T, 811. päev: jutt jookseb

Arutelu, kust ma oskasin tõlkida tekstis olnud ülitehnilisi asju, kui neid ei leidunud abiks antud dokumendist, terminiloetelust ega muudest tugidokumentidest. Seletan, et mis on kellegi jaoks keeruline: ma olen juhtumisi umbes täpselt sama asja ülikoolis õppinud ja oskan seetõttu neid asju kasvõi une pealt.

Ka täna on tänavat veevoolikuga pesev lõunamaalane JFK avenüü äärse songermaa juures ametis. Kui lõunalt naasen, on tal mõistus pähe tulnud ja ta on oma mõttetust tööst loobunud, jättes vooliku niisama vedelema, ehitusplatsi suurte krusade üle sõita. Et jalakäijate ümberkäik mööda JFK avenüü serva on pisut pikem kui kohaliku hotelli parkla kaudu, eelistavad suured sööjate hordid ligineda KAD-maja sööklale just nimelt parklat läbides. Seda võiks vabalt nimetada takistusrajaks, sest sisaldab järsust porikaldast algul üles- ja pärast allaronimist.

Pakun, et veel võidaks sellele takistusrajale lisada paari meetri kõrguse plangu (põiki), vesitõkke, palju toredaid redeleid ja miks mitte mõnele eriti porisele kohale maast poole meetri kõrgusele okastraatvõrgu, mille alt ronivate sõdurite mudamaadlus (kes tagumiku liiga kõrgele upitas, see torgata sai) oli Vene ajal igal pühapäeval telekas menusaates „Teenin Nõukogude Liitu!”, mida näidati samal kellaajal kui kristlikes maades näidati kirikut, umbes samalaadse hardusega.

Et lugejad mu vaadetest valesti aru ei saaks, siis lisan, et ma sain eelmisel nädalal naerukrambid, kui nägin selle uudise pilti, eriti samasuguse õlgluua pärast kui mu vanaemal, kust pudenes kõrsi ja mis muutus aasta-aastalt üha hõredamaks. Kuuldavasti on Venemaal telekas praegu täpselt samasugune saade, pealkirjaga „Teenin Venemaa Föderatsiooni!” ja see ei ole enam üldse naljakas. Selgitage seda oma lääne tuttavatele ka, et Venemaa ei ole selline, nagu seda kujutas Boney M (kükktantsu vihtuvad mehikesed), vaid kuri karu (kes päriselt on mitte mõmmik, vaid suurkiskja, kellel on vanarahva teada küll üheksa mehe jõud, aga ainult ühe mehe aru).

Viimati Eestis käies sattusin telekas peale mingile uuemale Vene sõjafilmile, kus kujutati Põhja-Jäämere laevastiku vägitegusid sõja ajal. Et ammu-ammu tegutses Grigori Sidorovitš kah seal kandis, siis vaatasin huviga. No jaa, mis te arvate, mida seal näidati? — Eks ikka samas stiilis, et ükski sakslase kuul ei võta, aga kui siis üks (vast hõbekuul) juhtub ikkagi tabama, siis langeb kangelane kodumaale tõotust hõigates ja tuhandeid fritse endaga ühes manalasse viies. — Filmis kujutati allveelaevnike elu. Kui allveelaev oli süvaveepommidega kõvasti muljuda saanud ja üks sektsioon suisa vett täis jooksnud – mille peale oli II maailmasõja aegne allveelaev põhjas igavesest ajast igavesti –, keerasin teisele kanalile, et mis ma seda Kurski meeskonna viimaste hetkede paatoslikku järeletegemist ikka vaatan. Kui umbes minuti pärast tagasi keerasin, sõitis sama allveelaev pinnal nagu miska ja asus ründama mingit Saksa suuremat ristlejat vahest kümne kilomeetri kaugusel. Vaprad Nõukogude meremehed heitsid üle allveelaeva komandotorni palaka ning sügaval vees istudes (Vene allveelaevade pinnalründamise taktika nägi ette laeva sõitmist sellise süvisega, et tekk oli merega tasa; sellel oli see oht, et positiivne ujuvus on väga väike ja laev võis vajuda lainetesse) vilgutasid pärivale Saksa hävitajale, et nad on Rootsi (!) kalapaat. Sakslased lollid jäid muidugi uskuma (ega ju nende laevadel loomulikult hüdrofone ei olnud, et kuulda, et sellel „kalapaadil” on ebaloomulikult võimsad mootorid, ega ümbruse jälgijatel binokleid) ja lasid venelastel edasi tossutada. Nemad aga sihtisid oma torpeedo Saksa ristlejale, lasid kõmmu ära, karjusid „Za roodinuu!!” ja alles siis kiskusid oma moondekatte pealt, näidates, et nad on tegelikult Vene allveelaev. Ja ega siis neid ka siis võtnud ükski kuul ega mürsk ning nende üks torpeedo loomulikult uputas suure ristleja (mis on samuti väga ebatõenäoline; kes on juhtunud mängima mõnd muud allveelaevamängu kui kahe 15-kopikalisega mängu „Morskoi boi”, see teab).

Ai-ai. Nii vaatajate ajusid loputatakse, et sõjas on lubatud kõik vahendid. Aga vat ei ole: II maailmasõjas oli küll lubatud vaenlasele läheneda teise lipu all, aga tuld tohtis avada ainult enda lipu all. Ardennide operatsioonis sõitsid Skorzeny mehed Ameerika vormides ringi, keerasid teeviitu ümber ja külvasid segadust, aga neil olnud Ameerika vormi all ka Saksa vorm, et kui madinaks läheb, kisuvad vale vormi ült ja võivad sattuda vähemalt sõjavangi, mitte saada kohapeal maha lastud. (Kuuldavasti jäänud need väelased vahele üsna haleda valearvestuse tõttu: nad sõitsid neljakesi 4-kohalistes Jeepides, aga ameeriklased sõitsid alati nendes kõige rohkem kolmekesi. Saksa täpsus vedas alt, eks ole.) Oli olukordi, kus nähtavuse vähendamiseks ei saanud kasutada riiklike eraldusmärkide õiget värvikombinatsiooni, aga üldse ilma eraldusmärkideta mehitatud masinate kasutamist ma ei tea.

* * *

Windows Live on otsustanud mu Space'i (või mis see on) konto keele muuta loetavast inglise keelest nii halvaks eesti tõlkeks, et kõhu võtab valutama. Ma näen tööjuures kehvi tõlkeid küll, tahaksin vabal ajal lugeda midagi sellist, mis näeks välja nagu loomulik tekst, mitte nagu väga halb tõlge – „spikker”! „redigeeri”!

Mitte see ei ole kõige õudsem, et keelt kuskilt tagasi muuta ei saa, vaid see, et tagasi on ka see jõletis:



[Hilisem täpsustus: keel on eesti tegelikult ainult siis, kui Space avada otse Messengerist. Kui see avada Hotmailist, siis on edasi inglise keeles, nii et lust vaadata.]