Bussiga lennujaama (läbi hommikuse tipptunniga ummistatud kesklinna), linnast teise bussiga lennujaama. Sõidan selle teise bussiga esimest korda, satun kohtadesse, kus ma ei ole kunagi olnud.
Lennujaamas olen ajavahemikus, mil varahommikused lennud on juba läinud ja hilishommikused lendajad ei ole veel kohal. Olen seega nii turvakontrollis ja – mis veel huvitavam – korraks ka ootesaalis ainus inimene.
Peagi saabuvad vastapingile kaks eesti daami, kes on leidnud oma kutsumuse: vinguda sellest, kui halb on elu, kiirusega umbes kakssada sõna minutis. Nagu kiuste, ei ole mul seekord kaasas lustikummutit ja mul tuleb seda vada kuulata. Nii huvitav see samas ka ei ole, et võiksin teha lahti arvuti ja seda konspekteerida, nagu juhtus kunagisel töökohal, kus kohvinurgast kostis häiriv jutuvada nii valjusti, et tööd ei saanud teha, aga see oli siiski nii sisukas, et konspekteerisin ja sain kokku umbes kahe romaani materjali. Oletan, et kui juba eestlased, siis sõidavad nad tingimata Tallinna ja mul on õnn viibida nende kõlaulatuses ka teisel lennul.
Sedapuhku on lend üle Kopenhaageni. Mu maateaduslikud teadmised Saksamaa põhjaosast ning Taani väinadest lõuna poole jäävast merest on väga napid, sestap ei tea ma, mis suur jõgi siugleb [Seda kohta tagasisõidu lennukit oodates kirjutades asusin uurima Google Mapsi kaarti, siis seda, kas imelik mügerik ülemaandutud Rootsi nukast oli ikka linnamägi, ja siis pani läpaka kuvar pildi tasku.]
[Aga siiski jätkakem.]
Kahe lennu vahel on Kopenhaagenis aega kolm tundi. Söön toredas sööklas, kus täheldan olevat väga internatsionaalse töötajaskonna (kes suhtleb omavahel ikkagi taani keeli), kassas on taanlane. Löön letti seoses pangalaenuga saadud põhjamaise panga kuldkaardi; taanlane kummardab nagu liigendnuga.
Kolme tunni jooksul tekib lennujaama reedelõunasest vaikelust reedepärastlõunane tunglemine.
Teine ots on Estonian Airiga; lennuk on rahvast paksult täis. Lendur puterdab eesti keelt nõnda, et kuulen meid lendavat 400 m kõrgusel, kuigi aknast paistavad sel hetkel kaugel õige mitu kilomeetrit allpool pilved. Maandumisel teeb ta imelikke manöövreid, tirin rihma muudkui pingumale ja omajagu imestades näen, et maandumisraja servatuled paistavad mõlema poole aknast; maandumise eripära arvestades olnuks ootuspärasem näha raja mõlema serva tulesid ühe poole aknast ja teisest põhiliselt lendamas mulda ja rohututte.
Lennujaama ees juhtub see erakordne asi, et näen koguni kaht koolikaaslast: neli aastat nooremat koolivenda Keni, kellega ma teretuttav ei ole, aga kes ometi hea sõbra hea sõbrana peaks olema tore inimene, ja I klassi pinginaabrit, keda ma väljaspool klassikokkutulekuid pärast kooli üldse näinud ei ole.
Vahepeal on järgmise sõidukini paar tundi aega, mida sisustab lähisugulaste korraline, kuigi samas etteplaanimatu ülevaatamine. Et lennu teine ots oli Estonian Air, olin ikka plaaninud, et see jääb kõvasti hiljaks (sest ju vast on taas mõni EA tillukese lennukipargi lennuk sattunud ootamatult hooldusesse ja ühes sellega kogu sõiduplaani sassi löönud) ja nõnda läheb mul äkki vaja öömaja. Lähihõimlane, selgub, ei ole kuulnud ligi paarikümne aasta tagust lugu, kuidas vend oli vana pleierit kruvikeerajaga kruttides nihutanud helipea vastasrajale, nii et see suutis maha mängida tagurpidi – mõistagi tekkis meil praktiline vajadus seda võimalikult kasulikult kasutada. Selleks kirjutasin paberile (tagurpidi) pika teksti, mis algas sõnadega „tere, meie oleme Marsilt”, ning lugesin selle võimalikult tagurpidise intonatsiooniga linti. Helistasime siis mu suhteliselt kergeusklikule klassivennale ja mängisime lindi tagurpidi ette. Selle kosmilise sõnumi efekt oli võimas – torust kostis kõrvulukustavalt nõutu vaikus...
Järgmine sõiduk on sedapuhku rong, kuhu on mul koguni pilet ostetud ja kahes eksemplaris väljagi prinditud. Ja siis takso ning pikk tee ongi otsas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment