R, 807. päev: kõik algab taas, algab uuesti

Järgmisi sõnu te siit ilmselt kunagi lugeda ei julgenud: ma käisin prantsuse keeles ja täitsa tore oli.

* * *

Õppejõud ütleb, et nimi on musjöö Buviee, ja enne kui jõuab tahvlile kirjutada, soovin, et see ei oleks Bouvier, sest siis ta oleks ju Marge Simpsoni (neiuna Bouvier) sugulane, kuigi Marge Simpsoni vaarvanemad olid ühe „Simpsonite” teatmeteose järgi (mille pealkirja ma ei mäleta) puudlid. Ja kirjutabki tahvlile Bouvier, aga ega küsida saa, eriti esimeses tunnis.

[Sõna „eriti” toob meelde hiljutise leiu tõlkest, „eriti konkreetne”, kus ei mõeldud siiski seda, et miski oleks „eriti konkreetne”, vaid mõeldi ikka „eelkõige konkreetne [asi]”; neil kahel on vahe – ühel on kaks tähendust ja teisel on üks. Olgem ikka täpsed.]

Tutvumismäng, kus peame klassile (kus on õnneks ainult 7 õppurit, enamik taas Ida-Euroopast) tutvustama oma pinginaabrit, olles enne pinginaabri üle kuulanud. Saan teada, et mu vasakul käel istuv sloveen on suur fotohuviline, mille ma oma harrastuste hulgast üldse unustasin. Kui küsib, mis fotokas mul on (st kas Canon või Nikon), langeb ta mudelit kuuldes peaaegu koomasse ja toibub alles hulk aega hiljem, kui seletan, et EOS 40D on siiski ainult poolprofi-, mitte täisprofikaamera. – Tutvumismängus selgub, et õppejõud ja peaaegu kõik õppurid harrastavad matkamist. Saan teada, et ma olen blogeur ja et sama harrastava naisterahva nimetus on blogeuse.

Teises tutvumismängus, kus peame otsima rühmakaaslaste seast inimesi, kellel on näiteks punane auto või taskus Saksa münte või vanust 29 aastat või kass, selgub, et neid, kes ei ole kunagi suitsetanud, on tervenisti kolm (prantsuse kultuuriruumi suhtes ilmselt täiesti mõistetamatu olek, „mitte kunagi mitte ühte suitsu või?” küsib õppejõud üle), ja neid, kes kunagi Pariisis käinud ei ole, on üks (noh, mina). Õnneks ei küsita, miks.

Nagu ikka, hilineb esimesse tundi lõunamaalane, kes peaks oma romaani emakeelest lähtudes oskama prantsuse keelt nagu siidi. Seekord on see hispaanlane, aga ei oska.

Õppekoht on linna teises servas, asutuse haldusosakonna lähedal. Praegu saab sealt Kirikmäele otse 18. bussiga (15. septembril muudeti üleöö linna bussiliine; kuupäev meenutab seda Aimla humoreski, kus rahareform tehti keset kuud). Käin postkontoris, panen umbes nädal kaasas veetud kirja posti (fotoajakiri vennale). Sinna saamine on aga üpris tülikas, sest jaama juures tuleb tipptunni ajal ümber istuda ja siis rahvast punnis bussis õige mitu peatust edasi sõita.

Esimesel minekul see muidugi ka, et ega siinmaal siis keegi raatsi panna tänavasilte ega majanumbreid, tänava leidsin hõlpsasti (Google Maps!), 16. maja kah, mille juures järeldasin, et 21. maja on teisel pool, kõndisin siis teisel pool hulk maad edasi kuni järgmise majanumbrini, mis oli 11; siis rehkendasin sellest viis maja teisele poole ja selle postkastide küljes oli õnneks majanumber, mis tõesti oli 21.