E, 831. päev: Ah, kukub hästi. No siis tõmbame aga edasi!

Hommikul selline vihm, et ma võtan kaasa vihmavarju!

Klient, kellele ainuüksi mina olen tõlkinud või (peamiselt) toimetanud käesoleval aastal ligi tuhat lehekülge, on paar kirjapõhja (kokku mahus u 4 lk) sõnahaaval läbi vaadanud ja on rahulolematu, et nende sõnastus ei klapi ametliku menetluskorra sõnastusega. Toanaabril ja kahtlaselt paljudel teistel kolleegidel sama mure. Asjade järeleuurimine selgitab, et kust see saakski klappida: menetluskord võeti vastu alles kolm nädalat pärast kirjapõhjade tähtaega! Selle nahka läheb peaaegu terve tööpäev. See-eest on mu kommentaar nii hoolikalt kirjutatud ja positiivne, et kõik peaksid olema õnnelikud: selles ei ole kordagi karme sõnu wrong, correct, no ega not, vaid on rõõmsad sõnad thank you (kaks korda), update, harmonise, constructive feedback ja better. Ammu-ammu käidud kursus International Negotiation Skills ei ole mööda külgi maha jooksnud!

* * *

Minuni jõuab välistõlkija lahmiv ettekanne, kus tehakse maha teatud dokumendiliigi parandusi. Meid ei ole küll nimepidi mainitud, aga on läbinähtavalt vihjatud. Väga ebalojaalne. Loen huviga, sest olen olnud paljude nende paranduste tekke juures. Kui esimene ehmatus üle, huvitun, kas selles mingi iva ka on. Leian, et kogu ettekanne tuleks kindlasti tõlkida inglise või prantsuse keelde ja anda teadmiseks selle tõlkeliigi välistõlkijatega tegelejatele, sest ettekande iga rida kuulutab, kui asjatundmatu on see tõlkija. Spetsiifilisi asju peaksid tõlkima (või vähemasti toimetama) asjatundjad, mitte võhikud, kes pealegi ei talu kriitikat ja eelistavad konstruktiivsele arutelule destruktiivset ettekannet.

See on toimetajaelu varjupool, mis parata. Teisalt täitsa lahe, mis deemonlikke jooni meile külge on maalitud! Meid on isegi tõstetud ametnikuseisusesse, kuigi ametlikult oleme ainult „muud teenistujad”. Ja mõelge, meie toimetustest on tehtud terve ettekanne! Tunnen, kuidas tiivad kasvavad kohinal.

(Küllap mustad tiivad.)

Arvata võib, et toimetused on tabanud märki nagu tibladelt hõivatud suurtükk Th. Lutsu filmis „Noored kotkad” (1927), mille peale staabist komissar helistab patareisse, et „te saatanad lasete oma mehi”, mille peale siis Eesti suurtükiväelane lausubki ülal osundatud sõnad.

* * *

Aga sompus päeval on ka helge pool: täna saabub printer. Seekord istun telefoni juures, valvelaua juures seisabki GLS-i mehike ja tahab allkirja. Kui kasti oma uru poole tassin, kohtan koridoris kolleegi, kellel on sama tagasiside mure, ja selle mõne minuti jooksul tunnen, kuidas 8-kilone kast muudkui allapoole vajub. Postkontorisse kolme raamatupaki järele ma ei lähe, sest lõuna ajal postkontoris käies ma korterist läbi põigata ei jõuaks ja ma ei saa mingi trikiga neid kõiki õhtul korterisse vedada.

Kui õhtul valmistun kasti tassides töölt lahkuma, prindin igaks juhuks välja ka vahepeal saabunud meili, kus veebipood teatab pakinumbri. Seda juhuks, kui turvameestel tekib huvi, mida täpselt ma ukse poole tassin. Õnneks ei saja, saan kenasti bussipeatuseni, suurema nügimiseta ka vabale kohale ning oma peatuses uljalt tasakaalu hoides ka maha. Kui lõpuks saan kasti käest, värisevad käed hulk aega nagu vanal kaevuril.

Bloggeri kinnitussõnad on läinud viimasel ajal sisukateks, vahest on nende generaator aluseks võtnud mingi sõnastiku. Preagu on näiteks dobbler, ennist ühel teisel postitusel oli pyratsm (vrd pyratica). Või siis järgmise jupi salvestamisel glemewi, mis kõlab nagu Arvo Kukumäe kehastatud tegelane Eesti ajaloofilmist. Ning horniz, misple, lemisth, bulti ja memba.