka vähemalt kolm Palmi Saart, vähemalt kaks Aasa Lille ja Maimu Kala, siis veel Marja Väli, Lille Punt, Luule Raamat, Valve Post, Laine Laine, Liivi Laht, Tormi Rannik ja Tormi Kallas ja Tormi Hääl ja Tormi Paat ja Tormi Juht, Enda Juht, Kuulo Juht (tema võiks olla elektrik, nagu kunagi kuskil töötanud andurite osakonnas Andur), Pärja Saame, Hinge Veri, Kare Mätas, Roza Varvas ning Lilla Susi?
[Palju hilisem lisandus: vend küttis ahju ja nägi ajalehevirnas nime Mendi Pere!]
[[Veel väga palju hilisem lisandus: leht kirjutab, et 12. VI 2010 Mendi Pere abiellus. Kahjuks mitte seda, kas jätab eelmise nime alles.]]
Bloggeri kinnitussõnad on läinud mõtestatuiks. Praegu on durable!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Uno Loop on praegu jälle aktiivne laulja, hiljuti ilmus talt mingi plaat suisa, mille pärast ta siis ajakirjanduse vahendusel Eri Klasi ja kellegagi veel võitles. Täitsa kabedalt laulab teine (tehniliselt), ilmselt on triatloniharrastus hästi mõjunud - temavanustel üldjuhul hääl lauldes väriseb ka mittepateetilistes kohtades.
Ja nimede kohta - äraüldseräägi! Ma kunagi leidsin ühe õnnetu neiu mingi transpordiettevõtte sekretärikohalt, tema eesnimi oli Vagina. Aga kui see traagiline lugu välja jätta, siis saab enamasti siiski nalja. Nt Virge Naeris on üks tore nimi (ja seda kahel moel suisa). Ja seda edasi arendades saab veel palju toredaid nimesid, kui väldet kraadi võrra tugevamaks keerata ehk Siim Kallas ja Toivo Ninnas. :-D
Tänan, Uno Loobi koht on nüüd täpsustatud. Au ja kiitus.
Seda olen vast siin kirjutanud, kuidas NASAs pandi nimesildi peale terve esimise eesnime ja teise eesnime esitähe asemel ainult mõlema esitähed. Ameerika kirjatuttaval olnud osakonnas häbelik daam Vanessa D. Ward, kes sai seega rinda piinliku sildi V. D. Ward. Mõne aja pärast tehti talle küll erand.
Kui mu isal peolauas klaas tühjaks sai, teatas ta alati: „Kalla, kallis isa käsi!” Kui ma esimest korda kiriklikele matustele sattusin, siis hakkas mul üht kirikulaulu kuuldes kole lõbus („kalla, kallis isa käsi / rahu minu südame”).
Kas ma kirjutasin tõesti „esimise”? Nii see vanade asjade meenutamine lõpeb. Varsti olen nagu mu vanaisa, kes kirjutas „Rokal Mare” ja „uwidawad”.
:-D Au ja kiitus tõesti, vahel on täitsa piinlik, mis jubetumad teadmised on mo pähe kinni jäänud, samas kui seda ruumi saaks palju paremini kasutada.
Mu ema kooliõde oli Ester Ork (Ork, Ester?), aga sõbra õpetaja Koidula Kohver.
Laulule Kalla, kallis isa käsi järgneb kogenud alkohoolikute diskursuses laul Oh võta mind kanda.
See meenutab tudengiaegset pidu, mille kuulutuse ebaloomulikult tühja lõppu lisasin avaldamisel rea „Tõstmine, orienteerumine, mälumäng!” ning üks pika taipamisega korraldaja hakkas kurtma, et ta unustas spordimängud üldse ära.
Post a Comment