Ikka on nii, et kui jätta terve päev rahulikuks homse tähtajaga tööde tegemiseks, siis jääb keegi haigeks ja tema tööd jagatakse kiirkorras teistele. Saan lõunalt naasnuna (mil tean, et mul on veel natuke tõlkida ja siis on valmis) äkilise toimetamise, mille lõpp on alles välistõlkija käes nagu pikk makaron või näts või Homer Simpsoni ja Mindy Simmonsi viineripirukas, mille üht otsa närib üks ja teist teine inimene. Kui avan, siis kohe pealkirjas on selline pirakas, et taon pead vastu lauda. Edasi õnneks mitte; ka leian samasuguse õuduse tõlkemälust (ja küllap seisab sama ikka Silvetis ka, ma üldse ei kahtle, kuigi raamatutegelasena, mis tõlkijal jäi kahe silma vahele). Mälus on küll ka normaalsemaid vasteid. Edasi on parem, aga siiski kiirustades ja küllaltki masinlikult tehtud ning lõpp puudub hoopis, sest on alles tõlkija käes. C soovitab, kust leida teine dokument, kus on sama asi olemas kui siin lõpus, kopin sealt; siis tuleb teade, et lõpp on ka tulnud, aga seda ma mingist ponnistusest hoolimata ei leia. Aitab jälle vana nipp, et kõige kiirem on teha ise! Viis rida teksti on puudu, selle tõlkimine käib tunduvalt kiiremini kui saabunud tõlke otsimine või ootamine. Kui kõik on valmis ja järeltoimingudki tehtud, saabub lõpuosa uuesti. Teen selle lahti ja näen, et minu viie rea asemel on seal tõlkes seitse. Ei noh, kõike ei pea sõna-sõnalt ümber panema, mõnd asja saab öelda taolises dokumendis ka lihtsamini kui võõrkeeles on keerutatud.
Eile postkontorist toodud ajalooteemalised raamatud, nende seas see oopus, on avaldanud sellist muljet, et tekstis sõna piirama (sõna restrict vastena) nähes kerkivad mu vaimusilma ette kolina ja ragina ning suitsu ja tahma saatel end kivist üle või läbi murdvad seltsimehed, st piiramine sõna siege vastena.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment