T, 832. päev: Jüri ja Mari seiklused ÕSis

Pakin hommikul printeri lahti ja uurin kasti sisu. Eks ega mul vajalikku kaablit muidugi ei ole, nii et katsetamine peab ootama.

Lõuna ajal käin postkontoris kolme raamatupaki järel. Pika bussisidu ajal loen praegust bussiraamatut, laenatud romaani „Popmuusika a la Vittula”, kus autori võime maalida värvikaid pilte hiilgab isegi eesti tõlkija kiuste. Nimelt jõuan ma 1960. aastate koolipoiste bändi esimese, hüsteerilise esinemiseni kooli muusikatunnis, kus nad isetehtud pillidega vehkisid ja imiteerisid laulmist. Selles oli võrdlus, et kooli grammofonil olid vaid kiirused 78 p/min ja 33 p/min, aga mitte singli jaoks vajalikku 45 p/min, nii et oli valida, kas muusikataust kostab „nagu piilupart Donald tsirkuses” või „nagu Tiibeti matusepasunad”. Bänd valis piilupart Donaldi ja efekt oli võimas.

Kardetavasti saavad sellest võimsast efektist osa ka muud bussireisijad. Kindlasti ka kõik vastutulijad ja muud inimesed, kui mul see koht päeva jooksul meenub. Aga mis mul sellest; las arvavad, et ma muudkui naeran omaette.

* * *

Edasine on inspireeritud eile Polarkaru blogis jutuks olnust.

ÕSis, kirjakeele normi aluses peituvad varjatud kired. Näitelausetest õhkub Jüri ja Mari keeruka suhte teemal rohkem draamat kui keskmises teleseebis: kohe märksõna abieluettepanek näitelauses tahab Jüri Marit naiseks, aga Mari ei lähe. Märksõna ae kohal hõikab Jüri murega: „Mari, ae, kus sa oled?” Märksõna alla kohal saame teada, et Mari sai tanu alla (aga kellele?). Märksõna altar kohal loeme ilmselt Jüri unistust, et ta viib Mari altari ette. Siis sõna ammugi kohal meenub Jürile tulevane ämm ja ta nendib, et ei tunne ta Marit, ammugi Mari ema. Siis märksõna antipaatia näitelauses tunnistab Mari, et ta tunneb Jüri vastu antipaatiat. Sõna arvama näitelausetest saame teada, et Mari oli ainus, kes jäi tulemata. Siis kohe (eelistama) saame teada traagilise tõsiasja, et Mari eelistab Marti Jürile. Sissekandes ei seisab mõistatuslik lausekatke „ei Jüri ega Mari pidanud tõenäoliseks, et ..” – ja siis on ütleja vaikinud. Samas kohe järgmises näites (esimees) on sündmustikus ootamatu pööre: Mari Järv valiti ühistu esimeheks ja aseesimeheks sai Jüri Jõgi. Edasi (esmapilk) saab teada, kuidas kõik algas: Mari meeldis Jürile esimesest silmapilgust.

Edasi (et) läheb hoopis huvitavaks: nimelt ütleb Mari, et täna ta ei tule. Seepeale ütleb Jüri (ilmselt Marile), et Mart tahtvat, et nad tuleksid homme. Meenutagem, et Mart oli see, keda Mari eelistas! Ja järjest paremaks läheb. Järgmises sissekandes (ette panema) kutsub Jüri Mari kinno. (Võib-olla on Mart kinomehaanik ja projektoriruumis on tulemas õdus oleng.)

Mis kinos täpselt juhtub, seda teada ei saa, aga juba järgmises näites (hõikama) kuulutatakse Jüri ja Mari kantslist maha.

Kõik oleks ilus, kui kohe järgmine teade (igavesti) ei oleks ahastavalt traagiline: „Keegi ei ela igavesti. Mälestus jääb igavesti kestma. Igavesti sinu Mari.”